ANALÜÜS: Uue õppekava suurimaks ohuks saavad kitsa silmaringiga õpetajad
Kas teate, kuidas on omavahel seotud Pariisi kommuun ja meetermõõdustik? Aga oskate lühidalt oma lapsele ära seletada, millised on Euroopa Liidu fiskaalpoliitika peamised alused ja mis vahe on kohtumenetluses võistlevuse printsiibil ja uurimisprintsiibil? Ei oska? Pole hullu: kui praegused põhikooliõpilased viie aasta pärast gümnaasiumi lõpetavad, siis nemad oskavad neid asju teile selgitada.
Mõne nädala eest haridus- ja teadusministeeriumist valitsusse heakskiitu saama saadetud uued riiklikud õppekavad ühes ainekavadega ei anna loodetavasti õpilastele mitte uusi ja seni kooliprogrammist puudunud teadmisi, vaid seavad uued nõuded ka nendele tuhandetele õpetajatele, kes praegu on või-melised oma õppeainet peensusteni õpetama. Konkreetsemaks minnes muudetakse nii põhikooli ja gümnaasiumi õppe eesmärke kui ka õppeainetes õpetatava sisu.
Muidugi ei toimu uue õppekava kasutuselevõtuga üldhariduses revolutsiooni ja senised rollid jäävad koolis püsima: õpetaja eesmärk on ka tulevikus õpetada ja õpilase ülesanne on õppida. Muudatus on aga selles, et uued ainekavad on erinevalt praegustest tihedamalt põimitud teiste õppeainetega. See tähendab, et matemaatikatunnis ei pea õpetaja üksnes õpetama arvutama ja valemeid kasutama, vaid tunnis räägitavat tuleb seostada ka teiste õppeainetega: ajalooga, kunstiõpetusega, muusikaõpetusega jne.
Teisisõnu, kui praegu tuleb kehalise kasvatuse õpetajal laste ujuma õpetamise ja teiste spordialade kaudu neid sportlikke eluviise harrastama meelitada, siis tulevikus peab seesama õpetaja tegema ainekava täitmiseks oluliselt rohkem.
Mida siis tulevane gümnaasiumiastme kehalise kasvatuse õpetaja peab oma ainetunnis rääkima? Esmalt peab kehalise kasvatuse õpetaja oma õppeaines lisaks spordile kujundama õpilase emakeelepädevust, õpetama võõrkeeli, matemaatikat, loodusteaduslikke õppeaineid, inimeseõpetust, ajalugu, ühiskonnaõpetust, kunstiõpetust ja ka muusikaõpetust. Kõike seda tuleb siis seostada kehalise kasvatusega. Näiteks võõrkeelte õpetamine kehalise kasvatuse tunnis kujutab endast spordi-aladega seotud võõrkeelsete terminite selgitamist. Eks ta muidugi piinlik ole, kui gümnaasiumilõpetaja ei tea, mis spordialas kasutatakse terminit home run ja mida see tähendab.
Piltlikult öeldes on õpilane üks suure kõvakettaga arvuti, mis talletab oma õpingute jooksul fakte ja teadmisi ning suudab neid seostada eluga, et nende teadmiste ja oskuste abil tulevikus endale tööturul rakendust leida. Mida kvaliteetsema hariduse suudab õpilasele anda üldhariduskool ja sellele järgnev kutse- või ülikool, seda kasulikum on see õpilane tulevikus ühiskonnale. Lihtne. Kuid erinevalt praegusest õppekavast eeldab uus, et õpilane pole masin, mis jätab kõik meelde. Faktiteadmistest olulisem on oskus luua seoseid ja end läbi elu täiendada.
Peaküsimus: kas on õpetajaid?
Kuid küsimus on selles, kuidas praegused õpetajad, kellele on omal ajal antud haridus selleks, et nad suudaksid matemaatikatunnis õpetada matemaatikat ja ajalootunnis ajalugu, suudavad tulevikus oma aines õpetatavat seostada ka teiste ainetega. See küsimus on tegelikult uutest riiklikest õppekavadest ja ainekavadest rääkides kõige tähtsam.
Ka Euroopa majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) tellimusel eri haridussüsteeme võrrelnud eksperdid konsultatsioonifirmast McKinsey & Company on tõdenud, et haridussüsteemi kvaliteet ei saa olla kõrgem õpetajate kvaliteedist ja ainus võimalus tulemusi parandada on tõsta õpetamise kvaliteeti. Paraku pole uute õppekavade juures kirjas mehhanismi, kuidas suudab riik tagada, et praegused õpetajad suudavad uutes õppekavades ja ainekavades kirjas olevat õpilastele õpetada. Tarvis on saata praegused õpetajad ise mõneks ajaks koolipinki ja anda neile põhjalik ettevalmistus teemal „kuidas uue õppekava järgi õpetada”.
Kuna juba nüüd on üldhariduses tõsiseks probleemiks hariduse kvaliteedi liigne erinevus, siis uue õppekava kasutuselevõtuga võib see erinevus veelgi süveneda. Kuigi pole põhjust kahelda praeguste õpetajate suutlikkuses uusi teadmisi omandada, et neid hiljem õpilastele jagada, siis ilma riigipoolse koolituseta ja kindla tegevuskavata võib uus õppekava tegelikkuses üldhariduskoolides kehtima hakata mitte 2013. või 2015. aastal, vaid kümneid aastaid hiljem.
Ühe õpetaja koolitamine võtab aega vähemalt viis aastat ja isegi kui Tallinna ja Tartu ülikool suudaksid võtta tulevast sügisest õpetajakoolituse aluseks uued õppekavad, hakkaksid need õpetajad koolis tööle 2015. aasta sügisest. Kuid igal sügisel üldhariduskoolidesse tööle siirduvad värsked õpetajad moodustavad vaid väikse piisa suures meres. Eesti üldhariduskoolides on ligi 14 500 õpetajat ja sel sügisel liitus selle armeega vaid 150 uue õpetaja ringis.
Muidugi saab panna suuri lootusi uute ainekavade kasutuselevõtu eel valmivatele uutele aineraamatutele ja õpikutele. Haridus- ja teadusministeeriumi selgituste järgi praegu uusi õpikuid ja ainekavade alusel valmivaid aineraamatuid veel ei koostata. Arusaadaval põhjusel muidugi, sest kuni valitsus pole uutele õppekavadele heakskiitu andnud, pole kindel, mis seal jääb sõelale ja mis pudeneb maha.
Omaette küsimus on muidugi taas rahas ja nii nagu koolireformi puhulgi, ei ole haridus- ja teadusministeerium välja arvutanud ka uute õppekavadega kaasnevat rahavajadust. Selle pärast on haridusministeeriumi õppekavade eelnõu jõudnud kritiseerida juba ka rahandusminister Jürgen Ligi.
Näiteks eeldab uus käsitöö ja kodunduse ainekava, et koolides oleks kodunduse jaoks vajalik sisustus, mis on tänapäevane ja võimaldab ohutult toitu valmistada. Lisaks peavad tööriistad vastama tervisekaitse, tööohutuse ja ergonoomia nõuetele. Või siis erinevalt praeguse õppekava nõuetest peab matemaatikaklassis võimaldama internetiühendust sülearvutite või lauaarvutite komplektile arvestusega: vähemalt üks arvuti viie õpilase kohta. Need on vaid mõned näited uue õppekavaga kaasnevatest õpikeskkonna muudatustest, mis vajavad ka raha.
Muidugi võib öelda, et uus õppekava ei rakendu ju kohe ja esmalt tuleb ta heaks kiita. Nii toimub uuendatud õppekavale üleminek etapiti: 1., 4. ja 7. klassis 2011. aasta 1. septembril; 2., 5. ja 8. klassis 2012. aasta 1. septembril; 3., 6. ja 9. klassis ning gümnaasiumis hiljemalt 2013. aasta 1. septembril.
Kuid miks on üldhariduskoolidele üldse uut riiklikku õppekava tarvis?
Kindlasti saaks veel mõnda aega vanaga hakkama, sest üldjoontes toimib see 2002. aastal vastuvõetud alusdokument ju tõrgeteta.
Tõele au andes kujutab nüüdseks seitse ja pool aastat vana õppekava endast üldjoontes 1990-ndate keskel arendatud õppekava uuendatud versiooni ja arvestades seda, kuidas pea-aegu kahe kümnendi jooksul on arenenud kas või info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, ühiskond ja õpetamismeetodid, siis on uut õppekava vaja juba ammu. Nii näiteks on uues ühiskonnaõpetuse ainekavas erinevalt praegusest kohustus valgustada õpilasi ka Euroopa Liidu ja NATO toimimise põhimõtetest.
Seni meedias kõlanud uue õppekava kriitika on keskendunud peamiselt sellele, mida eri ainetundides erinevalt praegusest enam ei õpetataks. Näiteks hiljuti kurtis üks matemaatikaõpetaja Õpetajate Lehes, et esimeses kooliastmes ei õpetata mõõtühikuna enam tsentnerit. Tuttavat kirjandusõpetajat aga häirib, et kooliprogrammis pole enam kohta Silvia Rannamaa raamatule „Kadri. Kasuema”. Tegelikult pole ju tervet kooliprogrammi vaadates oluline see, mida ühes või teises kooliastmes edaspidi enam ei õpetata, vaid mida erinevalt praegusest õpetatakse. Kui õpetaja peab mõnda fakti või kirjandusteost ülioluliseks, siis ma usun, et sellest rääkimist ei keela ei õppekava, koolidirektor ega haridusministeerium. Pealegi on rahvusvahelised uuringud (PISA, TIMMS, TALIS) näidanud, et Eesti kool on liiga faktikeskne.
Sisuline erinevus
Kindlasti pole kõik õppekava arendamise käigus tehtud muudatused head, aga üldjoontes on uued õppekavad oluline samm targemate ja laiema silmaringiga koolilõpetajate suunas. Olgu siis selle kinnituseks kas või uute õppekavade koostamise sisuline erinevus praegu kehtivate õppekavade omast. Nimelt on taasiseseisvunud Eestis varem riiklikke õppekavu koostatud nii, et esmalt on aineõpetajad töörüh-mades oma aine ainekava kokku kirjutanud ja siis on hariduseksperdid proovinud nende ainekavade põhjal kokku panna riikliku õppekava üldosa. Just see ongi tekitanud olukorra, kus matemaatikaõpetaja õpetab vaid matemaatikat ja füüsikaõpetaja salgab maha oma teadmised keemiast ja ajaloost.
Kuid kas tulevase õppekava järgi õppija saab erinevalt praeguse õppekava järgi õppivast koolilõpetajast elus paremini hakkama, on targem ja eluks paremini valmis? Praegune Eesti üldharidus on liiga aine- ja faktikeskne. Iga aineõpetaja peab oma õppeainet kõige olulisemaks ja nii koormatakse õpilased kõikvõimaliku informatsiooniga üle.
Kokkuvõttes pole oluline mitte see, kui palju üks või teine õpilane teab, vaid kuidas ta oskab oma teadmisi kasutada ja nendega tulevikus hakkama saada. Uus õppekava üritab vähemasti oma deklaratiivses osas seniseid traditsioone murda ja loob eeldused, et tulevased gümnaasiumi-lõpetajad suudaksid oma teadmistega kindlustada Eesti ühiskonna sotsiaalse, kultuurilise, majandusliku ja ökoloogilise arengu jätkusuutlikkuse. Teisisõnu peaksid tulevased ministrid, presidendid, teadlased ja õpetajad olema sotsiaalselt, emotsionaalselt ja ka füüsiliselt küpsemad isiksused.
