Tallinnas ei saavutanud edu nn eestimeelsed ja -kesksed parteid. Ükskõik mida ütlesid Tallinna tulemuste kohta Reformierakond, IRL ja SDE, fakt on, et nad kaotasid venelastele, kes viisid Keskerakonna taas kord võidule.

IRL-i juhtkuju Jaak Aaviksoo pidi Kanal 2 valimissaates nukralt tõdema, et vene kaart jäi nõrgaks, ja tasakaalu huvides optimismiga rõhutama, et „homme ärkame ja mõtleme, kuidas venelastega tööd teha, kuidas neid enda poole meelitada”. Täpselt sama tsitaadi võib leida nelja aasta tagustest annaalidest. Mis tähendab: töö venekeelse inimesega käib meie nn valgetel jõududel üle jõu ja kaotus Tallinna valimistel on seetõttu vältimatu.

Lihtne on nüüd öelda, et venelased maksid kätte pronksiöö eest. Ega venelased nii ühekülgsed ja mõttekrambis ka ei ole, rõhutavad nii venelased kui ka eestlased. „Savisaare võit Tallinnas on küll venelaste poolt jõuliselt toetatud, kuid see ei ole ju ometi toetus pronksiöö toetuse eest,” rõhutab ka MK Estonija peatoimetaja Pavel Ivanov. Linnapea Edgar Savisaar teadupärast ju kadus pronksiööl ja viibis kas Hundisilmal või mujal, kuid mitte venelaste huvide kaitsel Tõnismäel ega ka oma kabinetis Vabaduse väljaku ääres. Eestikesksete erakondade võimetus venekeelset elanikkonda haarata on juba ajalooline ja ulatub tagasi palju kaugemasse aega kui pronksiöö. Juba iseseisvuse taastamine jättis paljude vanemate venelaste hinge armi ning Isamaa ja Mart Laar on selle armi alatised kriipijad.

Tuletagem meelde, et 1993. aastal sai Koonderakond Tallinna volikogus 18 kohta, Eestimaa Vene Demokraatlik Liikumine 17 kohta, Vene nimekiri Revel kümme, Tallinna Raeklubi üheksa ja alles viies-kuues olid Keskerakond ja Isamaa viie kohaga. Kuid seejärel rahvuse baasil loodud vene erakonnad vajusid ja tõusma hakkas Keskerakond, see tõus on tipnenud absoluutse ülekaaluga eelmistel ja neil valimistel. Ehkki vahepeal on olnud parem aeg ka Isamaal ja Reformierakonnal. Nüüdseks ollakse jõudnud seisu, kus venelased küsivad hoopis teistmoodi: aga kes siis veel? Venelased võrdsustavad tihti parteisid ja nende juhte. Ja tõepoolest – kas toetada ajaloolast Laari? Venelased kipu unustama Isamaa rahvuskesksust ja Laari valitsuse ellu kutsutud kodakondsuspoliitikat ja keeleseadust. Laari valitsus on neid seadusi ka leevendanud, kuid Laar ei ole suutnud seda enda kasuks pöörata. Lisaks puudub Laaril ka venelastele vajalik jõulise isakese ja juhi imago – pehme intellektuaali nagu mõmmibeebi kuvand jääb jõudu ja otsustavust ootavale venelasele kaugeks. Hoopis teine lugu on Savisaarega, kes sõidab kalli autoga, on resoluutne ja ümbritsetud noorte naisterahvastega.

Vene kaart on tähtis

Reformierakonna esinumbri Andrus Ansipi isik kannab tõepoolest oma turjal pronkssõdurit. Kuid venelased on solvunud mitte Ansipi kui mahavõtja, vaid kui kuju salaja, pimeduse varjus äraviija peale. See on emotsionaalne solvumine, mis hingest ei kao. Huvitaval kombel ei meeldi venelastele ka Ansipi kommunistliku partei kõrge asjapulga taust. Inimesena on Ansip neile kõrk, kauge ja kuiv. Mis puudutab sotsiaaldemokraatide juhti Jüri Pihli, siis tema on venelastele nagu ka eestlastele tundmatu ja vajaks veel käendajat. Vähemalt niipalju on sotsiaaldemokraadid suutnud, et nende kodulehekülg on ka venekeelne, nagu üsna loomulikult Keskerakonna omagi.

IRL on pannud oma kodulehe küll inglise keelde, kuid Reformierakond pole viitsinud sedagi. Eks seegi ole suhtumise küsimus. Valimised on toimunud ja Keskerakonda ootab vähemalt Tallinnas ees väga raske aeg, kus linn tuleb välja vedada eelarveaugust ja pillavad lubadused hakkavad linnavalitsust aeglaselt pooma. Siin on ka opositsiooni võimalused, kui nad neid arukalt kasutavad. Ka vene kaardi seisukohast: elukeskkond mõjutab mõtlemist ja otsuseid palju tugevamini, eriti mida kaugemale kaob õnnetu pronkssõduri ähmane viirastuslik kuju ning eestivenelased hakkavad kakskeelsetena (vene ja eesti) hõivama tugevaid positsioone pankades, riigiasutustes ja mujal.

Oht on aga selles, et praegu lüüa saanud erakonnad ei kes-kendugi vene kaardile, sest tulevastel parlamendivalimistel on sellel palju väiksem kaal. Kui nii, siis jätkab Keskerakond venelaste „virtuaalset” esindamist, näidates igas positsioonis, et just nemad on venekeelsete inimeste pelgupaik ja poliitiline kasvulava. Näiteid juba on. Deniss Boroditši Põhja-Tallinna tulemus paitas vene hinge ja andis Savisaarele taas tuntava punktivõidu. Kui tal jätkub tarkust viia Boroditš või ka näiteks Olga Sõtnik erakonna tippjuhtkonda, siis on kellelgi väga keeruline ette heita, et Keskerakond toetab küll venelasi, kuid ainult sõnades. Mida saavad vastu panna teised parteid? IRL ja Reformierakond tegelikult väga palju, sest nad on valitsuses. Piisab vaid ühest suuremast skandaalist valitsuses, näiteks aasta enne riigikogu valimisi, et patustanud minister vabastaks oma koha venelasest ministrile.

Võimalik on edutada andekaid venelasi ja lasta neil särada, nagu Savisaar teeb Tallinnas. See käik ennetaks Savisaare ilmset kahingut teemal: viime venelased valitsusse. Omaette probleem on propaganda ja sõnum, mida valimiste eel venelastele pakkuda. Tallinna valimised näitasid selgelt, et vaja on rääkida lihtsalt ja asjadest, mis panevad muretsema. Savisaar vajutas täiega gaasi põhja ja kasutas väga meisterlikult piitsa ja prääniku taktikat: Ansipist tehti koll, kellest igaüks sai Keskerakonna veebilehel teha oma kuju ja paigutada selle Tallinnas kuhu tahes. Samas lubati puid, tööd ja leiba. Lisaks avati Lasnamäel Patriarh Aleksius II väljak, mis on venelastele vägagi tähtis. Keskerakond kasutab väga os-kuslikult kanaleid, kust hingi püüda – nii eestlasi kui ka venelasi. Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab.

Seetõttu tehti massilist propagandat ka vene kanalites, eriti PBK-s, mida Eesti venelased vägagi palju vaatavad ja peavad ERR-i uudistest objektiivsemaks. Ainukesena suudab praegu riigi info levitajana venelaste massimeedias kaasa rääkida Raadio 4. Keskerakond on saanud ve-nelased oma tiiva alla ja neil on seal soe ja turvaline. Vähemalt niikaua, kui Savisaar suudab neile sisendada, et ta on ainuke, kes seisab Eestis venelaste huvide eest. Teised Eesti parteid ei tule praegu arvesse, kuid neil on võimalus.