Analüüs: Võrumaa ime algas setode suureks saamisest

Harva kohtab inimest, kellele Võ­rumaaga seoses meenuks midagi üdini negatiivset, pigem on Võrumaa teinud läbi suurima mainetõusu Eesti maakondade seas.

Eesti taassünni aastatel oli Võrumaa kaugelt vaatajaile üks mäetagune maa, kus tegutses mingi noortekolonn. „Setu” oli siis suisa sõimusõna, mis tähistas vaest, venestunud sugulast, kes rääkis imelikku keelt ja kandis särki pükste peal.

Paljud setod häbenesid oma päritolu. Sel suvel räägiti mulle aga kahest tibist Pärnus, kes kirglikult vaidlesid, kummal neist on rohkem seto juuri. Ja nad olid selle üle uhked. Seto juured leiavad endas üles ka Setomaale kolivad pered, kelle peale eluaegsed Setomaa elanikud vahetevahel porisevad.

Mis on ime põhjus? Eriline ja mujal vähem kogetav kogukondlikkus koos veel nelja olulise punktiga.

Palju häid nimesid

Võrumaa algab paljude jaoks Kreutzwaldist, kes on isamaalisuse võrdkuju ka siis, kui „Kalevipoega” pole loetud ega tema muuseumis käidud. Lisaks Juhan Jaik oma müstiliste Võrumaa lugudega.

Täna seostuvad Võrumaaga kirjanikud Kauksi Ülle ja Contra, aga ka Ivi Eenmaa laineid löönud linnapeana. Kunstnikud Valdur Ohakas, Edgar Valter, Navitrolla. „Eesti ema” ausamba rajanud Hans Sissas, Nopri talu peremees Tiit Niilo, muusik Kait Tamra. Viimasel ajal ka nn lõunaosariikidest meediakommentaare edastav Sulev Valner ja Setomaa le­hest rahvusringhäälingusse tõusnud Igor Taro. Lisaks seto lauluemad ja sootskad läbi aegade. Aga ka Ummamuudu ja Zetod muusikas, rääkimata kamalutäiest leelokooridest. Võru ja seto keele kasutamine lisab vürtsi. Oluline on, et enamik neist tajub – me ei aja enese, vaid Võrumaa asja.

Palju aatelisi sümboleid

Munamägi, Eesti lipuga tornis, Rõuge maalilised vaated, Ööbikuorg, ausammas „Eesti ema”, Tamula ja Kubija järv. Sinka-vonka teed. Pokumaa, Sänna kultuurimõis.

Põske pistetavast meenuvad Nopri meierei tooted. Seto söögid ja Seto tsäimaja Eesti viiekümne parema restorani hulgas. Meenuvad Wõro Kommertsi li­ha­tooted, mis sest, et soomlaste Atria on selle ettevõtte alla neelanud.

Legendaarseist handsast ja õukast pole mõtet rääkida. Nende legend on kordi suurem kui elevust tekitavad klõmmid ise. Kui paljudel teistel maakondadel on vastu panna oma kööki ja sööki?

Piisav kaugus, et olla imeline

Mis lähedal, selle kohta kipume ehk liigagi palju teadma. Ka halba. Kaugemalt paistavad silma vaid eredamad sähvatused.

Võrumaale sõitmise pikk tee on Põhja-Eestist vaadates oluline. Sama oluline nagu praamijärjekord Saaremaale minnes. Rituaal, mis annab aega aru pidada.

Võrumaa maine sünnib Võrumaal, aga seda levitatakse meedia kaudu pigem Põhja-Eestis. Distantsist on kasu.

Naabrite maine napsamine

Võrumaa on vinge varastaja. Heas mõttes. Palju kuulsusest, mis Võrumaa saab, peaks kuuluma naabritele Põlvas ja Valgas. Aga kui inimesed mõtlevad Valgamaa Otepääst, siis mõtlevad nad Lõuna-Eestist, mille sümboliks on Võrumaa. Ja Põlvamaa setod Värskas võivad palehigis rabelda, kaugemalt vaataja jaoks paistab see Võrumaa toimetamisena. Aga see pole Võrumaa probleem. Pigem juurdlusaine Valga ja Põlva mainekujundajatele.

Lisaks ristuvad Võrumaal Setomaa ja Vana-Võrumaa piirid, tänaste maakondade omadest rääkimata. Kaugelt tulija jaoks läheb kõik ühte patta, mil nimeks – Võrumaa.

Kogukondlikkus

Eesti maakondlikus mainekujunduses on seni ilma teinud pigem ässad kui kogukonnad. Ässade mõju on aga ajutine.

Maavanem Ago Silde tegi Ida-Virus jõulist mainekujundust, mis tema lahkumise järel peaaegu lakkas. Veel enamaga sai Jõgeval hakkama Aivar Kokk, kes kinnistas Kalevipoja ettevõtmised paljudesse peadesse. Tema lahkumise järel on tühjus majas.

Võrumaal pole nii suuri tegijaid. Küll on Rõuges tasapisi ja teadlikult kasvatatud noori liidreid. Lisagem setode ettevõtmised alates sootska valimistest, käsitöö- ja muuseumitarede edendamisest, mis kogukonda liidavad. Vaimne koondumine võrukeelse Uma Lehe ja setokeelse Setomaa ümber, seto meililisti ühtehoidev ja patriootiline mõju.

Setomaa valdade koostöö, kus iga sündmuse kavvavõtmisel vaadatakse kõigepealt kalendris üle, et ettevõetu ei kattuks naabrite omaga.

Peotoimkonnad alates Uma peost ja lõpetades Võru folkloorifestivaliga. Taluseltsid. Ettevõtjate koondumine Uma Meki toodete ümber, turismitegijate koondumine Lõuna-Eesti turismi mütsi alla. Jõudu koguv Seto turismiühendus. Heifer-programmi lamba- ja kitseomanike võrgustik. Külauudiste veebiportaali aju Võrumaal. Võro selts suitsusauna UNESCO pärandi hulka vedamas. Lõunaleht kogu Lõuna-Eestit Võru-keskselt ühendamas.

Tänaseks on Võrumaa igat mesti võrgustikega kaetud kui sajandivanune veinikelder ämblikuvõrkudega. Isegi kui üks läheb katki, peavad teised vastu ja edendavad edasi.

Ning kõige juures leidis alati äramärkimist, et Võrumaa inimesed on ebatavaliselt siirad, sõbralikud ja optimistlikud. „Võrumaal elavad veel inimesed, kes suudaksid üle elada ka selle, kui ühel päeval poleks maailmas enam elektrit ja bensiini…” Nii kirjutas Contra, tabades kümnesse.

Kas setu või seto?

Suuremate ülbus sõnades

•• Kirjutasin loos „setu” asemel „seto”. Eiran keelenormi, sest tean – sõna „setu” on setode jaoks pisut halvustava maiguga.

•• Iga rahva nimetamisel tuleb aga kasutada just seda sõna, mi­da kasutab rahvas ise. Nii eelistan „inuitti” „eskimo” asemel, sest „eskimo” on sündinud halvustavast toore kala sööjast. Ja laplase ja Lapimaa asemel ütlen saam ja Saamimaa, sest saamid näevad laplase rõhutamises soome keele põlgust stiilis: inimesed, kelle riietus on lipp-lipi-lapp-lapi peal.

•• Kõige koledam on vene keelest eesti keelde tulnud „samojeedid”, mis tähendas venelaste suus paljude põhjarahvaste kohta harimata, koledat inimrühma, kes langesid nii madalale, et… sõid iseennast.