Andmekaitse: Kingseppa puudutav otsus ei sündinud kergelt

 (32)

Andmekaitse inspektsiooni peadirektor Viljar Peep selgitab Sirje Kingsepa juhtumi tagamaid, kus amet andis õiguse Vasakpartei eksjuhile, kes nõudis temast neli aastat tagasi kirjutatud persooniloo kustutamist Päevalehe võrguarhiivist.

Lisaks ütles Peep Delfile antud intervjuus, et tuleks teha erand ja lubada ajakirjandusel tutvuda arhiivitoimikutega, mis puudutavad veel elavaid ja vähem kui 30 aastat tagasi surnud inimesi.

Loe veel

Tahaks väga sõnastada seda kuidagi teisiti, kuid Kingsepa nõudmine on ju jabur. Kas te ei karda, et nii võivad kõik tõsieluseriaalide „tähed“, kel on lõpuks piinlik hakanud, sama taotleda? Kusjuures ka Kingsepp on osalenud tõsieluseriaalis.

Igaühel on õigus nõuda oma andmete avaldamise lõpetamist ja kui mõne tõsieluseriaali tegelase andmete avaldamine nüüd lõpetataks, siis kas see kahjustaks kuidagi avalikku huvi, takistaks see millegi olulise teada saamist?

Kahjustab võimalust näha ja õppida, mida ei peaks tegema?

Oletagem, et te ise oleksite niisuguses rollis, kus te eksponeerisite ennast ja seda kajastati, aga siis saite küpsemaks ja tegite elus korrektuurid. Ma arvan, et te ei tahaks olla selle näitlikku eksemplari rollis.

Aga inimene peaks oma tegude eest ise vastutama.

Otsus konkreetse juhtumi pinnalt ei sündinud ka meie majas kergelt ja ei saa öelda, et ühed argumendid oleksid teised väga selgelt üle kaalunud. Aga ma arvan, et see nelja aasta tagune persoonilugu ise ei paku eraldiseisvana avalikkusele enam huvi, sest tegemist oli, julgeksin väita, täiesti tähtsusetu organisatsiooniga, kelle poolt hääle andnute arv oli väiksem kui selle organisatsiooni liikmete arv. Taoline on ka Euroopa inimõiguste kohtu praktika ja me ei saa Eestis sellest päris mööda minna.

Hääletanuid oli vähe, kuid tuntus oli selgelt olemas, muidu me praegu ka ei räägiks sel teemal.

Aga Kingsepp ei osale seal enam ammu ning ei soovi enam sellega seotult avaldatud olla. Me ei saa välistada, et see avalik huvi võib tagasi tulla. Huvi on alati muutuv.

Heiki Kranich pole samuti enam Reformierakonna aktiivne liige — mida te teeksite, kui ta nõuaks homme sama?

Ma ei tahaks enne hinnanguid anda, kui Kranich siia tõesti tuleb. Aga Kranich on mees, kes on olnud minister, ühe suure erakonna juhtfiguur, kelle arvamused mõjutasid kunagist Eesti poliitikat ja otsustused võivad seda teha siiamaani. Seetõttu, tahtmata olla lugupidamatu Kingsepa suhtes, on need kaks nii erineva kaaluga ja võrdlus pole asjakohane. Märksa kohasem võrdlus oleks, kui Anu Saagim sooviks tähelepanust loobuda.

Kas see oleks õigustatud?

Sellele ma praegu ei vastaks, aga kas see oleks reaalselt võimalik, arvestades temast ilmunud lugude arvu? Arvan, et see pole inimese enda jaoks otstarbekas.

Ka Kingsepa motiivid jäävad segaseks, sest kui lugu ka Eesti Päevalehe võrgust maha võetaks, ei kaoks see paberlehest ega ka teistest võrguväljaannetest, mis on Päevalehte refereerinud. Pealegi pole see ainus temast ilmunud persoonilugu. Ta tõmbab sellega pigem lisatähelepanu.

Nagu öeldud, ta võib seda nõuda. Kuna iga üksiku loo avaldamise lõpetamist tuleb nõuda eraldi ja on selge, et elektroonilises meedias lood levivad, on ennast liiga palju eksponeerinud inimese enda asi, kui ta hakkab avaldamise lõpetamist nõudma, sest see pälvib ilmselt tõesti omakorda tähelepanu ning ta saavutab vastupidise efekti. Peab täpsustama, et on suur eksitus arvata, et meie kaudu saab nõuda, käärid käes või kustutuskumm näpus, raamatukokku minemist. Meie saame nõuda andmete jätkuva avaldamise lõpetamist, mis üheselt tähendab andmete veebis avaldamise lõpetamist. Midagi muud meilt nõuda ei saa.

Kuna isikuandmete kaitse seadus on avaliku elu tegelase defineerimisel suhteliselt ümmargune, oleneb iga juhtumi saatus ametniku subjektiivsest arvamusest?

Meie töö on võrreldes näiteks tervisekaitse- või keskkonnainspektsiooniga keerulisem. Ebaseaduslikust raielangist maha jäänud kände ja lubamatu aine sisaldust toiduaines on kerge kokku lugeda või ära mõõta. Aga ka õiguskantsler on avaldanud arvamust, et peaks välja töötama juhise, mismoodi defineerida avaliku elu tegelast. Üritame aasta algusest käivitada regulaarselt kooskäiva ümarlaua, mis võiks meile tagasisidet anda.

Kas see defineerimine tähendab ka seaduse täienemist?

Ei, kuivõrd selle küsimuse reguleerimine üheselt õigusnormi abil on keerukas, kui mitte öelda võimatu. Hinnangute andmisel ja otsuste vastuvõtmisel tuleb lähtuda ühiskonnas välja kujunenud väärtushinnangutest, tavadest, kohtupraktikast — see jätab tõlgendamisruumi.

Kas ühiskondliku mõistmise nimel poleks praegu kergem tuhka pähe raputada ja tunnistada, et inspektsioon läks Kingsepa juhtumiga pisut alt, seda enam, et kõnealuses loos ei olnud ju välja toodud delikaatseid isikuandmeid?

Me kaalusime poolt- ja vastuargumente ja jõudsime sellisele seisukohale, nagu me jõudsime.

Kas inspektsioon oma filosoofias lähtub pigem oma nimest ja kaitseb andmeid või püüab ta rohkem teenida avalikkust?

Tuleb tunnistada, et AKI tegevussuunad — isikuandmete kaitse ja avalik teave — on sageli omavahel vastuolus. Me peame leidma tasakaalu era-, äri- ja avalike huvide vahel.

Eraelu puutumatuse rikkumise puhul on algatus inimese enda käes, kuivõrd arusaam eraelu piiridest on igaühel individuaalne. Inimese andmed kuuluvad talle endale, mitte ajakirjandusele, riigile ega kellelegi kolmandale. Samas kaalub avalik huvi vajadusel üles sekkumise inimese era- ja pereellu.

Näiteks oli ühes portaalis pikantne fotovõistlus, kus kutsuti üles kättemaksuks oma endiste kallimate pilte saatma. Samuti tekkis meil ühe leidlapse puhul arusaamine, et tegemist on ilmselgelt isikuga, kes end ise suure meediahuvi eest kaitsta ei suuda ja me peaks reageerima. See järgikaalumine on põnev, sest see on nagu vetruv raba, mitte sirge asfalttee.

Inimese kohta kogutud andmete kontsentratsioon on kordades suurem kui aastakümneid tagasi, kuid inimesel on siiski õigus privaatsusele, õigus olla rahule jäetud, õigus eraelule, õigus nõuda oma andmete avaldamise lõpetamist.

Milline on teie hinnang olukorrale, kus arhiiviseadusesse tehtud täienduste tingimustes ei saa ajakirjanikud tutvuda elavatega või vähem kui 30 aastat tagasi surnutega seotud paberitega ilma nende endi või nende sugulaste nõusolekuta? Peaministri mineviku suhtes on avalik huvi ometi õigustatud?

Ajakirjanikele võiks see piirang kaduda. Arhiiviseadust peaks täiendama paragrahviga, mis teeks ajakirjanikele erandi ja tagaks neile ligipääsu, veel elavaid ja vähem kui 30 aastat tagasi surnud isikuid puudutavatele toimikutele. Haldus- ja võimuorganite tegevus on avalik. Seega on ka NLKP organite tegevus avalik.

Pealegi ei pea ajalugu uurima ainult Tartu Ülikooli ajaloo osakond. Saksamaa praktika on samasugune, näiteks kohtute arhiividele pääsevad ajakirjanikud ligi vaatamata sellele, et seaduses pole seda täpselt formuleeritud.

Minu teada justiitsministeerium ka just kaalub sellise sätte sisse viimist. Õiglane on lisada, et kui mingile toimikutesarjale on arhiivis seatud juurdepääsupiirang, on see ka praegu ennekõike orienteerumiseks arhiivitöötajale, et ta arvestaks, et selles ja selles sarjas võib olla mõni toimik, mida ei tohi näidata. See ei ole lauskeeld. Kui inimene küsib mingit konkreetset dokumenti, siis otsus seda näidata või mitte langetatakse iga konkreetsel dokumendi, mitte sarja põhja.

Kas pankade huvi laenutaotleja ja tema lähisugulaste tervise vastu on õigustatav, arvestades, et nad kaitsevad oma ärihuvisid?

Täpsustuseks peab veel ütlema, et laenutaotluse täitmisel ei küsi kohustuslikus korras pangad nende väitel laenu taotlevalt inimeselt tema tervist puudutavaid andmeid. Kuigi ärihuvidel peab olema tagatis, peab tagatise sisuga seonduvate andmete kogumisel järgima eesmärgipärasust ja minimaalsuse nõuet.

Pank ei tohi teha detektiivitööd, aga laenutaotlejalt võib seda küsida. Kui inimene on sellega nõus, siis saab ta laenu, kui ei ole, siis ei saa. Samas ei saa laenutaotleja anda nõusolekut lähisugulaste eest. See on avalikkusele andmete jagamisega ka nii.

Ei suuda mainimata jätta, et Kingsepp oli ka persooniloo avaldamisega nõus

Jumalast õige! Ja tal on ka õigus nõuda ka avaldamise lõpetamist.

Kas sünnipäevalapsed võivad kindlad olla, et nad ka edaspidi raadiost õnnitlusi kuulevad?

Kindlasti. Vastupidine arusaam oli meiepoolne halb kommunikatsioon. Lubamatu oleks, kui õnnitlus sisaldaks infot, et Vello Vaarikas Rakverest on ajuvähis. Aga midagi sellist ju pole ja, jumala eest, õnnitlused pole olnud enne probleem ja pole ka nüüd. 

 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare