Praegu oma menukriminullist “Punane elavhõbe” filmistsenaariumi kirjutav Andres Anvelt tunnistab, et filmiidee tekkimine ei olnud üllatus. “Kirjutades jooksis niikuinii tegevustik filmina silme eest mööda. Kuu aega pärast raamatu ilmumist võttis ühendust Kristjan Taska, kes näitas üles elavat huvi teha see raamat filmiks,” sõnab Anvelt.

Kris Taska sõnul soovitati talle raamatut kohe, kui see ilmus. “Raamatu lugemine oli nii kiire, sorav ja kohe tekkis mõte teha esimene Eesti tõeline kriminaalfilm,” räägib ta.

Praegu kirjutab Anvelt raamatut ümber stsenaariumi esimeseks variandiks, seejärel saab hakata otsima ka lavastajat ja teisi filmi tegemisel olulisi loomeinimesi.

Taska eelistaks lavastajana eestlast. “See on ikkagi Eesti film, kuigi märkimisväärne osa tegevusest toimub ka Venemaal. Seetõttu oleks ka loogiline Venemaa tootja kaasamine,” leiab ta.

Anvelti arvates on selle filmi tegemine lavastajale päris huvitav väljakutse. “Selle loo inimesed, suhted, asjad ja olustik tundub olevat küll väga lähedane minevik, kuid tegelikult juba käeulatusest väljas. Neid inimesi, kes üheksakümnendate algust mäletavad, on väga palju. Palju raskem on taasluua seda kui sada aastat vana olustikku, mille tunnistajaid enam ei ole. Vanema perioodi puhul antakse fantaasiasugemetega ajalooseigad kergemini andeks,” peab Anvelt 15 aasta taguse õhustiku taasloomist väljakutseks.

Osatäitjatena näevad Anvelt ja Taska Eesti ja Vene näitlejaid. Võttekohtade puhul pannakse põhirõhk Eestile. “Loomulikult peame tegema teatavaid välisvõtteid autentses keskkonnas, kohtades, nagu näiteks ·eremetjevo või Ufa, kuid enamik interjööre ja loodusstseene saab Eestis üles võtta,” arvab Taska.

Ufa võib olla ka Tufta

“Ufa ei pea olema tingimata Ufa, ta võib olla ka Tufta (vene keeles haip; olematu või tühine asi; pettus – toim),” leiab omakorda Anvelt. Nii nagu näitlejatega, läheb ilmselt ka filmi keelega. “Minu enda arvamus on, et see film peaks olema suhteliselt kakskeelne,” arvab Anvelt.

Rääkides raamatuplaanidest, ei anna Anvelt kindlaid lubadusi. “Kindlasti ei saa kunagi olema raamatut “Punane elavhõbe 2”. Mõni seltsimees jääb küll selles raamatus Venemaale ringi rändama, kuid see polegi oluline. Uusi mõtteid on, Ïanr jääb samaks, aga olustik võib olla maailma teises otsas,” salapäratseb ta.

Olustikuvead on kerged tulema

•• Andres Anvelt tunnistab, et juba raamatus on pisivigu, mis lähevad õigest olustikust lahku. “Mitmed on näiteks pööranud tähelepanu asjaolule, et ühel kohtumisel annab politseinikust peategelane koputajale viiekümnekroonise. Aga sellel ajal ei olnud veel viiekümnekrooniseid kupüüre! Minu viga,” toob Anvelt näite.

•• Samuti on teatud väljendid tähendust muutnud. “Raamatu teise tiraaži esitlemisel politseiametis tuli minu juurde üks noor tütarlaps, patrullpolitseinik, ja pikema vestluse tulemusena tõdesime mõlemad, et üks teatav (ajalehte sobimatu) argooväljend on möödunud aastatega omandanud hoopis uue tähenduse,” selgitab Anvelt.