Andrus Ansip: otsustage, mis riigiga te oma tulevikku seote
•• Minnes umbes aasta võrra tagasi, maikuusse, siis näeme, et otsus pronksmees teisaldada sündis suhteliselt ruttu pärast tollaseid 9. mai sündmusi. Olite vist just puhkuselt tagasi tulnud?
Mis otsus, see oli minu seisukoht. Seda ma ütlesin kindlasti ka Mehhikost laguunis siniseid kalu vaadates. Ka aasta tagasi oli ju täiesti kindel, et need pinged aina süvenevad. Neid kruvitakse üles ja mitte ainult Eesti seest, vaid ka mujalt. Ja ei ole mingit rahumeelset pingete maandamise võimalust, kui see pronksmees jääb Tõnismäele alles. Möödunud aastal oli tegelikult taluvuse piir ületatud.
•• Kas te et arva, et oma korduva seisukohaväljendusega pronks-sõduri eemaldamise kohta vähendasite ruumi dialoogiks nendega, kes alguses olid vastu, aga hiljem oleks nõustunud kuju äraviimisega?
Ma küll ei arvaks nii naiivselt, et keegi oleks olnud nõus kohe orkestri saatel tõstma sõduri autokasti ja selle kaitseväe kalmistule sõidutama. Õnneks ei saa me kunagi teada, mis oleks võinud juhtuda. Kuid selliseid hinnanguid meil ei olnud, et selle aasta 9. mai Tõnismäel oleks möödunud rahulikult.
•• Kas oleks võinud valida mõne parema sõnumi, millega oma seisukohta müüa? Rääkisite ühel teemal – et kuju on vales kohas ja langenute mälestust ei austata. Kui oli näha, et see sihtgrupile ei mõju, kas siis oleks pidanud valima teise taktika?
Neid gruppe on ju mitmeid. Hauatähise teisaldamise suhtes on positsioonid olnud erinevad ja jäigad. Mingisugust positsioonide lähenemist pole kohtumiste käigus olnud.
•• Kui minna edasi, siis mis saab Eesti ühiskonnast tulevikus? Kuidas alustada dialoogi inimestega, kes olid näiteks Vene riigimeedia infoväljas?
Alustada pole küll mitte midagi vaja! Dialoogi on peetud juba aastaid ja ma ei kuulu nende hulka, kes ütlevad, et integratsiooniprotsess on Eestis lõppenud või läbi kukkunud. Nendega ma nõus ei ole. Elu läheb edasi. Kõigepealt peavad kõik inimesed, kel on kõhklusi ja kahtlusi, määratlema, mis riigiga nad tahavad oma tulevikku seostada, mis riigi patrioodid nad on. Olen veendunud, et absoluutne enamus ei samasta ennast Venemaaga, vaid on ja jääb Eesti Vabariigi patriootideks.
•• Ütlete, et Eesti inimesed peaksid valima, kas nad on meie poolel või mitte.
Jah. Kindlasti ei ole ma nõus nende inimestega, kes skandeerivad “SSSR forever” või lähevad uue poe kallale skandeerides “Rossija, Rossija”.
•• Aga mida nende skandeerijatega teha, nad on ju ka meie maa elanikud? Paljud neist on ju koguni kodanikud. Või peaks valitsus ja Eesti riik nad ära unustama, et elagu oma elu?
On täiesti selge, et me luba siin riigis kunagi Nõukogude Liidu restauratsiooni. Eesti on ja jääb iseseisvaks vabariigiks. Kõigil neil, kes soovivad meie iseseisvust kaotada ja liita meid jälle impeeriumi külge, tuleb pettuda. See ei osutu võimalikus.
•• Kas olete valmis seda sõnumit valiku tegemise kohta venekeelsele elanikkonnale ütlema?
Ma olen korduvalt avaldusi teinud. See, et meie riigis on erinevaid keeli kõnelevaid inimesi ja et meil kõigil tuleb siin riigis koos elada, on minu sõnumites ja venekeelsetes avaldustes kogu aeg sees olnud. Uudist siin ei ole.
•• Kas te olete valmis mõnel suvel Narvasse puhkusele sõitma?
Et nüüd just Narva on parim paik puhkuse veetmiseks, selles ma väga veendunud ei ole. Aga Narva-Jõesuu, miks mitte. See võiks tulevikus olla taas selline puhkuse veetmise paik, nagu ta oli ennesõjaaegses Eesti Vabariigis. Ilusad valge liivaga rannad võiksid kõigile rohkem huvi pakkuda.
•• Kas te vene inimesi ei karda?
Ei, miks? See oli umbes nädal pärast vägivallatsemisi, kui ma reedel kõndisin alla Lühikesest jalast ning vastu tulid noormees ja neiu, kes rääkisid vene keelt. Neiu tervitas mind ilusas eesti keeles. Selliseid kontakte ja toetusavaldusi vene inimestelt on olnud päris palju. Olen veendunud, et aina rohkem meie venelasi hakkab mõistma, et ümbermatmine ja teisaldamine polnud mõeldud vene rahvuse solvamisena. Ja enamik distantseerib end vägivallatsemisest Tallinnas. Paljud neist tunnevad ka seda, et neid on Vene propaganda poolt ära kasutatud ja see tunne ei luba lasta end ära kasutada teist või kolmandat korda.
Iga äike lööb õhu klaariks. Praegu on Eestis õhk klaarim kui paar nädalat tagasi. Praegu on oma riigi tunnetust märksa rohkem kui kahe nädala eest. Inimesed saavad aru, et iseseisvus ja vaba riik ei püsi iseenesest ega ole meile aegade lõpuni garanteeritud. Oma riik on suur väärtus, mille eest tuleb seista. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on eesti või vene keelt kõneleva inimesega. Enesemääratlemise vajadust, enda ja riigi vahelise suhte määratlemise vajadust pole meil tükk aega olnud ja nüüd on see tekkinud. Ma olen veendunud, et inimesed on valinud ka Eesti riigi selleks, millega nad tahavad end samastada.
•• Kas te olete välismaailma reaktsiooniga rahul? Kas Eesti saavutas partneritelt Euroopa Liidus ja NATO-s kõike seda, mida me oleme soovinud? Ja ajal, mil me oleme seda soovinud? Või jäid need toetused natuke hiljaks ja natuke lahjaks?
Ma olen küll väga veendunud, et me saime toetuse, mida me ootasime, ja me saime selle toetuse õigel ajal. Saan tsiteerida meie Moskva-suursaadikut Marina Kaljuranda, kes ütles, et tal on ülimalt uhke olla Eesti Vabariigi suursaadik ja tunda partnerite toetust. Tunda seda, et me ei ole üksi. Need solidaarsusavaldused, mis tulid juba Moskvas mitmete riikide suursaadikutelt, kes läksid demonstratiivselt külastama Eesti saatkonna hoonet, on ülimalt märkimisväärsed. Ja ma olen ülimalt tänulik nendele inimestele, kes oma solidaarsust sel viisil väljendasid.
Toetusavaldused tulid ju kohe. Tulid eraldi Euroopa Liidu liikmesriikidelt, NATO liikmesriikidelt, tulid ka NATO-lt ja Euroopa Liidult. Ja Euroopa Liidu eesistuja avaldus on diplomaatilises keeles väga tugev avaldus. Loomulikult olen ma tänulik kõigi toetusavalduste eest ja olen päris veendunud, et just selline väga üksmeelne Euroopa Liidu ja NATO reaktsioon hoidis ära konflikti eskaleerumise. Nagu ütles Saksamaa välisminister: “Nendel päevadel oli kogu Euroopa Liidu 500-miljoniline elanikkond toeks Eestile.” Ja seda me tundsime.
•• Aga kas pole nii, et toetus tuli vaid neil päevadel, aga nüüd, mil Euroopa jaoks on asi unustatud, seda enam ei käsitleta? Või peaks Euroopa Liit Samara tippkohtumisel selle teema ikkagi tõstatama?
Euroopa Liidu selge reaktsioon on olnud. Loomulikult tuleb kohtumisel partnerile öelda, et sammud, mida ma juba ennist loetlesin, ei ole aktsepteeritavad Euroopa Liidu strateegilise partneri puhul. Kuid diplomaatias on nii, et vahetatakse noote, vahetatakse arvamusi ja minnakse eluga edasi. Paraku ma ei tea küll, miks, aga riikidevahelistes suhetes ei järgne konfliktidele vahetult sügavaid vabandusi, ehkki võiks. Ma tahaks väga loota, et ka Samara tippkohtumine aitab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisi probleeme lahendada.
•• Kõige karmisõnalisemad toetusavaldused Eestile tulid siis, kui demonstratsioonid ja rünnakud Eesti diplomaatide ja saatkonna vastu Moskvas kasvasid üle igasuguse piiri. Need toetus- avaldused käivad saatkonna ründamise kohta, seevastu Tallinna sündmuste kohta on räägitud väga laveerivalt.
Meie positsioon on kogu aeg olnud selline, et ümbermatmine, hauatähise teisaldamine on riigisisene asi, see ei ole rahvusvahelise suhtluse teema. Seda positsiooni on toetanud ka kõik meie partnerriigid.
Kuid ründed saatkonna ja suursaadiku vastu, küberründed ja meediamanipulatsioonid ei jää kindlasti tähelepanuta, need ei ole jäänud tähelepanuta. Ja selles võib kindel olla, et nii Euroopa Liit kui ka NATO hakkavad küberturvalisusele tulevikus märksa suuremat tähelepanu pöörama kui veel paar nädalat tagasi.
Mingil määral on need rünnakud, mis olid suunatud Eesti eri institutsioonide ja äriühingute vastu, ka käitumismudel. Nii nendele, kes kavandavad selliseid ründeid tulevikus, olgu nad siis riigid või kuritegelikud organisatsioonid, kui ka nendele, kes peavad end selliste rünnete vastu kaitsma hakkama.
•• Küsimus on ka selles, et enne neid ründeid suutis Venemaa tekitada suhteliselt halva fooni Eesti sündmustest.
Ma ei ole sellega kindlasti nõus!
•• Korduvalt käisid näiteks rahvusvahelistest meediakanalitest läbi Vene välisministri Sergei Lavrovi süüdistused, nagu Eestis upitataks fašismi.
Selle fašismi upitamisega võib ju paljasõnaliselt kogu aeg rünnata. Kuid võtkem kas või see, mida kogu maailm nägi 8. mail Tallinnas – Eesti Vabariigi valitsuse ministrid asetasid pärjad holokausti ohvrite mälestussambale, samale pronkssõdurile kaitseväe kalmistule ja sõjas hukkunutele Maarjamäe memoriaalil. See ei jäta maailmale küll mitte mingisugust ruumi nende süüdistuste tunnistamiseks, mida on esitanud seesama Lavrov või mõned teised. Eestis ei ole võimalik rääkida mitte mingisugusest natsismi heroiseerimisest, seda ei ole Eestis olnud ja seda ka ei tule. Me oleme ühemõtteliselt mõistnud hukka natsismi, holokausti ja samamoodi ka kommunismi kuriteod.
•• Kas te arvate, et ka Venemaa on midagi õppinud? Mismoodi meie riik Venemaaga edaspidi suhtlema hakkab?
Eesti soovib heanaaberlikke ja pragmaatilisi suhteid kõikide oma naabritega. Kuid nendeks on vaja kahe poole head tahet. Me ei ole näinud viimasel ajal seda head tahet Venemaa poolt.
Ma olen veendunud selles, et kolm aastat tagasi ei oleks lätlased pidanud loobuma oma koolireformist. Ehkki me teame, et just siis jäi kuivaks Ventspilsi suubuv naftatoru. Ma olen veendunud selles, et ka leedulased ei oleks pidanud oma MaÏeikiai naftatöötlemistehase aktsiaid müüma Venemaa poolt soovitud äriühingule lihtsalt selleks, et need tarned oleksid jätkunud. Leedulased otsustasid müüa poolakatele aktsiad ja seda, mis järgnes, teame kõik. Toru on tühi.
Me mäletame juba 1990. aastate algusest seda, kuidas Venemaa kasutas energiaressursse välispoliitilise argumendina. Ja sellest ajast peale oleme meie seisnud kogu aeg selle eest, et olla energeetiliselt sõltumatud.
1990. aastate alguses räägiti ka sellest, kuidas meie geopoliitiline asend justkui kirjutavat meile ette, et Eesti suureks rolliks saab olema ida ja lääne vahendamine. See oleks tähendanud, et me oleme väga suures majanduslikus sõltuvuses Venemaast ja sisulises mõttes oleksime praeguseks juba ammu liiduvabariigiks muutunud.
Õnneks läks teistmoodi – 80 protsenti kõigist Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest on tulnud Rootsist ja Soomest. Ja ülejäänud 20 protsenti jaguneb enam kui 50 riigi vahel, kusjuures Venemaa osatähtsus on vaid kaks protsenti. Praegu üritatakse nende kahe protsendiga meie majanduses ebastabiilsust tekitada, seda mõjutada, kuid kindlasti see ei õnnestu.
Üks Venemaa mitteaktsepteeritavatest sammudest on kindlasti see, kui duuma liikmed nõuavad seaduslikult valitud valitsuse vahetumist. See ei ole 21. sajandi Euroopas mitte mingil juhul aktsepteeritav ja Euroopa Liidu strateegilisele partnerile sellise nõudmise esitamine on täiesti lubamatu.
•• Ometi vahendasid duuma liikmeid meie Euroopa Liidu partnerid.
Jah, kui kuskil on konflikt, siis universaalne lahendus seisneb ikka selles, et tuleks hakata suhtlema. Ja ma olen tänulik eesistujale, kantsler Angela Merkelile, et ta pühendas oma aega ja energiat nende suhete parandamiseks. Kuid paraku me teame, mis sellest duuma delegatsiooni visiidist välja tuli.
•• Millal te viimati kantsler Angela Merkeliga rääkisite ja mis teemal?
See oli ilmselt 2. mail ja enne seda 28. aprillil. Need olid kaks umbes 20-minutilist telefoni-kõnet.
•• Kas te olete Merkelit Eestisse kutsunud?
Olen kutsunud ja ma loodan, et ta ka tuleb. Kantsler Kohl külastas Eestit, Gerhard Schröder kahjuks mitte (naerab). Ma näen seda, et Euroopa on saanud Angela Merkeli näol ühe väga tugeva ja väga avara maailmanägemisega liidri. See on suur võit Euroopale.
•• Kas te midagi seoses läinud nädalate sündmustega kahetsete ka?
Ma kahetsen seda, et me ei suutnud vägivalda ära hoida. Ka oma ohuhinnangutes ei olnud me valmis konflikti nii kiireks eskaleerumiseks. Me ei olnud valmis selleks, et sinna konfliktipiirkonda on koondunud nõnda palju kuritegeliku minevikuga inimesi. Me ei olnud valmis selleks, et tullakse kohale juba valmissegatud Molotovi kokteilidega, mida ka kasutati.
Kuid samal ajal ei ole ma sugugi arvamusel, et kõik need inimesed, kes vägivallatsemistes osalesid, oleks kohe automaatselt ebalojaalsed Eesti riigile. Küllalt palju oli nende vägivallatsejate hulgas noori inimesi, kes lihtsalt kaotasid oma mina ära, kelle isiksus sulandus täiesti massipsühhoosi ja enesekontrollist ei jäänud mitte midagi järele. Ja kes praeguseks juhtunut väga siiralt kahetsevad. Need ongi inimesed, keda eelkõige ära kasutati.
•• Kas tõesti võib öelda, et ei osatud ennustada ka võimalikku rahvakogunemist Tõnismäele rahutuste õhtul?
Kui meenutada 26. aprilli hommikut, siis oli ju ka neid, kes ütlesid, et Tallinna on koondatud liialt palju politseinikke ja see on kõik üks maksumaksja raha raiskamine.
•• Aga ometi – kui oli teada, et Tõnismäele kogunetakse, siis miks näiteks rahvusraamatukogu rõdud ei olnud suletud?
Ma pean ka seda veaks. Ja tehnilisi asju, mida oleks võinud teha teistmoodi, tõstatub veel ja veel. Edasiste analüüside käigus selgub, mida oleks pidanud tehniliselt teistmoodi korral-dama.
Meil ei ole ju olnud mingeid kogemusi ja annaks taevas, et meil ei tuleks kunagi uuesti selliste massiliste vandaalitsemistega tegemist teha. Paraku Euroopas selliseid asju ikka juhtub. Täpselt samal päeval vandaalitses veelgi suurem hulk inimesi Oslo tänavatel. 1. mai öösel olid rahutused Stockholmis, Kopenhaagenis. Me teame ka Pariisi rahutusi.
Ma usun, et pärast juhtunut on inimestele, ka nendele, kel võib-olla on kalduvus sääraseks skandaalitsemiseks, selge, et öösel ei ole kõik kassid hallid. Et igaühe sooritatud teod jäädvustatakse. Igal teol on tunnistaja ja igale kuriteole järgneb karistus.
Kui väljendasite eelmise aasta mais esmakordselt oma seisukohta, et pronkssõdur tuleb teisaldada, puudus nii vastav seadus kui ka positiivne Eesti laiema avalikkussuhtluse plaan. Esimene valmis alles selle aasta jaanuaris. Kas selles osas on mingeid kahetsusi, et oleks võinud paremini planeerida?
Mina ei ole rahutusi planeerinud! Vaevalt et ka Eesti politsei on neid planeerinud, seda kindlasti mitte! Rahutusi planeerisid teised inimesed.
Me ei räägi rahutustest, vaid valmisolekust. Olete mitu korda öelnud, et monumendi kaudu üritati tekitada rahvuspingeid. Küsime ettevalmistuste kohta – kuidas Eesti sellele küsimusele lähenes?
See töö oli kogu aeg täiesti avalik. Me valisime avatud tegutsemise ja lähenemise. Ja nii oleksime selle ka lõpuni viinud. Kuid sellel heal kaval ei olnud antud realiseerida. Pärast vägivallatsemist, poodide röövimisi 26. aprilli õhtul, ei olnud mitte mingit võimalust jätta ettekäändeks toodud sammast Tõnismäele alles. See oleks olnud vale sõnum selle kohta, et vägivalla ja vandaalitsemisega saab siin riigis nõudmisi esitada ja neile tullakse ka vastu.
Rahvusvahelised väljaanded on nüüd öelnud, et lõpuks on Eesti saanud oma rahvusvahelise meediatöö korda, et oma positsioone selgitada…
Kellele?
Kõigile huvitatutele maailmas.
Rahvusvaheliselt pole see teema, mida peaks rohkem selgitama. See on teema, mis on olnud kõigile teada, ka Economistile (maailmas enimlevinud poliitika-alane nädalakiri – toim). Kindlasti pole see nende jaoks mingi uudis. Teemat pole käsitletud salaja. Riigikogu on kuju teisaldamise otsuse langetanud häälteenamusega ja mitte salaja. Kõik otsused on langetatud avalikult.
Tuleb muidugi tunnistada, et suure üllatusena elas suur hulk Eestimaa elanikke Kremli infoväljas. Nende inimesteni jõudmine Eesti infokanalite kaudu ei olnud võimalik. See info ei jõudnud nendeni.
Kas te üritasite nendeni jõuda? Kas teil oli mingeid konkreetseid kampaaniaid või sõnumeid, mida siis üritasite?
Teate, see kampaaniajutt, mida ka Economist ajab… Siis kindlasti ei olnud see Eestis erakondade valimiskampaania. Kui Economist ütleb, et see oli Reformierakonna valimiskampaania osa, siis ma palun näidata mõnda reklaamklippi, kas televisioonis või raadios, või mõnda kirjalikku materjali, kus on esitatud lubadus teisaldada pronkssõdur. Selle teema tegi riikliku suveräänsuse küsimuseks hoopis teine seltskond. Need, kes püstitasid küsimuse, kumma sõna maksab – kas Kremlist tulev sõna või Toompealt tulev sõna. Küsimust ei esitanud üks Eestis asuv erakond või Eestis asuvad erakonnad.
Viimati avaldatud Reformierakonna toetusnumbreid kommenteerides ütles Kristen Michal, et toetus Reformierakonnale näitab toetust vabariigile. Vägisi jääb tunne, et seda teemat üritatakse Reformierakonna nime alla painutada.
Kindlasti ei ürita seda väita Reformierakond ja kindlasti ei tee seda mina. Selle otsuse on langetanud kogu koalitsioon ja kõik koalitsioonierakonnad on olnud selle otsuse taga. See on olnud kogu koalitsioonile ainumõeldav otsus. Seda otsust toetas tol ööl ka vabariigi president. Mitte mingil moel ei tule seda näidata ühe erakonna või ühe isiku ego realiseerimisena.
Ilmselt on see nii, et rahvas näeb rohkem peaministrit tegutsemas. Ka meediakontaktidest tuleb see välja – võrreldes teiste ministritega on peaministril neid olnud kolm korda rohkem. Kuna kõneisikuks on olnud peaminister, siis seostatakse seda asja rohkem peaministri isikuga.
