ANDRUS KIVIRÄHK: Palvetaja keset platsi
Vanasti seoti inimesel enne poomist või pea maharaiumist ikka silmad kinni või siis tõmmati hukatavale kott pähe. Sel kombel ei saanud surmamõistetu näha lähenevat kirvest.
Kaplan sõjaväes on tegelikult just samasugune kott, mis tõmmatakse pähe õnnetule ja rumalale sõdurile, et vaenlase kuulide alla tormamine vähem kole oleks. Sõduri meeled tuli enne lahingut ähmastada, ajada ta peast segi. Sageli anti soldatile klaasitäis viina, purjus inimene läheb ju sõgedaks ja minetab ettevaatlikkuse. Samasugust eesmärki teenib ka jumalasõna. Sõdur viiakse muinasjutumaailma, kus surm polegi surm ning lahingus langenut ootab taevas hea Kristus, justkui jõuluvana. Sel juhul polegi ehk enam nii jube lahkuda jäädavalt oma lähedaste ja kallite juurest? Küll jumal mind kaitseb, mõtles ogaraks tehtud sõdur ja tormas kindralite rõõmuks kindlasse surma.
Loomulikult ei piisanud sellest, kui jutlust peeti üksnes enne lahingut. Ei, sõdureid tuli pidevalt töödelda. Sellepärast käis vaimulik armeega alati kaasas, samuti nagu viinamüüjad ning litsid. Lakkamatult oli tarvis jumalat appi võttes tõestada, et sõda on “püha” ja surm lahingutandril “kustutab kõik patud”. Kuidagi tuli ju vaest kahuriliha trööstida.
Praegu Eestis sõda pole. Kaitseväkke kutsutavad noormehed ei pea massiliselt lahinguväljal surema, vaid pääsevad vähem kui aastase teenistuse järel tagasi koju. Pole nagu enam mingit põhjust sõduritele kotti pähe tõmmata, kuid armee ning kirik teevad endiselt usinasti koostööd. Selle märgiks on hiljuti Tarmo Kõutsi poolt Jaan Kiivitile annetatud autasu, just nimelt kaplaniteenistuse arendamise eest! See tekitab kõhedust. Milleks ikkagi liiguvad mustakuuemehed endiselt sõdurite keskel nagu minevikust pärit halvad mälestused?
Tänapäeva kaitseväelane peaks olema selge pilgu ja kaine mõistusega inimene, kes teab täpselt, mida ta teeb, aga mitte transsi langenud berserk või usulises joovastuses kisendav ristisõdija. Milleks siis need nõiasõnad, mida me vabariigi aastapäeval Vabaduse väljakul ikka ja jälle kuuleme? Me räägime fanaatilistest islamivõitlejatest, kelle usuline innukus on pärit otsekui keskajast, kuid pole ise neist karvavõrdki paremad. Ikka kutsume me oma armeele appi jumalat, otsekui muistsed kreeklased Trooja müüride all. Muslimid Allahi eest, meie Jeesuse kaitsva tiiva all – kaplaneid kuulates tundub, et mitte midagi pole muutunud sellest ajast saadik, kui esimesest ristisõjast osa võtnud kirjaoskamatud rüütlid vallutasid 1099. aastal muhameedlaste käest tagasi nn Kristuse haua.
Eriti suurde plaani tõusevad kaplanid Eestis 24. veebruaril. Mul pole midagi selle vastu, kui usklik inimene kodus oma jumala poole palvetab, kuid miks peab ta seda tegema keset Eesti Vabariigi pealinna esindusväljakut? Miks peame me kõik saama osalisteks tema eralõbudes? Vanasti elas Tartus üks Mari-nimeline vanamutt, kellel oli kombeks keset tänavat tantsida ja “kikerikii” hüüda. Eks selline käitumine avalikus kohas tundus üsnagi kentsakas, kuid Mari oli vähemalt viisakas inimene. Ta ei nõudnud, et möödujad tema vigureid nähes mütsid peast võtaksid või veelgi enam – kaasa kireksid. Tore, kui ka usumehed oleksid sama tagasihoidlikud nagu too lõbus Mari.
