Andrus Öövel: Simmi loos võib olla teisigi vaimseid kaasaaitajaid
Endine kaitseminister Andrus Öövel, kelle ajal Herman Simm ministeeriumisse tööle võeti, nendib, et julgeolekuriski maandamiseks oleks aidanud talupojatarkusest.
** Mida teie Herman Simmist mäletate?
Heasoovlikku naeratust. Aga põhimõtteliselt jäi tollase ametkondliku valveteenistuse ülema asetäitja alampolkovnik Simmi ja minu, ülikoolist leitnandipagunid saanu vahele tee lõpmatuse teise otsa. Seda on liiga vähe, et saaks midagigi mäletada. Võimalik, et alles pärast Rahvarinde turvateenistuse loomist tõusnud kära, mis viis mind valikuni au ja pagunite vahel, hakkasid tollased juhid tänaval tere ütlema. Ministeeriumi ajast liigitasin Simmi tuule ümber nurga kandjate kilda.
** Olite koos ka 15. mail 1990, mil Toompead rünnati.
Kindlasti oli ta Toompeal ja kindlasti oli tal ka mingi kindel funktsioon, mille täitmine tal minu meelest päris hästi ei õnnestunud. Teisalt arvan Simmi olnud ühe nendest mõnest, keda Olev Laanjärv kui toonane siseminister silmas pidas, kui nimetas Savisaarele lossis olevate meeste arvu, kellel on relv ja kes oleks seda ehk Eesti riigi huvides valmis kasutama. Nad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, ka juhul, kui sise- ja peaminister kaasa arvata. Miilitsaid oli seal tookord oluliselt enam. Nii valitsushoones sees, aga veelgi jõulisem hulk väljas rünnakuvalmis. Möödanikust pärinev professionaalne hirm Marko Tibari läbipuuriva pilgu ja raskete sõnade ees, kui taas kord oli mõttetusi tehtud, ja lugupidamine Laanjärve vastu olid need, mis püüdsid Simmi tasandil meid halvimast päästa. Räägin sellest kõigest oletamisi, sest jõudsin Toompeale kultuuriministeeriumis toimunud Vasalemma rallikrossi orgkomitee koosolekult, mis katkes kui noaga lõigatult, kui koristajatädi pani pea ukse vahelt sisse ja ütles: peaminister kutsub appi.
** Simm võeti kaitseministeeriumisse tööle teie valitsemisajal, kantsler oli siis kadunud Robert Lepikson. Kas mäletate Simmi töölevõtmist?
Minu mäletamist mööda tegi Simm politseiametis kiiret karjääri Mart Laari esimese valitsuse ajal, rahvusliku tiiva toel. Selge, et poliitilist karjääri. Kurvaks tegi tookord fakt, et vahetati välja ehk kõigi aegade professionaalsem politsei peadirektor Igor Amann.
Mina sain samade jõudude survel vabaks võimalusest arendada Eesti piirivalvet.
Aga praegune siseminister peab teadma tolle aja keerdkäike paremini kui keegi teine. Teda usaldati.
Eelnevast kasvab välja ka seos, miks Lepikson võttis Simmi pärast seda, kui Savisaar oli tolle vabastanud, poliitilise kandepinna laiendamiseks kaitsepoliitika osakonda tööle. Vahetasime tookord välja kogu andmeanalüüsi büroo. Seal töötasid seni kellegi tüdruksõbrad, kes väitsid end analüüsivat doktriine. Tegelikkuses ei suutnud nad esitleda mitte ainult oma töö tulemusi, vaid olid võimetud leidma ka analüüsitavaid dokumente endid.
Pakkusime Simmile võimalust enda sisuliseks ülestöötamiseks avaliku teabe analüüsimisel. Minu arvates oli tal selleks võimekust ja kaudselt ühtis see ta igipõlise unistusega luurajakarjäärist. Politseiameti peadirektori amet andis talle usaldusväärsuse. Hiljem lisandus sellele ülesandele arvepidamine ligipääsu piirava templiga dokumentide üle. Enne NATO-ga ühinemist oli sel tööl eelkõige vormiline iseloom. Pidime veenma liitlasi, et süsteem kui selline on üles ehitatud.
** Kas teid mõjutati Simmi tööle võtma? Kes mõjutasid?
Usun end tookordse ministrina olevat vastutav selle talupojatarkust eirava sammu eest.
Lugu humanitaarabina saadud hambaravitooli ebakorrektsest jaotamisest polnud saladus. Peaministri otsus oli lühike ja selge: määritud maine võib olla ohtlikum kui määritud käed. Mina aga uskusin pragmaatiliselt, et lõppkokkuvõttes parandati ju sellel toolil politseinike hambaid, ja kas oli siis nii oluline, kas seda tegi üks või teine daam. Oli ikka veel aeg, kus inimesed unistasid ametikohast pangas, mitte riigiasutuses. Saada endale ministeeriumisse tööle politseiameti peadirektor paistis lotovõiduna. Ka täna küsin eneselt, kas salajaste materjalide lugupeetud idanaabrile müümine lootuses niimoodi katta poolvenna (Aalo Veevo – toim) valearvestusi pasteeditööstuses ei ole mitte liiga õõnes teooria, pidades silmas, et vaid hetk tagasi olime väljendanud valmisolekut iseseisvuse eest ja nimel süüa või kartulikoori. See sunnib süüvima teemasse sügavuti. Ehk on kogu loos peidus veel teisigi vaimseid kaasaaitajaid?
** Keda te silmas peate?
Välistatud pole ju ka võimalus, et kogu kaasus on vaid provokatsioon, mille toimepanemise võimalusele on Simm kõvasti kaasa aidanud.
Aga uurimine peab andma vastuse.
** Simmi endised kolleegid on palju rääkinud mehe foobiatest – à la kartustest, et tema lauatelefoni pealt kuulatakse, kuulivesti ja relvadega tööl käimisest ning telefoniputkasse helistama minemisest, samuti kuulivestiga sünnipäeval käimisest. Kas teie täheldasite tema juures mingisuguseid nn foobiaid? Millise mulje ta üldse teile jättis?
Mäletan end olevat kusagil kirjutanud, et Lepikson vahetab iga kahe kuu tagant oma auto most modern one’i vastu, aga käib ilma ihukaitseta ega oma püstolit. Järelikult pole tal midagi karta, sest on aus inimene. Endine politseiameti peadirektor istub aga isegi oma kabinetis kuulivestis ja hoiab seifis kaht relva. Huvitav, miks? Panin selle tollal aja veidruste arvele.
Üsna tihti ei ühti mu analüüsid valitsevate käibetõdedega, aga seekord tundub küsimustes “Kas meedia ei mängi tahtmatult “Simmi mängu”?”, “Kas tõsimeelne luurajastaatusest unistanud ametnik ei ela ajakirjanduses tunnustatud spioonina läbi ehk oma elu tipphetke?” ja “Kas kopeeritud materjalid ehk ei sisaldagi eriti hinnatavat informatsiooni?”. Kuna ma ei tea Simmi spiooniloo üksikasju, siis jääb mul üle esitada põhiküsimus: kas uurimisel jätkub tahtmist minna sügavuti? See oleks midagi, mis vääriks küünlaid ja tõstaks maine uuele tasandile.
** Kuidas võidi Simmile kõigi nende foobiate ja erinevate kahtlaste tehingute taustal anda riigisaladuse luba?
Tol ajal polnud meil veel riigisaladusi selle sõna tõsises mõttes, aga kaitsepoliitika osakonnas töötamine nõudis kapo luba piiratud kasutusega dokumentidele juurdepääsuks. Sellise loa saamise või mittesaamise tõenäosus oli ka töölepingute vormistamise aluseks. See polnud tol korral formaalsus. Uus ametkond – kaitsepolitsei – püüdis rõhutada oma tähtsust kõigiti, seepärast toimus vähemasti näiliselt põhjalik, sisuline kontroll. Tolleaegsele kapole poleks olnud midagi magusamat kui leida midagi endise politseiameti peadirektori tagataskust.
** Selle loa andja oli kapo ning tollane kapo juht oli Jüri Pihl, kes nüüd ajab väga segast juttu, kord viidates, et tema ajal üldse riigisaladuse lube ei antud, ja siis jälle öeldes, et vist ikka anti, aga tema ei tea midagi jne. Millise mulje see teile jätab? Kas Pihl oli üks neist inimestest, kes mõjutas Simmi sellist karjääri?
Kindlasti mitte. Kaitsepolitsei amet, mis väljastas 1994. aasta riigisaladuse seaduse alusel piiratud kasutusega dokumentidega töötamiseks lubasid, loodi sama tühjale kohale kui näiteks Eesti piirivalve või kaitsevägi. Nende ametkondade juhtide suhted pole alati olnud pingevabad, sest tekki ei jätkunud pea millekski ja külmuvad varbad sundisid vahel kogu kõrist karjuma või üksteist togima, et vähemasti sooja saada. Aga samal ajal pole ma hetkekski kahelnud ei Ants Laaneotsa ega Jüri Pihli professionaalses suutlikkuses ja aususes. Murelikuks teeb vaid fakt, et kõik muidu pealtnäha normaalsed inimesed ei suuda siis, kui saavad poliitilise mandaadi, selle andjaist enam piisavalt lugu pidada ja kipuvad kehtestama tõemonopoli, kus nemad teavad paremini, mida tuleb ja mida ei tule rääkida.
See, mida võis mõista iseseisvuse algusaastatel, ei tohi olla normiks praeguses üleminekukitsikusest jagu saanud, innovatiivses ja euroopalikus Eestis, kus teadmiste, oskuste, kogemuste ja mõttelaadi sulamist kasvanud kompetentsus peaks olema tõe mõõdupuuks. Riigi funktsioneerimiseks vajame võimekust orienteeruda nii võimalustes kui ka ohtudes ja nende põhjustes. On oluline hoomata konteksti ja saada aru oma tegevuse ja ka tegevusetuse võimalikest tulemustest ja tagajärgedest “siin ja mujal”, “kohe ja hiljem”, “avalikult ja latentselt või koguni varjatult”, kellegi huvides ja nimel või kellegi ning millegi arvel. Otsustamine, ka riigisaladustele juurdepääsu lubamise korral, veelgi enam aga kellegi edutamine sensitiivse informatsiooni peavalvuriks on kas tõene ning mõeldud korra loomiseks ja otstarbeka, efektiivse ja küllalt intensiivselt toimiva süsteemi rajamiseks konkreetses tegevusvaldkonnas või mänguline ja mõeldud vaid mulje kujundamiseks, tegelike huvide, tegevuste ja tulemuste varjamiseks.
Otsuste kõrge kvaliteet on riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu oluline eeldus. Kahjuks on tegemist tagantjärele tarkusega.
** Seega siis luba ikka anti. Kas lisauuringuid ka ikka tehti või mitte?
Jah, riigisaladuse luba anti. Kõik taustauuringud tehti 1994. aasta riigisaladuste seaduse, valitsuse määruste ja kogutud operatiivinfo alusel. Sellist luba uuendati iga kolme aasta tagant. Lisauuringuid tegi vajaduse korral samuti kapo. Kaitseministeerium tegeles vaid avaliku osaga kogu infopaketist.
** Simmi juhtumi taustal tundub, et kõigile tollel ajal olulistel kohtadel töötanud inimestele siiski ei tehtud piisavat julgeolekukontrolli. Kas need inimesed tuleks praegu ilmnenud sündmuse valguses kõik üle kontrollida?
Taoline otsustus on riigikogu pädevuses.
Eesti ei ole ideaalmaastik, kuigi meile vahel meeldib nii mõelda ja ka rääkida. Tegelikkuses on üks lihtsalt kogenematu, teine laisk ja kolmas ülbe, mis viib paratamatu tõeni, et keegi neljas peab kõigi eest rabama. Pahatahtlikud jätsime praegu mängust hoopis välja. Esimestega saab hakkama, teised tuleb avastada ja hoida nad kõigest, mis oluline, võimalikult kaugel.
** Kas ja kuidas teid kontrolliti? Olite ju kaitseminister!
1994. aasta riigisaladuste seadusest tulenevalt võisid valitsuse liikmed tegeleda riigisaladustega nende ametikohast tulenevalt. Praktiliselt tähendas see seda, et kompetentsed ametid esitasid peaministrile oma kahtlused ja tark juht arvestas antud soovitusi enne presidendile valitsuse koosseisu esitamist. Sama praktika kehtis ka ametnike suhtes, kelle kinnitas ametisse vabariigi valitsus.
** Simmi süüdistatakse riigireetmises. Kas ta võib olla riigireetur?
Usaldagem Eesti riigi põhiseaduslikke institutsioone. Las uurimine paneb kokku materjalid ja kohus langetab nende menetlemise tulemusel otsuse. Kõik ei saa kõigest kõike teada.
** Millise mulje jätab tema tabamine Eestist? Töötate praegu Genfi armeekontrolli keskuses ning olete programmi direktor ja piirialase julgeoleku rahvusvahelise nõustajate kogu eesistuja – seega liigute teadjate inimeste seltskonnas.
Töötan institutsioonis, mis on seotud vaid avaliku informatsiooniga. Me ei arutle ega hinda analoogilisi probleeme. Konkreetne juhtum pole leidnud kõlapinda, sest selles on veel liig palju vaid oletusi.
Üldisemalt aga võitlevad luure ja vastuluure nagu olümpiakarusselli kistud meedikud ja sinna trügivad sportlasehakatised. Kord on Piibeleht all ja Vestmann peal, kord jälle vastupidi. Eesti on lasknud Vestmannil troonida, kuid samal ajal Piibelehe kombel kombitsad välja sirutanud ja lõppkokkuvõttes sõprade abiga võitjaks saanud. Võitjate üle aga kohut ei mõisteta. Tahan uskuda meie õiguskaitseorganite professionaalsusesse ja seepärast tundub olulisim aastate jooksul tehtud edukas koostöö süüdistusmaterjali kogumisel. Selle protsessi käigus ilmutatud professionaalsus või ebakompetentsus on loonud nüüdseks meie maine liitlaste peakorterites ja pannud aluse kahtlustele või tõsiseltvõetavusele. Kui oleme töö teinud põhjalikult, on see loonud aluspõhja, millele toetudes saame üle ka tõsisematest tagasilöökidest.
Negatiivseid kogemusi on võimalik taluda vaid juhul, kui nendest on õpitud ja seetõttu vigu ei korrata. Usun, et meie aja kiiresti muutuvates ja vastastikuses seoses olevates protsessides ei ole rahva ega ka riigi maine kinni üksikjuhtudes, vaid sõltub hinnangutest riigi süsteemsele arengule. Hinnangud võimaldavad probleeme näha, neid ära tunda, kavandada neist ülesaamise teed ja seda ka sisuliselt teha. Ette süüdimõistvate kohtuotsuste langetamise asemel peaks meie meedia tõstma teemade ringi kilbile ka positiivselt, nii et Eesti on taas kord teenäitajaks.
** Kas Simm võib olla vaid üks nupukestest ning tegelik niiditõmbaja (-tõmbajad) liigub avalikkuse ees edasi, tõsi, ilmselt vägagi värisedes, sest kunagi ju ei tea, mida inimene ülekuulamisel räägib…?
Rahvusriigi või riikide ühenduse kontseptsioon on sisse kirjutatud luure ja vastuluure allesjäämise seadusesse. Mitte sümpaatia, vaid huvid on otsustavad. Huvid realiseeruvad informatsiooni kaudu. See on kogu maailmas ränk ja raske olelusvõitlus, kus vaid tugevamad jäävad alles. Seepärast ei saa meie iseseisvust võtta kui taevast langenud kingitust, mis on juba iseenesest igikestev, vaid me peame mõtlema riskide hajutamisele.
Kaitseministeerium on teinud tagasilükatud julgeolekuseaduse projektis väärt algatuse, mis tagaks olulisel määral tasakaalustatuma julgeolekukontrolli volitatud ametiisikute üle ega laseks ühelgi ametkonnal end tunda ainsa tõekuulutajana. Tulen tagasi juba kord räägitu juurde, rõhutades, et otsustamine peab olema tõene, mitte mänguline. Lisaks kompetentsile ja kompetentsusele on sellisteks otsustusteks vaja ressursse, millest aeg korrutatuna vaimse ning füüsiline tervisega on tähtsamad kui raha. Demokraatliku riigi julgeolekut süvendavad struktuurid on üles ehitatud selliselt, et nad ise ei kujuneks julgeolekuriskiks.
** Millega on teie arvates Eestis nüüd esmatähtis edasi tegeleda, kui mõtleme Simmi juhtumi valguses Eesti riigi mainele?
Kõigile vist on selge, kuhu viiks totaalne usaldamatus kõigi vastu.
Usalduseta pole riiki, ilma riigita muutume haavatavaks killukeseks, mis pakub vaid etnograafilist huvi.
Euroopa tippu tõusmiseks peame julgema unistada, usaldada ja luua. Suutes pakkuda kuvandi, et väike on suutlik, sitke ja sisuline, vajavad meie õigus- ja kultuuriruumi Euroopa partnerid.
