Andrus Vaarik: väikerahva šovinism on kuradist
•• Kas teie lavastus kannab ka mingit eraldiseisvat sõnumit või on tal pigem laulupidu toetav funktsioon?
Mulle väga meeldib, et laulupeo kunstiline juht on Ants Soots ja see, kui põhimõttekindlalt on ta minema visanud ja ära keelanud kõik mu ideed, mis dekoreeriksid, kujundaksid ja elavdaksid laulupidu. Selle kuudepikkuse koostöö jooksul olen hakanud lõpuks ise aru saama, mida tähendab laulupidu eestlasele ja ka mulle endale. Ausalt öeldes on isegi kuidagi võõrastav mind lavastajaks nimetada, režissöör oleks minu kohta vahest õigem sõna. Olen keegi, kes pigem vahendab laulupidu. Organiseerin, vormistan ja vaatan, et kõik jookseks.
•• Kas see lavastus siis omaette looming ei ole?
Ei, ei ole. Kõik ongi tegelikult laulu teenistuses, õigupoolest muusika teenistuses. Teiseks, meil on väga palju laulupeolaadseid tooteid ja üritusi: kas või punklaulupidu ja laululahing. Need on toredad ettevõt-mised, ent nad ei oleks pooltki nii jõulised ja populaarsed, kui ei oleks nii-öelda ürglaulupidu või tüvipidu, traditsiooni, kust kõik see on pärit.
A. H. Tammsaare „Tõest ja õigusest” võib teha väga palju lavastusi ja paroodiaid, operette ja ballette, aga see alustekst jääb alati alles ja peab olema raamaturiiulis. Samamoodi on laulupeoga, mis peaks seekord olema meeldivalt traditsiooniline. See pole ainult laulupidu, vaid laulupüha!
•• Mida me siis näeme?
Teisel kontserdipäeval laseme lauluväljakule lahti kolm eri häält, kas need on ufod, lätlased, kilplased või hoopis midagi muud, jääb publiku otsustada. Need hääled vaatavad, kes eestlased on ja mida me siin laulame. Urmas Vadi kirjutas väikesed sketšid. Meie ühistöö täidab ära kooride liikumisest tingitud pausid, millest kõige pikem on kümmekond minutit. Me ei taha pause koormata, oleme sinna vahele jätnud nii õhku kui ka aega. Inimesed tulevad ju peole! See tähendab, et nad tahavad omavahel rääkida, suhelda, liikuda. Liiga koormav lavastus oleks ka lugupidamatu artistide vastu, kui publik neid lihtsalt jälgida ei jaksaks.
•• Kas teil tekkis lavastades ka mingeid dilemmasid?
Minu dilemmad on olnud selles, et otsustada, kelle käest sõimata saada! Ilma naljata, kui sa selle ära otsustad, siis sa tead, kelle suhtes on vaja olla sotsiaalselt tähendusrikas ja mis sulle korda läheb. Tegemise käigus olen aru saanud, et kui ma püüaksin laulupidu püüdlikult lavastada või kujundada, siis ma justkui ei usaldaks laulu või muusikat. Olen aru saanud, et laulu suhtes peab olema alandlik. See ei ole eneseteostamise koht ja kui tuleb kriitikat, et Vaarik laulupeol midagi ei teinud, siis – jumal tänatud! Teostan ennast rollidega teatris ja muudel viisidel, aga selleks kohaks ei ole laulupidu. Olen vahendaja, interpreet, mitte looja.
•• Millises Eestimaa nurgas on teie juured?
Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, aga tunnen tugevat sidet Läänemaaga. Pivarootsis olen suvitanud juba viimased 40 aastat, seega lähevad Läänemaa asjad mulle väga korda.
•• Milline on teie suhe muusikaga, nii koori-, pärimus-, pop- kui ka rokkmuusikaga?
Olen elus vist ühel korral tundnud seda suurt ja ülevat tunnet, mille nimi on katarsis. See oli kohtumine absoluudiga ja see oli muusikaga seoses. Aset leidis see Estonia kontserdisaalis, kunagi ammu Kronos Quarteti kontserdil, kus ma tõepoolest enam ei kontrollinud oma emotsioone. Ma ei oskagi seda kirjeldada, mis juhtus, aga see oli midagi mõõtmatut, mis mind ühe lisaloo ajal tabas.
Iga päev mängis mul autos tihti Giuseppe Verdi ooperikooride plaat, aga see varastati hiljuti ära. Wagneri oopereid kuulan samuti hea meelega. Väga armastan Tormist.
Popmuusikast meeldivad mulle näiteks Mary J. Blige, Justin Timberlake, Aretha Franklin. Üldse soul, džäss. Ka Eestis on väga uhkeid naislauljaid, näiteks Liisi Koikson. Jana Kask on väga vinge materjal, jälgin huviga, kuidas tal edaspidi läheb. Muusika on kontseptsiooni- ja programmivaba, mõjub hoopis teistele meeltele.
•• Kui palju te olete laulupeo repertuaariga kursis?
Põhjalikult kursis ei ole. Suurt osa lugudest loomulikult tean, kuigi ma ise viisi ei pea! Sellest hoolimata olen 100 aasta juubeli laulupeol 40 aastat tagasi poistekooris laulnud. Tervikuna tundub repertuaar äärmiselt uhke.
•• Mida arvate tänapäevasest patriotismist ja rahvuslusest? Eks ole ju 19. sajandist 21. sajandisse kandunud laulupidu selle elujõuline väljendus? Kas kosmopolitism ja rahvuslus välistavad üksteist?
Ma olen, siin sündinud, mõtlen ja töötan selles keeles, eesti keel on mu emakeel. Samuti minu emotsionaalne keel, ma ei saa sellest üle ega ümber. Võin end rõõmuga tunda teises kultuuris ja mentaliteedis kui õpihimuline ekskursant, aga ma olen siin ega taha olla keegi teine. Mu igapäevane, argine rahvustunne ei ole tegelikult väga tugev. Tunnen tihtipeale, et ma ei ole tavamõiste järgi väga hea eestlane, need ühiskondlikud rollid ei tule mul tihtipeale kõige paremini välja.
•• Kas teile tundub, et Eestis valitseb mingi universaalne „hea eestlase” kujund?
Tõtt-öelda olen ma selles küsimuses äärmiselt kahtlustav ja skeptiline inimene. Mulle meeldib see lause, et „kui riigil on inimese käest midagi vaja, siis hakkab ta ennast kodumaaks kutsuma”. See kutsub ettevaatlikkusele. Isegi praeguse laulupeo puhul, kui me oleme nüüd tõesti olnud juba 18 aastat vabad. Laulupidu ei peaks risustama olmepoliitikaga, mida Nõukogude ajal väga palju tehti, ent praeguselgi laulupeol kipub see vaikselt sisse imbuma. Rahvusluse sildi all hakatakse poliitilisi ambitsioone teostama. Ma nimesid ja aadresse ei nimeta. Veel.
•• Filosoof Theodor Adorno on väitnud, et muusika on ühiskonna kodeeritud portree, mistõttu muusika arengut tuleb vaadelda reaalsete majanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sündmuste kontekstis. Milline on ÜhesHingamise kontekst?
Vaadake tohutut tungi tänavusele laulupeole. Võib-olla näitab tõesti see meie ühiskonnas praegu valitsevat individualismi ja parempoolsete väärtuste kriisi. Praegu peaks toimuma sotsiaaldemokraatia võidukäik ja see kajastub ka selles ühisosa otsimises, mitte enam kramplikus eneseteostamises ja individualismi apoteoosis.
•• Kas laulupidu võiks mängida rolli ka mitte-eestlaste integratsioonis eesti keele ja kultuuriruumi?
Olen õnnelik nende mitte-eestlaste üle, kes võõrkeelse või kakskeelsena on pääsenud laulupeole. Usun, et see, mida nad siin kahe päeva jooksul kogevad, toob neid meile tunduvalt lähemale. Ega loengutega väga palju ei kasvata, ikka südame ja hinge kaudu. Oleme ise nii kaua olnud vähemus, et peaksime nüüd olema oma riigi vähemuste suhtes tähelepanelikud. Kui nüüd vulgariseerida, siis me ei tohi unustada, et oleme mehaaniliselt võttes olnud samas seisus kui meie mitte-eestlased. Väikerahva šovinism on minu meelest kuradist.
•• Kas meie kultuuris on laulupeoga võrreldavaid nähtusi? Mis kuulub teie mõtteis veel eesti kultuuri tippu?
Laulupidu on fenomen, maailm iseeneses. Viimati tundsin suurt uhkust eestlaseks olemise üle, kui läksin esimest korda Kumusse. See käik andis tugeva annuse minu patriotismi kasvatamiseks, tundsin ennast seal majas niivõrd uhkena. Olen teatrikeskne ja selle üle tunnen samuti uhkust. Eesti näitlejakvaliteet on maailma tipptasemel.
•• Mida arvate moodsatest rahvusmeenetest - tennistest, muhumustrilistest kalossidest, laulupeo puhuks tehtud Kanepi, Kihnu ja Urvaste rahvusmustrilistest sülearvutitest?
Oi, väga hästi arvan! Mind paneb heas mõttes hämmastuma, kui menukad need kõik on.
Mis puutub nooremasse põlvkonda, siis vaatan oma nooremat tütart. Nende rahvustunne, kes on sündinud ja kasvanud vabas Eestis, on hoopis midagi muud. Meie jaoks oli see ju selge vastuhakk, protest, roomav dissidentlus. Noorema põlvkonna jaoks on maailm lahti ja nad on uhked, et nad on osake sellest miljonist. See on nende jaoks juba seesmine vajadus, mitte oludest tingitud väline vajadus. Selle üle on mul eriti rõõm. Ka see rahvusmustriline tarbekaup on tegelikult selle väljendus, kui uhke on olla eestlane.
•• Milline on teie suhe tantsuga ja tantsupidudega?
Rahvatants on mulle võõraks jäänud, kuidagi kaarega mööda läinud. Koolis olen tantsutunde saanud ja jalad mul valepidi otsas ei ole, nii et hakkama saan. Aga aastad teevad oma töö ja ööklubidesse tantsima ei kipu ma enam pikka aega. Püüan väärikalt vananeda, kuigi kiusatusi aeg-ajalt on (naerab).
•• Lõpetuseks, kas olete ka kursis, kuidas läheb teie heal tuttaval Ivan Oraval teispoolsuses?
Ivan Orav viis oma asjad põrgusse, tal on praegu sisseelamise aeg. Põrgus on päevad tegevust täis, Oraval on seal nii palju vanu tuttavaid. Muidugi on tal seal uus ja huvitav, ta on seal ju esimest korda! Laulupeol me teda ei näe, aga ta jälgib meid koos Pätsu, Laidoneri ja Ernesaksaga. Orav palub tänada ka väga ilusa matuse eest. Võib-olla rist ei olekski pidanud nii suur olema, aga Orav oli väga liigutatud. Päts oli isegi natuke kade!
