Nüüd sai „tädi Anne”, nagu teda Uhtnas kõik hüüavad, hambatohtrile ära seletada, et ärgu heitugu ühtigi. Ei tema tablettidega maiusta. Tal on hoopis kaasas kogu hooldekodu tarvis ostetud ravimivaru ja need rohud ka, mida külarahvas on palunud Rakverest tuua. Uhtnas nimelt apteeki pole, kõige lähem on Rakvere oma – kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel. Eks ole ju üsna narr ja kulukas vaid mõne tabletilehe pärast see maa maha sõita. Nii aitabki Anne.

Rakveres Kondivalu apteegis, mille kuldklient ta võiks olla, kulub Annel teinekord paarkümmend minutit, et kõik tarvilik ja tellitu kokku osta. Aga seda, et Anne aitab alati, teab kogu Uhtna. „Ma lihtsalt ei oska „ei” öelda,” kostab elupõline meditsiiniõde kohmetult kommentaariks.

Ööpäevaringne valve

Suure mure või hirmsa valuga pöörduvad tõbised mõnikord otse Uhtna hooldekodusse, kus on Anne põhitöökoht. Perearst, kelle õeks Anne samuti on, käib 350 elanikuga Uhtnas ju vaid korra nädalas, ent Anne aitab igal ajal. Kasvõi hooldekodust tablette laenuks andes. Karkusid ja ratastoole saab ka laenuks, räägitakse hooldekodus. Loomulikult tasuta, rõhutatakse juurde.

Kord helises Anne telefon öösel kell kolm. „Kuule, ega sa juhuslikult üleval ei ole?” hüüdis hädaline teisel pool toru otsas. Anne naerab tänagi suure häälega, kui seda meenutab. Kõik külarahva katkised näpud, pead ja jalad on Anne alati ära tohterdanud. Hilisõhtuti, kui metsast marjult tullakse, ka puugid eemaldanud. Lihtsalt nõu andnud. Ega siis iga tühiasja pärast pea ju Rakvere kiirabisse või peenemalt öeldes EMO-sse pöörduma, kui tädi Anne on kohapeal võtta. Pealegi kakskümmend neli tundi ööpäevas jutti.