ANNE RANDE: Kas lastel oleks Poska juurde asja?
Kõnealune lasteraamatukogu on tegelikult Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, mis asub Tallinnas Liivalaia tänav 30 ning valmistub Tallinna Noorteraamatukogu ajaloolise järglasena tähistama veel tänavu oma 70. aasta juubelit. Tegemist on Eesti vanima laste ja noorte lugemisele pühendunud kultuuriasutusega, millest on aegade jooksul välja arenenud vabariiklik keskasutus kultuuriministeeriumi otsealluvuses.
Niisiis räägime nii pealinnale kui ka riigile olulisest kultuurikeskusest.
Teabekeskuse eesmärk on eesti lastekirjanduse kogumine ja säilitamine ning tutvustamine kodu- ja välismaal. Selle nimel tegutseme kui arhiivraamatukogu, erialane infokeskus, arendus- ja koolituskeskus ning mitmesuguste suurprojektide teostaja. Ning “last but not least” – oluline koht asutuse igapäevatöös on laste lugejateenindusel, mis hoiab meid kontaktis lastekirjanduse põhieesmärgiga – uue põlvkonna kujundamisega raamatu kaudu.
Kogu meie tegevus on seni kulgenud uskumatult kitsastes ruumitingimustes. Samas on asutusel oma kindel koht rahvuskultuuris. Seetõttu jätkub meil nii julgust kui ka teotahet konkureerida ühe ajalooliselt ja arhitektuuriliselt unikaalse hoone elustamisel uudse ja ühiskondlikult laiapinnalise sisuga. Kuigi meie töö on peaasjalikult suunatud tulevikku, rõõmustab meid sellise võimaliku lahenduse puhul just Poska maja ajalooline atmosfäär, kuhu sobivad hästi nii ulatuslik vanaraamatukogu ning sellega seonduv akadeemiline pool – lastekirjanduse süvauurimine – kui ka kultuurijärgnevust arvestav vaimutöö lastega.
Just heal tasemel renoveeritud Poska maja võiks kujuneda kultuurisillaks põlvkondade vahel. Usume, et ka vanahärra Poska rõõmustaks selle üle, et kodumaja on tuleviku Eesti teenistuses.
Anne Rande, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse direktor
LEELO TUNGAL: Esinduslikkus lastele keelatud?
Lugedes Jaan Poska mälestusfondi esimehe ja kultuuriministri väitlust, tundus, nagu vaidleksid omavahel kaks eri maailma. Esimeses on kõik ideaalselt paigas: kõik täiskasvanud söönud ja lapsed terved, elu kihab ja keeb ning kõik hooned on kenasti üles vuntsitud – välja arvatud vaid Jaan Poska maja Kadriorus, millest korraliku restaureerimise järel võiks saada veel üks esinduslik hoone nii kodu- kui välismaiste tähtsate tegelaste vastuvõtmiseks...
Teises maailmas vajab lahendamist veel pikk rida probleeme – muu hulgas ka küsimus, kas eesti kultuuri on võimalik säilitada ja arendada, kui järeltulev põlvkond jäetakse ainult arvutimängude ja teleseriaalide mõjusfääri.
Minevikupärandit ei õpita hindama 16–18-aastaselt, kui juba maast madalast pole sellega tutvust tehtud.
Selleks, et lapsed ei läheks kurjale teele, tuleb neile pakkuda hea tee võimalusi. See, et kultuuriministeerium vaeb J. Poska maja andmist Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusele, on nii kirjanduseinimestele kui ka lastele väga ilus uudis. Meie oma laste jaoks oleks see tükike ajalugu – seesama tükike, mis praeguste laste vanemate ajal maaliti koolitunnis valgeks laiguks. Kindlasti peaks majas olema ka pühapaik, kus korraldataks vaid pidulikke üritusi ja kuhu niisama sisse ei astutaks – J. Poska mälestustuba. Kui see rääma jäänud ja põlengutes kannatada saanud mineviku-maja kord jälle oma esinduslikkuse tagasi saab, siis võiks üks esimestest üritustest selles majas olla kohtumine armastatud lasteluuletaja Ott Arderiga, kes kuulub teadupärast ju Poskade suguvõssa!
Leelo Tungal, lastekirjanik, ajakirja Hea Laps toimetaja
