Ansip: kahetsen vaid liigsuuri palgatõuse
Esmaspäeval saab peaminister Andrus Ansipil täis neli samas ametis veedetud aastat. Selle asemel, et pidu pidada tuleb tal hoopis juhatada järjekordset koalitsiooni püsimist määravat kabinetiistungit. Lahendamist vajab patiseisu jõudnud järjekordse eelarvekärpe tegemine. Neljapäeval Päevalehega rääkides ei leidnud peaminister aga mingit põhjust koalitsiooni püsimise suhtes murelik olla. „Me oleme selle valitsuse moodustanud usus, et oleme võimelised Eestit efektiivselt juhtima järgmiste valimisteni. Selles usus me ka tegutseme,” rääkis Ansip. Seega ei jää neli aastat ametis peaministri arvates viimaseks ümmarguseks tähtpäevaks. „Aga aeg ise ei saa olla eesmärk. Eesmärk ja mõõdupuu saab olla tegutsemise efektiivsus. Keegi ministritest ega peaminister ei peaks keskenduma olemisele, vaid tegutsemisele,” nentis Ansip siiski.
Teod tähendavad tagajärgi. Neli aastat tegutsemist: seal peab peituma ka midagi, mida peaminister täna kahetseb? „Palgatõusud kiire majanduskasvu aastatel oleksid võinud olla pisemad ka avalikus sektoris,” mõtleb Ansip täna. Kuid lisab kohe, et tegemist on tagantjärgi tarkusega. „Kõik otsused on langetatud konkreetsel ajal, kindlas kontekstis. Ja kontekst on meile kõigile teada. Paljudes riikides ei ole pööratud mitte mingisugust tähelepanu elanike väljarändamisele. Minu meelest on see neis riikides tekitanud päris suuri probleeme. Palkade tõstmine, mitte ainult avalikus sektoris, on olnud hädavajadus, et hoida oma inimesi majanduslikel põhjustel oma riigist lahkumast.”
Peaministrile on alati meeldinud tuua võrdlusi teiste Euroopa riikidega ja seada ka neid ka Eestile mõõdupuuks. Nüüd vaatab ta ka oma ametiaastatele selles kontekstis. „Neli aastat on pikk aeg. Aga võrreldes millega? Võrreldes kolmandikuga Euroopa Liidu riikidega ei ole see pikk aeg. Aga võrreldes teise kolmandikuga, kus valitsused on vahetunud kaks ja enam korda viimase nelja aastaga, on ta jälle pikk aeg,” arutas ta. Samas on fakt, et tänaseks on Ansipi ametiaja jooksul riigi- või valitsusjuht vahetunud tervelt 18-s Euroopa Liidu liikmesriigis. Kas tal on vaikselt tekkimas vanema riigimehe tunne, kes EL-i ja NATO tippkohtumistel teab juba ette mida oodata? „Päris nii see ei ole, et kisub igavaks. Ei, ei. Aastatega on tulnud teadmisi ja kogemusi. Aastatega on loodud suhtevõrgustik on minu meelest Eesti riigile kasulik,” arvas Ansip. „Mul on usalduslikud suhted väga paljude kolleegidega ja tahan väga uskuda, et sel moel on olnud Eesti ja ka EL-i ühiseid huve olnud võimalik paremini kaitsta. Stabiilsusel on kindlasti oma plussid ja väga suured plussid.”
Poliitikateadlane Rein Toomla ütles hiljuti, et ajalooõpikute kirjutajad peaksid Ansipi kindlasti ära mainima nelja järjestikkuse ametiaasta eest. Kui oleks peaministril oleks võimalik iseenda kohta käiv artikkel kokku kirjutada, siis keskenduks ta headele aastatele. „Kõige olulisem praeguse majanduskriisi kontekstis on see, et headel aastatel kogusime riigile märkimisväärsed reservid ja maksime tagasi valitsussektori võlgasid.” Samamoodi märgiks ta ära erakordsesse kõrgusesse tõusnud tööhõive ning eelmisesse aastasse jäänud enneolematult madala tööpuuduse näitaja. „Nendel aastatel vähenes väga kiiresti ka tööpuudus, aga ka hõivatute arv kasvas kiiresti. Majanduskasv on kindlasti oluline ja konservatiivne eelarvepoliitika.”
„Hästi suur reform oli tulumaksureform. Maksumäära alandamine üks protsent aastas oli Eestile ülimalt oluline,” lisas Ansip veel. „Tänu sellele me ei kogunud maksuraha kokku ja see ei võimaldanud valitussektori kulude baasi väga kõrgele ajada.”
Ja lõpuks on talle tähtis pensionitõus. „Üks, mida ma ei kahetse, on pensionitõusud. Pensionid on nende nelja aasta jooksul väga kiiresti tõusnud ja ma pean seda õigeks. Ka viimane pensionitõus pole minu silmis populism, vaid minu silmis on see ka majanduse elavdamise meede,” märkis Ansip ja pani selle ka Euroopa konteksti. „Ka Euroopa Komisjoni silmis on see nii. Vähekindlustatud elanike gruppide täiendavat toetamist peetakse oluliseks. Need inimesed ei pane toetusi arvele, vaid suunavad selle kohe tarbimisse – ostetakse süüa, tooteid, teenuseid ja seeläbi elavdatakse majandust. Ükski noor inimene ei taha ennast ohverdada riigis, kus vanadest ei hoolita.”
