Antarktika jaama soovijad: Ansip ei saanud meist aru
“See on totaalselt vale arusaam, et meie ekspeditsioon oleks kallaleminek Eesti teadusrahadele,“ kinnitas Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor, Teaduste Akadeemia polaaruuringute komitee juht Rein Vaikmäe.
“Meie ainus soov oli, et riik toetaks meie ideed ning aitaks logistikaga,” lisas ta. “Raha teadusuuringuteks oleksime taotlenud projektikonkursside kaudu võrdselt, nagu kõik teised teadlased Eestis. Riigipoolne väikegi toetus oleks ka märk erasektorile selleks, et ettevõtmist toetada.”
Projekt ilmselt seiskub
Peaminister Ansip teatas 9. novembril kirjas Vaikmäele, et ta ei pea otstarbekaks riiklikku toetust aastaid planeeritud Eesti Antarktika-ekspeditsioonile, mille kolme aasta eelarve on 26 miljonit krooni. Kirjas märkis Ansip, et Eesti vajab teaduses selgeid prioriteete, ning küsis, kas meie teadlased on Antarktika nimel valmis loobuma millegi muu uurimise rahastamisest.
Vaikmäe märkis, et ilmselt tuleb esimese Eesti Antarktika-jaama loomise projekt mõneks ajaks külmutada. “Kuni riik kosub või mõni järgmine valitsus arvab, et riigis globaalse maailmanägemise ja tegutsemisjulguse ergutamiseks võiks mõnda heas mõttes avantüristlikku üritust toetada. Ideed me maha ei mata,” lausus ta.
Polaaruuringutega seotud akadeemik Jüri Martin kinnitas, et Eesti ekspeditsioon oleks suunatud eeskätt noortele uurijatele. “Nende osavõtt kaasaja globaalprobleemide võtmeküsimuste lahendamisest ei ole kaugeltki nende isikliku huvi asi, vaid aitaks kujundada arvamust Eestist kui edumeelsest, arengu- ja koostöövõimelisest riigist,” märkis akadeemik.
“Mul on siiralt kahju, et vaatamata akadeemilise ringkonna tippude positiivsele suhtumisele kavandavasse ekspeditsiooni, ei olnud peaministril nii palju aega ja tahet, et kas või lühikesel kohtumisel asjaosalistega ekspeditsiooni võimalusi arutada,” lisas Martin.
Peaministri teadusnõunik Kalev Kukk väitis, et valitsus toetab kindlasti moraalselt Eesti Antarktika-ekspeditsiooni initsiaatoreid.
“Isiklikult olen arvamusel, et kõnealune projekt tuleks käivitada mitte maksumaksja, vaid eraraha toel,” ütles Kukk. “Keegi ei välista, et projekti õnnestumisel hakatakse seda tulevikus rahastama ka otseselt riigieelarve vahenditest.”
Eesti suudaks oma panuse anda
Enn Kaup, polaaruurija, töötas Antarktikas viimati aastatel 1997–98
Antarktise mandrijääst, mere- ja järvesetetest saab parimaid andmeid keskkonna muutustest minevikus, mis on ka parimaks aluseks tuleviku prognoosimisel. Viimasel ajal saabub Antarktikast kogu Maa elanikkonda (uputused Eesti läänerannikul sõltuvad ka Lääne-Antarktise mandrijää kiirenevast merrelibisemisest) otseselt puudutavaid teadusuudiseid üha kasvaval määral.
Poliitikud on teinud nende alusel olulisi otsuseid, näiteks freoonide kasutamise otsustav piiramine osoonikihi taastamiseks. Suur potentsiaal on äärmuslikes tingimustes kohastunud antarktiliste organismide geneetilise informatsiooni kasutamisel näiteks farmaatsias, millele osutab patentide arvu kiire kasv.
Märgiline tähendus on ka selles, et Antarktika üle, kõike lõuna-polaarpiirkonda puutuvat otsustavad konsensuse alusel riigid, kes omavad seal uurimisjaama. Soome sõna maksab iga-aastastel konsultatiivkohtumistel sama palju kui USA oma.
Väikeriikidest omavad jaamu veel Norra, Uruguai, Uus-Meremaa, valmistuvad Iisrael ja Iirimaa.
Selge, et Eesti ei suuda milleski maailmas domineerida. Ühena vähestest aladest oleks võimalik oma jaama kaudu Antarktikas tehtavate teadusuuringutega milleski ka märgatav panus anda.
