Antarktika uurimine aitaks Eestil maailmas ennast tõestada
Eestis on nii palju lahendamata probleeme, miks peaks riik andma raha mingi kauge asja uurimisele, mis nagunii ei anna praegu ega lähema aja jooksul otsest kasu riigile?
Enn Kaup: Tõsi ta on, et otsest rahalist kasu ekspeditsioon küll ei tõota. Kui aga usume, et haridusel ja teadusel on tähtis osa riigi tulevases edus, siis Antarktika uurimise otsese kasuna näen noorte energiliste inimeste juurdetõmbamist teadusesse ja soodsaid arenguvõimalusi.
Antarktis mõjub magnetina ka osale neist meie nupukatest noortest, keda tõrjuvad teadusest suhteliselt madalad palgad. Antarktika-uuringute omapära on, et paljude erialade teadlased tegutsevad koos, jagades transporti, eluaset ja vaba aegagi, näiteks lumetormi lõppu oodates. On aega omavahel rääkida ja “võõrast” teadusest aru saada. See viib tihti väga kasulikule distsipliinidevahelisele koostoimele, mis iseloomustabki Antarktika uuringuid, kuid mida mujal sageli napib.
Antarktika lepingu süsteemi osa Madridi keskkonnakaitse-protokoll kohustab kõiki riike ja kodanikke käituma Lõunamandril erakordse keskkonnahoidlikkusega. Ära tuleb tuua kõik jäätmed peale majapidamisreovee ning jäävabadel aladel pole näiteks ka maha pissimine lubatud. Miks ei võiks Eestis kunagi ka niimoodi käituda? Eesti ekspeditsiooni kindlasti seirama hakkav meediatähelepanu aitab parandada praegust publiku kesisevõitu teadlikkust Antarktikast üldse ning samas parandab keskkonnahoidlikkust ka meil Eestis.
Eesti investeeringud Antarktikas ei tule ühelgi juhul suured, kuid oodatav teaduslik ja poliitiline kasu on märkimisväärsed nii Eestis kui ka välismaal.
Rein Vaikmäe: Nii võib tegelikult küsida kogu meie teaduse kohta, välja arvatud ehk eesti keel ja rahvuskultuur. Isegi paljukiidetud biotehnoloogia ja infotehnoloogia kohta võib ju nii küsida. Et miks me sellele oma niigi vähest raha kulutame – las suured ja rikkad riigid, kus raha ja inimesi palju, uurivad. Meie oleme kavalad ja lihtsalt kasutame mujal saadud tarkusi ja nii kokkuhoitud rahaga maksame kõrgemaid pensione, tõstame politsei palka ja kaotame sel moel kuritegevuse ning tulebki õnn meie õuele.
Tegelikkus on aga märksa keerulisem ja selline lihtsustatud maailmapilt ei toimi kohe üldse. Loomulikult on teaduse ülesanne aidata kaasa ka riigi ees seisvate erinevate ülesannete lahendamisele vastavate uuringute kaudu. Samas on aga teaduse põhiline eesmärk saada uusi teadmisi ja teadusuuringute kaudu koolitada inimesi kõige erinevamates valdkondades. Teaduslikku mõtteviisi, mida vajavad kõik eluvaldkonnad, saab inimestes arendada ainult praktiliste teadusuuringute kaudu.
Kaup: Peaksime olema vähemalt sama vastutustundlikud globaalse looduskeskkonna küsimustes. Seda demonstreerikski Antarktikas tegutsemine. Jõukohast panust andes näitame maailmale, et ei soovi olla üksnes saaja rollis, samas on ka siin võita väärt kogemusi ning me saame olla edumeelsete riikide hulgas. Kliimamuutused ja keskkonnakatastroofid, mis võivad lõpuks viia ka rahvusvaheliste konfliktideni, mõjutavad ühtviisi suuri ja väikesi riike, mispärast ei saa ka vastutust laduda ainult suurte õlgadele.
Vaikmäe: Globaalsete kliima- ja keskkonnauuringute valdkond on kindlasti üks olulisemaid, mis juba mõjutab ja hakkab veelgi rohkem mõjutama riikide tegevuse kõige erinevamaid tahke. Seetõttu on kompetentsi arendamine ja kasvatamine selles valdkonnas hädavajalik ka Eesti jaoks. Kõnealune ettevõtmine teenib otseselt seda eesmärki, taaselustades ja populariseerides noorte seas eestlastele traditsiooniliselt kuulsust toonud polaaruuringute traditsioone.
Võib rääkida ka ühest väga praktilisest väljundist. Antarktika on praegusajal ainus paik maakeral, kus valitsevad ligikaudu sellised kliima- ja keskkonnatingimused, nagu need olid viimasel jääajal rohkem kui 10 000 aastat tagasi meie praegusel territooriumil. Seega teadlaste jaoks on tegemist loodusliku laboratooriumiga paljude minevikus asetleidnud protsesside uurimiseks.
Millist praktilist kasu Antarktika programm võiks Eestile ikkagi anda?
Vaikmäe: Otsest kasu pragmaatilises mõttes ehk niipalju, et annab Eesti teadlastele senisest mitmekesisemad võimalused teha teadusuuringuid ühes maailmateaduse olulisemas valdkonnas – globaalsete kliima- ja keskkonnamuutuste uuringute alal.
Riigile on see kindlasti kasulik ka mainekujunduse seisukohalt, sest polaaruuringute valdkond on rahvusvaheliselt ja ka poliitiliselt prestiine. Sisuliselt tähendab see riigi kuulumist ühte elitaarsesse klubisse, kus klubi liikmeskond vahetab mõtteid erinevatel teemadel, ja kus ei maksa niivõrd hääle tugevus – ehk riigi suurus –, kuivõrd eelkõige esindajate, peamiselt teadlaste tegevuse kvaliteet.
Milline tähendus võiks olla sellel, kui üks väike riik soovib osaleda sisuliselt viimase inimesteta mandri uurimisel ja kaitsmisel?
Kaup: Kuigi Antarktika on kauge, karm ja asustamata piirkond, on see väga tähtis manner, kui jutt käib tema mõjudest loodusnähtustele globaalses mastaabis ja võimalusest neid mõjusid uurida. Näiteks merejää moodustumine Antarktikas mõjutab vete liikumisi kogu maailmameres ning muutused Antarktika atmosfääris peegelduvad terve lõunapoolkera kliimas.
Antarktise jääs, mere- ja järvesetetes on Maa parimad keskkonna- ja kliimatingimuste arhiivid ning siiani on näiteks selgunud, et viimase 400 000 aasta kestel pole atmosfääri CO2 sisaldus olnud kunagi nii kõrge kui praegu. See tähendab ka, et 21. sajandil tabab inimkonda suure tõenäosusega tema enese põhjustatud enneolematu kliima soojenemine.
Osooniaugu avastamine Antarktika kohal on olnud tuuma lõhustumise avastamise kõrval tähtsaim avastus teaduse ajaloos, kui pidada silmas mõju poliitikale (Montreali protokoll osooni “õgivate” freoonide kasutamise piiramisest – toim).
Lõunaookean võib saada kasvavale inimkonnale päästvaks toiduvalgu allikaks, juhul kui tema varusid säästlikult kasutatakse. Ekstreemsetes tingimustes elavatest organismidest võib saada efektiivseid ravimeid; Lõunaookeani vähilaadsetest ja kaladest on eraldatud näiteks ensüüm, mis patendiavalduse järgi on kohane viirusnakkuste, nagu ohatis, ka pidalitõve, samuti immuunsuspuudulikkuse ning vähktõve raviks.
Vaikmäe: Me saaksime võimaluse väikeriigina kaasa rääkida keskkonnaprobleemide vallas globaalsel tasandil. Globaalsete kliima- ja keskkonnamuutuste uuringud on praegu ja ka lähiaastail kogu maailmas, ka Euroopa Liidus peamisi prioriteete teadusuuringute vallas, kuhu suunataks väga suuri rahalisi vahendeid.
Väikeriikide puhul näitab see ilmekalt, et väiksusele ja vahendite piiratusele vaatamata suudetakse mõelda kaugemale oma nabast ja panustada globaalsete probleemide lahendamisse.
Mida tähendaks algatatud programmile, kui seda lähema paari aasta jooksul ei õnnestu jätkata, kui see jääb toppama?
Vaikmäe: Karta on, et sellisel juhul jahtub vähemasti mõneks ajaks entusiasm, ilma milleta sellised ettevõtmised on mõeldamatud. Välismaailmale läheb aga signaal, et ega neist uutest väikeriikidest ikka tõsiseid tegijaid ole, ja selline teadmine laieneb nende osas hinnanguna ka muudele eluvaldkondadele.
Maailma teadus tervikuna sellest suurt ei kaota, aga kõik tunnevad, et selle mosaiikpilt on väikeste eredate värvilaikudeta igavam. Need meie üksikud noored teadlased, kes kõnealuste uurimisvaldkondade vastu huvi tunnevad, leiavad oma teadushuvidele rakendust välismaa uurimiskeskustes ja räägivad sealsetele kolleegidele legende sellest, kuidas kunagi 19. ja 20. sajandil olid Eestist pärit uurijad Antarktika ja Arktika uuringutes esmaavastajateks.
Kaup: Programmi seiskumine ei jätaks Eestist rahvusvahelisele Antarktika kogukonnale küll soodsat muljet, kuid selle elaks küllap üle... Olulisem on, et aastatel 2007–2008 toimub Antarktikas rahvusvaheline polaaraasta ning Eestile oleks nii teaduse kui poliitika suhtes väga soodne saabuda Rossi mere rannikule just siis, kui Antarktika on globaalse tähelepanu keskpunktis ja võimalused rahvusvaheliseks koostööks veelgi paremad. Sealhulgas parem juurdepääs välisfinantsidele.
Teadlased ootavad, aga Eesti turistid on juba käinud Antarktikas.
Kaup: Eestist on Antarktikas käinud rühm turiste USA kompanii organiseeritud reisil. Meie rahva reisihimu teeb tõenäoliseks, et peagi võidakse sinna ka iseseisev seiklusretk korraldada.
Tõesti, nad ei kohtu seal ühegi piirivalvuri ega tolliametnikuga. Teisalt on risk, et nad kahjustaksid sealset keskkonda, aga seda ära hoida või neid vastutusele võtta saaks vaid siis, kui meil on teiste konsultatiivriikide eeskujul kehtimas Antarktika seadus, mille alusel saaks lubasid välja anda.
Oskate tuua teiste väiksemate riikide seast paralleele, kui edukalt nad on suutnud Antarktika uurimisprogrammis osaleda?
Kaup: Ligi kolmemiljonilise rahvaarvuga riikidest uurivad Antarktikat Uruguay ja Uus-Meremaa, umbes viiemiljonilised riigid on Norra ja Soome.
Uruguay on maa, kus temperatuur ei lasku naljalt alla nulli, GNP elaniku kohta on ligi kaks korda väiksem kui Eestis, kuid juba 20 aastat peetakse 10 inimesega talvitusjaama Kuningas George’i saarel ning Antarktika instituudis töötab 60 inimest.
Soome aktiivne tegevus lõunamandril algas 15 aasta eest Aboa suvejaama rajamisega Kuninganna Maudi maal. Ekspeditsioone korraldab väikesearvuline üksus Soome mereinstituudis, teadusprojekte finantseerib Soome Akadeemia. Viimasel suvel osales ekspeditsioonil 15 inimest, neist viis naist.
Vaikmäe: Meie mõistes on need riigid ikka suured ja seega oleksime tõesti esimene väikeriik, mis peaks innustama ka teisi ja samas kinnitama, et teaduses võivad ka väiksed saada suurteks, nagu ennustas prohvetlikult juba Jakob Hurt.
Läkitus peaminister Partsile
Allakirjutanud tunnevad tõsist muret Eesti Antarktika Ekspeditsiooni saatuse üle, sest see projekt pole kujunenud tühja koha peale. Eesti kompetentseim asjakohaste ekspertide kogu, Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee, on projektiga tegelenud pikka aega ja selle põhjendused heaks kiitnud. Veelgi enam, ka rahvusvahelistel Antarktika lepingu süsteemi konsultatiivkohtumistel (Sankt-Peterburgis 2001, Varssavis 2002 ja Madridis 2003) on Eesti Antarktika Ekspeditsiooni ja rahvusliku programmi idee leidnud märkimisväärset toetust ja koostööpakkumisi paljudelt riikidelt.
/-/
Rõhutame ka seda, et maailmas on vähe uurimata alasid, mis võiksid pakkuda esmaavastamist.
Antarktika on üks neist, eriti kavandatava ekspeditsiooni siht-ala Rossi mere piirkonnas. Eesti Antarktika ekspeditsiooni ja rahvusliku programmi kaudu saame rahvusvahelisele üldsusele demonstreerida Eesti positiivset suhtumist, soovi ja võimekust konstruktiivselt kaasa rääkida globaalset kliimat ja keskkonda puudutavates küsimustes ning ühes sellega kinnitada Eesti kui edumeelse riigi mainet. Ühtlasi loome uusi võimalusi Eesti teaduse arenguks ja selle rahvusvahelise tuntuse tõstmiseks ning mis on eriti tähtis, anname meie noortele teadlastele veel ühe võimaluse aktiivselt tegutseda maailma probleemide lahendamisel.
/-/
Loodame, et Vabariigi Valitsus suhtub mõistvalt nii nendesse ülesannetesse, mida Eesti riik meie arvates peab täitma globaalsete keskkonnauuringute vallas kui ka vajadusse säilitada ja edendada meie pikaajalisi polaaruuringute traditsioone ning leiab lahenduse Eesti Antarktika Ekspeditsiooni rahastamisprobleemidele veel käesoleval aastal.
Jüri Martin
Jüri Lember
Anto Raukas
Tarmo Kõuts
Jüri Engelbrecht
Mati Jostov
Andres Keevallik
Enn Kaup
Jaak Aaviksoo
Jaan Einasto
Jaan-Mati Punning
Rein Vaikmäe
10. mai 2004
