Viljakas Pandivere peidab endas ka siinmail nii usinast tootmistegevusest puutumatuid paiku. äntu järved on jäänud oaasiks, kuhu sattunu leiab eest liigirikka taimestiku ja puhta keskkonna. Ja äntu Sinijärv on Eesti kõige läbipaistvama veega järvi.
"See on õieti ime, et siin kandis selline järv säilinud on," ütleb ajakirja Horisont peatoimetaja Indrek Rohtmets, otsides veidi õõtsuval kaldaäärel paika, kust veele lähemale pääseks. "Lõuna-Eestis on järv, mille läbipaistvus on üheksa meetrit. äntu Sinijärve vee läbipaistvus on viisteist meetrit, ent kuna sügavust on kaheksa meetrit, siis pole ta selles mõttes rekordjärv."
Siniroheline valgus
Sinijärv jahmatab esmakülastajat oma värvusega. Nii sinist, mis olenevalt vaatenurgast ja päevavalguse mängust on segatud puhta rohelisega, sisevetel naljalt ei kohta. "Kord paadiga järvel sõites nägin all põhjas seitsme meetri sügavusel vihikulehte, mille tekst oli täiesti loetav," ütleb Rohtmets.
Vee imepuhas olles paistavad kätte kõik haugid, ahvenad ja särjed, kes kalda alt järve keskele ujunud. "Kalaõnnele see vist küll kõige paremini ei mõju," arvab Rohtmets, "kaval kala näeb veest ära nii õngenööri kui ka kalamehe." Roheliseks teeb Sinijärve vee ka põhja ladestunud järvelubi. Järv on allikatoiteline, mistõttu suvel isegi kõige palavama ilmaga ei tõuse vee temperatuur üle viieteistkümne kraadi. "Poisikesest peast sai siin küll ujumas käidud," ütleb Indrek Rohtmets, kelle lapsepõlvekodu ning nüüdne suvemaja asub Sinijärvest linnulennult kuus kilomeetrit põhja pool Ebaveres.
ümber järve kulgeb rada, järveke ise on nii käänuline, et ümber selle tuleb üle kilomeetri pikkune matk. "Küllap on järv nii puhtana säilinud, sest seda on väga raske kuidagi oma kasuks pöörata. Ujumiseks ei sobi, kala ka eriti õnge ei lähe. Korilasegi seisukohalt on koht üsna mõttetu. Vaid kümme kilomeetrit siit eemal on aga üks Eesti reostunumaid majanduspiirkkondi, Väike-Maarja ümbrus. Ent nii kaua kui mina mäletan, on see järv olnud ühesugune," ütleb Indrek Rohtmets, kes mäletab Sinijärve ajast, mil ta üldse mäletama hakkas.
"Sellele paigal on minu jaoks olnud suur tõmbejõud, ja see on minu elu ka oluliselt mõjutanud. Küllap suuresti siinse looduse vaheldusrikkus ning taimestiku ja loomastiku küllus kallutasid mind minema ülikooli bioloogiat õppima. Siin võib suhteliselt väikesel alal kohata äärmiselt kirevat elustikku. Kui viitsid suvel veidi passida, leiad järvest veerand tunniga kolmekümnesentimeetrise havinolgi, kelle tegemisi võid jälgida. Järve kaldad kihisevad putukatest, ümbruskonnas kasvab palju käpalisi, meie orhideesid, mida on kümmekond liiki."
Muutumatu ja puutumatu
Oosimaastik loob juba iseenesest palju elupaikasid. "Minu kodumaja on keset tavalist Eesti kolhoosimaastikku, ent siin on asi kolhoosimaastikust kaugel," ütleb Rohtmets, kes lõpetanud ülikooli bioloogina. Hiljem õppis Indrek veel ajakirjandust ning on nüüd Horisondi peatoimetajana Eesti väheseid teadus- ja keskkonnaajakirjanikke.
Vaikselt lesib Sinijärv käidava maantee ääres, ent seitse kilomeetrit Väike-Maarjast Tartu poole jõudnud huvilisel pole kerge leida vasakule võssa keeravat metsateed, mida mööda paarsada meetrit järve äärde kõndida. Teeotsa otsimine tasub end ära. Sinijärv peibutab oma kargusega ning on justkui näide looduse säilimise võimalikkusest. "äntu järvestikus on seitse järve, aga Sinijärv on kahtlemata siinseks pärliks," tõdeb Rohtmets.
"Kui Eestis osta endale allveevarustus, siis üks põhjus, miks seda teha, on kahtlemata Sinijärve olemasolu," lausub Rohtmets, kes on siin tavalise maski ja lestadega ujunud. "Oli kohutavalt külm ja kohutavalt kaunis. Meenutab oma mändvetikatega veidi korallimerd." Lisaks kaladele vees elab Sinijärve kallastel hulgaliselt linde. "Siin pesitseb jäälind, kes on muidu tuntud vooluvete elanik, talvel vesipapp, lähikonnas elab must toonekurg, olen näinud ka sümpaatset pähklimänsakut, siin elavad suurkull ja kalakotkas," ütleb Rohtmets. Laululinde pesitseb järve kallastel suurel arvul, siin võib kohata vaskussi ning rästikuid. "Juuli lõpus olen siin kohanud suur-kiirgliblikat, kes on väga ilus ja väga haruldane."
Kunagi elasid järves saarmad, nüüd on lähikonda ilmunud kobras. "üks mõnus väike metsajärv on muutunud sedavõrd teistsuguseks, et ega ma kopra tuleku üle eriti rõõmus ole," sõnab Rohtmets. Ojade kaudu ühenduses olev järvestik on tundlik ühe või teise väljavoolutee ülespaisutamise suhtes. "Siin oli sees ka vähki, ent katk tappis enamiku neist." ümberkaudsetes metsades elab kõiki Eesti tavalisemaid metsloomi: valgejänes, põder, metskits, metssiga, rebane, kährik...
Kõhedusttekitav kohavaim
Valgus murdub veest välja nõnda, et tundub, justkui oleks Sinijärve selge põhi veepinnast kesk järve vaid meetrikese sügavusel. Ometi jääb vett pinna ja põhja vahele kuus-seitse meetrit. Järv justkui peibutaks enda sisse astuma. "Nendel järvedel on põhjatute järvede kuulsus," ütleb Indrek Rohtmets, õngitsedes õõtsikul kõõludes kaldavees ligunevat Voimixi karbi pleekinud kaant. "Rahvasuu järgi on järvel õrn, näiline põhi ja selle all tükk tühja maad, ja siis tuleb uus põhi ja mine tea, mitme korruseline see ehitis on. äntu järvedes lebab alates Põhjasõja-aegsete rootsi kindralite kuldtõldadest ja rahakirstudest Moora järves kuni saksa ja vene tankideni välja. See on kindel, et neid siin on, sest ega rahvasuu valeta."
äntu kohavaim on veidi kõhedust tekitav. "Ikka on kõhe, kui põhja all pole. Kui põhi oleks all, olgu siis kui sügaval tahes, oleks asi kindel," kommenteerib Rohtmets. "Allikas on külm vesi ja saadab sulle krabi jalga. Ka talvel on järvejääle kõndima minna natuke riskantne." Temale endale pole aga Sinijärv tekitanud kunagi mingit kõhedust, ainult huvi. "See on kogu kooliaja olnud mulle väga hea reisisiht. Käin nüüdki siin igal aastal mitmeid ja mitmeid kordi."
Kunagi ehitas mingi kohalik ettevõte järve kaldale sauna, ent tänu järvestiku kaitse all olemisele koristati seegi hulk aastaid tagasi ära. Kalda veeres vees paistab vaid saunaliste tarbeks ehitatud basseini puitseinastik.
Vastandite maa
Väike-Maarja ümbruse loodus on üldse vaheldusrikas. Siin on palju vastandeid - lagedaid suuri põlde, viljakas maa, ja samas ooside- ja küngasterohke järverikas loodusmaastik. Paar kilomeetrit Sinijärvest eemal kõrgub äntu Punamägi, millel asus oletatavasti Läti Henrikugi mainitud Agelinde linnus. Assamalla teeristi lähedal osutab Indrek Rohtmets suviti punavale niidule, mida Kalevipoja hobusenaha nime all tuntakse.
Ja Ebavere mäelt tõusis lendu saarlaste jumal Tarapita... "Kas ta siit just Saaremaale lendu tõusis, pole kindel, aga ega see stardipaigaks kõige halvem koht oleks. Maa on siin niikuinii kõrge, ja lääne poole läheb tee muudkui allamäge," arutleb Indrek Rohtmets, kelle vanaisa oli kunagi Väike-Maarja postkontori ülem ning kelle onu istus samas Saksa sõjaväestaabi maja katusel ja valvas vene lennukeid.
TIIT KäNDLER
