Appi, me upume lumme!
Võime tänada kõigevägevamat, et kõige hullem jäi olemata ja ükski inimene ligi 600-st elu ei kaotanud. Miks aga ei tulnud keegi õigel ajal appi?
Praeguse korra järgi käib asi nii: kui kiirabil tekib abi vajava inimese juurde jõudmisega raskusi, teatab ta sellest kohe häirekeskusele, kes hakkab olukorra lahendamist koordineerima ja kutsub appi päästeteenistuse. Edasi peavad päästjad enda kasutada oleva tehnikaga tagama, et abi ränga ilmaga võimalikult kiiresti hädalisteni jõuaks.
Neljapäeval Padaorus oli päästjatel võimalik liikuda mootorsaanide ja aastaid tagasi metsatulekahjude tarbeks muretsetud roomikmasinatega, mis ei hiilga erilise liikumiskiirusega.
Abi ei oleks saanud loota ka need, kelle elu oleks ootamatu terviserikke tõttu otsesesse ohtu sattunud, sest tormise ilmaga poleks saanud ka kopteriga appi tõtata.
Politsei- ja piirivalveameti lennusalga juht Allan Oksmann märkis, et sellise tormiga, mis möödunud neljapäeval ja reedel Harjumaal ja Virumaal haripunkti jõudis, on igasugune lendamine võimatu. „Tallinna lennujaamast väljalennuks peab päeval nähtavus olema tuhat meetrit, öösel 2500 meetrit; aga pilvede kõrgus päeval 130 meetrit ja öösel 360 meetrit,” selgitas Oksmann. Sellist nähtavust polnud tormipäevadel kuskilt võtta.
Padaoru kandi ja ka teistest läbipääsmatuks muutunud teedest sõltuvad majaomanikud võivad praegu kergendunult hingata, et punane kukk valla ei pääsenud. Ummistunud teedel poleks päästjad mitte kuidagi nendeni jõudnud ja hädalised oleksid saanud leekide hävitustööd vaid pealt vaadata.
Kas olukord pidigi olema väljapääsmatu või saanuks riik midagi teisiti teha?
Päästeameti endine juht Mati Raidma nentis juhtunule tagasi vaadates, et kui reedeseid tegevusi, mil päästetööd lõpuks täie hooga käima saadi, hindaks ta viie palli süsteemis neljaga, siis eelnenud öö tegevusele paneks ta hindeks kahe.
„Tundub, et kohe alguses ei mõistetud olukorra tõsidust – kas ei tulnud olukorra teravus välja hättasattunute kirjeldustest või ei mõistnud seda päästeteenistus,” oletas Raidma. „Inimesed, kes sinna ööseks kinni jäid, ei teadnud ju midagi. Hätta jäänutega oleks pidanud pidevalt kontaktis olema. Ma loodan, et sellest tehakse väga tõsiseid järeldusi.”
Raidma möönis, et pole oma pika staaži jooksul niivõrd äärmusliku lumest tingitud hädaolukorraga kokku puutunud. „Eks see näitas nüüd, et ka lumi võib olla sama ohtlik kui tuli või vesi ning sellele tuleb reageerida,” tähendas ta.
Ka endine siseminister Kalle Laanet hindas päästjate Padaoru juhtumile reageerimise kiiruse kasinaks. „Liiga pikk reageerimisaeg võttis ära võimaluse kohe alguses otsustavalt sekkuda. Ma olen nõus oletusega, et infot ei suudetud esimese hooga analüüsida,” sõnas Laanet ja lisas, et ilmselt kardeti ka kiireid otsuseid langetada ja kohe algusest peale parimad võimalikud ressursid kasutusele võtta.
„Kui oli teada, et orus on tekkinud esimesed ummikud, oleks pidanud tee kohe kinni panema, mitte laskma sinna masinaid aina juurde kuhjuda.”
Ühtlasi tõi Laanet esile, et päästjate puuduliku reageerimisvõime üle ei maksa imestada. „Kogu siseturvalisuse valdkond on tänaseks niivõrd õhukeseks lihvitud, et ka hädaolukordadele reageerimise võime on väga palju langenud,” osutas ta.
Aastast 2003 kuni 2005 siseministri toolil istunud Margus Leivole jäi Padaoru juhtumi puhul arusaamatuks, miks keegi ei vaevunud auto või bussiga lumme lõksu jäänuid raadio teel teavitama. „Infot oleks võinud jagada ju kõikide kuulatavate raadiojaamade kaudu, sest raadiod olid ju ainus infokanal, mida inimesed said kasutada,” rääkis Leivo, nähes küsitavusi kriisikommunikatsioonis.„Oleks võinud inimestele ju kohe öelda, et olukord on hull ja vabanemiseks pole lootust veel lähema nelja, kuue või kaheksa tunni jooksul.”
„Õnneks oli ühes selle suure hädaga, mis meid tabas, ka jumal parasjagu siinkandis ja aitas meid päris kõvasti. Seekord läks vaatamata kõigele tõesti õnneks,” lisas Leivo.
Peale tõdemuse, et riik ei suuda lumeuputusest tekkinud hädaolukorrale kiiresti reageerida, kergitas Padaoru juhtum päevakorrale veel hulga küsimusi.
Suured autod teelt ära
Padaoru hädaolukorrast rääkides osutavad praegu kõik süüdistavalt näpuga maanteeametile, kes vastutab riigiteede korrashoiu eest. Oleks sahad Padaoru teelõiku lumest puhtana hoidnud, poleks ilmselt ka kaks raskeveokit risti-põiki teele takerdunud ja mõlema sõidusuuna liiklust sulgenud.
Maanteeameti peadirektori asetäitja Andri Tõnstein ütles otse, et selliste tormide korral, nagu oli Monika, käib põhi- ja kõrvalmaanteede sõidetavana hoidmine riigil üle jõu.
„Põhja-Eesti ja Harjumaa näitel võib öelda, et sellise tuisuga maha sadanud lumega võitlemiseks polnud Eestis piisavalt ressursse, eeskätt lumekoristustehnikat,” ütles ta. Maanteeametil endal ühtki lumesahka pole, kuid teehooldusfirmadel, kellele amet teede lumest puhastamise eest maksab, on üle Eesti kasutada ligi 220 lumekoristusmasinat.
Tõnsteini mäletamist mööda tekkisid liiklusseisakud nii Pada-orus kui ka mitmel pool mujal Eesti teedel ka 2008. aasta novembris möllanud lumetormi ajal.
„Tegime toona majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku, et suurt lumetormi lubavale ilmaennustusele võiksime taolistes kohtades reageerida liikluse raskeveokitele sulgemisega. Toona hinnati seda riski väikeseks ja meie ettepanekut arvesse ei võetud. Nüüd lähme selle jutuga uuesti ministeeriumi,” pakkus Tõnstein lahendust.
Ettepaneku kohaselt saaks lumetormi korral peale Padaoru sulgeda raskeveokitele ka kõik teised maanteeameti musta nimekirja kantud teelõigud: näiteks Tartu–Võru maanteele jääva Tatra oru, Tartu–Viljandi teele jääva Kavilda oru, Tallinna ringtee ning Peipsi äärt mööda kulgeva Jõhvi–Tartu maantee lõigu Kauksist Rajakülani.
Talvele kohaste sügava mustriga rehvideta lumisele teele takerduvad raskeveokid on liikluse halvajatena juba aastaid maanteeametil pinnuks silmas.
„Padaoru juhtumi puhul oli põhipõhjuseks ju see, et veoautod tõkestasid tee. Hooldetehnika läks peale ning üritas vastassuunas teed vabastada, uljad džiibimehed vaatasid, et panevad kohe sahale järele ja saavad rivist ette. Jõudis puhastusauto rekka’ni, seisis teel juba kaks rida autosid ning autode vahe tuiskas täis mõne minutiga. Mõlemal pool teed on seal piire ja võimalus autod kraavi lükata ei tulnud kõne alla,” selgitas Tõnstein, kuidas üks Eesti tihedama liiklusega teejupp ummistus.
Maanteeameti peadirektori asetäitja märkis, et tema teada oli üks teele põiki jäänud veok pärit Poolast ja ilmselt polnud selle juhil ka niivõrd äärmuslikus lumetuisus rooli keeramise kogemust.
„Hooldetehnikat ja ressurssi võib sul kui tahes palju olla, aga kui teel tuleb ette füüsiline takistus veoauto näol, ei saa sellest üle ega ümber ning see halvab täielikult ka teehoolde.”
Autoettevõtete liidu direktor Villem Tori ütles, et raskeveokitel ja bussidel ei pea erinevalt sõiduautodest olema spetsiaalseid talverehve, kuna selliste masinate tagatelje ratastel on nii või naa aasta ringi sügava mustriga rehvid. „Neid, kes selliseid rehve meil ei kasuta, minu teada pole,” väitis Tori.
Tori nentis, et ülihalva ilmaga raskel teel Padaorgu takerdunud raskeveokeid poleks kinnijäämisest päästnud ka see, kui neil olnuks rehvide ümber tõmmatud spetsiaalsed lumeketid. „Ega see siis 40-tonnisest autost või 25-tonnisest bussist ju traktorit tee, ” sõnas ta.
Tori selgitas, et rehvide ümber käivaid kette võib kasutada vaid siis, kui tee omanik seda lubab. Liiati on nendega võimalik liikuda kõigest jalakäija kiirusega. „Tavakiirusel on kettidega võimatu liikuda, sest need võivad auto lõhkuda,” rõhutas Tori.
Andri Tõnsteini kinnitusel pole välistatud, et Padaoru sündmuste valguses vaadatakse edaspidi üle n-ö musta nimekirja kantud teelõikude hooldusnõuded, mis on seni rahapuuduse taha pidama jäänud. „Sel puhul oleks võimalik näiteks Padaoru teelõigu seisundi taset tõsta kõrgeimale ehk neljandale tasemele, mis tähendab, et hooldemasin peab sellest kohast kahe tunni jooksul üle käima. Teehooldajale tähendab see aga kohe lisaraha vajadust,” rõhutas Tõnstein.
Tõnstein viitas, et riigiteede – 16 500 kilomeetrit – talviseks hooldamiseks kulub ümmarguselt 200 miljonit krooni (umbes 12,78 miljonit eurot). Kriitiliste teelõikude hooldustingimuste karmistamine toob aga kaasa vajaduse kümnete miljonite lisakroonide järele.
Päästjad ega siseminister polnud nõus Padaoru õppetundi kokku võtma enne, kui täna siseministeeriumis toimuval pressikonverentsil.
EMHI lähipäevadeks suurt sadu ei luba, pigem võib ilm üllatada pinnatuisu ja krõbedamat sorti külmaga.
15 miljonit lumekoristuseks kui tilk merre
•• Lumekoristus on eeskätt Põhja-Eesti valdade eelarved juba täiesti uppi löönud. Riigi lubatud 15 miljonit krooni (ligi miljon eurot) abiraha peavad omavalitsused aga naljanumbriks.
•• Viru-Nigula vallavanem Ervins Veitsurs märkis, et vallal on vaja lahti hoida 80 kilomeetri jagu kohalikke teid ning kümmekond sahktraktorit on töötanud alates neljapäevast.
•• See 15 miljonit krooni, mille ulatuses on riik lubanud omavalitsustele lumekoristamisel appi tulla, on Veitsursi sõnul paraku vaid tilk merre. „Meie saame sellest ilmselt kuni 30 000 krooni (ligi 1940 eurot), mis on vaid poole päeva lumekoristamise maksumus,” osutas ta. „Alates novembrist on meil lumekoristamisele kulunud juba üle poole miljoni krooni, samas nägime eelarves lume lükkamiseks ette 42 000 krooni (ligi 2684 eurot) ning lisasime sellele 28 000 krooni (ligi 1790 eurot) valla reservfondist.”
•• Olukorra teeb veelgi nutusemaks tõsiasi, et aasta alguses neelas lumekoristus valla rahakotist juba veidi üle 800 000 krooni (umbes 51 129 eurot).
•• Millega lume söövitatud hiiglaslikku eelarveauku lappida, ei osanud Veitsurs öelda. „Me ei saa ju allasutusi kinni panna või valla töötajaid vallandada. Peame arutama, mis saab,” nentis ta.
•• Kose vallavanem Vello Jõgisoo, kes on ühtlasi Harju omavalitsuste liidu juht, kinnitas samuti, et riigi praegu lubatud 15 miljonit krooni ei kata kaugeltki kõiki lumekoristamisega seotud kulusid. „Loodame, et see on esimene kiire abi,” sõnas ta.
•• Jõgisoo viitas, et tänavu aprillis, kui kõik Eesti omavalitsused olid lumekoristamise kulu kokku löönud, küsis maaomavalitsuste liit ühes linnade liiduga riigilt abi 70 miljonit krooni (ligi 4,5 miljonit eurot).
Eesti kardetumad hädaolukorrad esinemise tõenäosuse järgi
•• 1••
Merereostus
Mereliikluse tihedust ja veetavate koguste suurust arvestades pole asjatundjate sõnul küsimus mitte selles, kas see juhtub, vaid millal juhtub. Riski suurendab see, et Läänemeri on juba niigi üks maailma saastatumaid. Pealegi saabub umbes seitsme aasta tagant karm talv, mis kaanetab mere ja teeb navigeerimise keeruliseks.
Seni suurim õnnetus juhtus 2000. aasta septembris, kui Muugal seisnud naftatankerist Alambra voolas vette ligi 250 tonni toornaftat. 2006. aastal saastas seni tabamata laev Nõva randa.
•• 2••
Suurõnnetus ohtlike ainetega
Juttu on ohtlikest veostest, mida käideldakse mõnes Eesti tihedasti asustatud piirkonnas. Kõige mustema stsenaariumi kohaselt võib näiteks Muugal süttinud ešelon algatada ahelreaktsiooni, kus lendab õhku kütuseterminal, aga ka seal lähistel käideldav ammooniumnitraat ja pool Tallinna takkapihta.
•• 3••
Pandeemia
Paljudes riikides on suur epideemia säärastes tabelites esikohal. Kardetakse eeskätt uue supergripi teket, kui kohtuvad loomariigist pärit väga surmav ja inimestelt pärit väga nakkav viirus.
•• 4••
Küberrünnak
Väidetavalt pidas Eesti 2007. aasta massirahutuste ajal maha maailma esimese kübersõja. Nii nagu finantskollapsi puhul, võib rünnak küberruumis, kui see lööb tähtsad teenused pikaks ajaks rivist välja, kaasa tuua tõsise kao-se ja isegi inimohvrid tänavatel.
•• 5••
Tuumaõnnetus
Kui Eestis ohustsenaariume aastaid tagasi tegema hakati, oli kohal number üks Sosnovõi Bori tuumajaam.
•• 6••
Ulatuslik metsatulekahju
Lähiajaloo metsikumad metsapõlengud olid 2006. aasta kuumal suvel, kui põles 1200 hektarit Agusalus ja 600 hektarit Vihterpalus. Õnneks pole metsapõlengud seni inimelusid nõudnud ega suurtesse asulatesse levinud.
•• 7••
Suur torm ja üleujutus
Meenub 2005. aasta jaanuaritorm, millesarnast pole Eestis mitu inimpõlve nähtud. Ehkki neli päeva möllanud ja suure osa Eestist elektrita jätnud torm inim-elusid ei nõudnud, ulatusid ainu-üksi Pärnus üleujutusest tekkinud kahjud 350–700 miljoni kroonini (22,4–44,7 miljonit eurot).
•• 8••
Finantskrahh
Võrreldes teiste ohtudega tabelis veidi ootamatu. Ent tõsine tõrge või kollaps rahandusmaailmas võib halval juhul tekitada palju suurema kaose kui pomm.
•• 9••
Terroriakt
Selle puudumisega on Eestil seni õnne olnud. Ent 1990. aastate alguses oli mitu pantvangikriisi ja Tallinnas maandus kaks Venemaal kaaperdatud lennukit, mis nõudsid pommi ähvardusel pääsu läände. Mõlemal korral saadi pantvangid elusalt ja tervelt kätte ning kaaperdajad andsid lõpuks alla.
•• 10••
Massirahutused
Nende mahasurumise valmisoleku parandamiseks tuleb praegust märuliväljaõppega politseiniku arvu – 255 – suurendada 300-ni ja muretseda juurde hulk erivarustust, näiteks veekahur ja pisargaasigranaate.
Allikas: www.err.ee
