Aprilli esimene nädal: kasemahlajooks
Vett tulvab nüüd kõikjalt: keeb Tuhala nõiakaev, Soomaal on eelmise aasta rekordtase ületatud ja maanteed on muutunud sõudekanaliteks. Kaali kraater on pooleni täis, Supilinn on ohus, põllukülad saavad aru, miks talukoha valik oli vanasti meistri töö. Vetetulv on alati seotud mitmesuguste tunnetega. Põliselanikele on see tavapärane kevadnähtus, linnainimesele põnev seiklus, mõnedele aga tõsine nuhtlus. Ka meie kuur on taas vett täis, aga kuna jõudsin sügisel kõik kõrgemale kergitada, siis sulistame Aotähega huviga kuurivees ja otsime kokku minema ujunud plastist lillepotte, millesse naabri-Vilmalt saadud paprikataimed istutada. Tõsi, meil siin Peipsi ääres on hoolimata suurtest vihmasadudest lund veel kohati põlvini. Rannarada on paksu lume all ja jalutamisrada tuleb seetõttu endale rajada vinka-vonka mööda lahtisulanud puudealuseid. Mikk Sarv leiab vanarahva tarkusest lohutust vihma täis lihavõtteajale – see pidi tooma rasvased jõulud!
Urvatolm ja sinililled
Seda üllatavam on sattuda siit lumisest Vilusist Võrumaale, kus Kütioru nõlvadel juba eelmisel esmaspäeval sain päev otsa mulluseid lehti kokku riisuda. Reedeks oli vihm uhtunud õuelaua nurkadele kollased sarapuu- ja lepatolmu kriimud. Metsaalune oli täis kelmikaid sinililli, kevadine seahernes aga sirutas oma lillakaid võrseid, lepiku alt vaatasid vereva karikseene punased seenesilmad. Peenrad on täis lumikellukesi, märtsikellukesi ja kohe-kohe puhkemas krookusi. Aga isegi siin kaugel idas, Peipsi ääres on maja lõuna-küljel tulbi lehemõõgad end rebestanud läbi mulluste vahtralehtede ja võilillerosett end kikki ajanud. Kevadetervituse jättis Aotäht ka Kütioru suitsusauna uksele. Sel ajal kui ma lumikellukesi ebaküdooniavõsast vabastasin, oli Aotäht suitsusauna sinililledega ehtinud. Ilusad sinised õied nõgimustade ukselaudade pragude vahel! Uus disainiguru kasvamas…
Kodukuldnokk tagasi!
Külaliskuldnokkade aeg on möödas. Kui reede hommikul arvuti taga istusin, siis äkki vaatas aknast sisse üks uudishimulik silm – meie oma kuldnokk oli tagasi! Veidi kõhn, kaunilt-helkivalt täpiline – keerutas ja uuris veidi, mis toas tehakse, ja siis vups! sisse tuulekasti oksaaugust. Vaatama, mis mullusest pesast saanud on. Nüüd ta siin kekutab ja sehkendab, laulu veel kase otsas üles ei võta. See-eest hõiskavad täiest kõrist musträstad, keda on sel aastal tõeliselt palju. Lõotrillerid, metsvindi esimesed laulukatked ja punarinna klirin on ka siin külma-külas igapäevane helitaust. See-eest Kütiorus kajas mets kui troopiline papagoisalu, kõik värvulised lustisid täiel rinnal. Taevalaotus on kõikjal pidevalt täis siia-sinnapoole sahmivaid hanesid – see on hoopis teistsugune lend kui sügisel hüüdega: „Saamimaale! Saamimaale!” Toonekured on veel enamasti ühekaupa ja teevad põldudel uputuse eest põgenevate hiirte harvendust. Võrumaal sebisid ringi sisalikud, üsna unine rohukonn ja vihmaussid. Mutid kergitavad oma kuhilaid.
Konnad, karud ja vihmaussid
Sel nädalal sai üles ka looduskalender.ee must-toonekure kaamera. Esimest mustakuuelist on Lõuna-Eestis juba nähtud. Põnev on jälgida ka merikotkaste elu. Gennadi Skromnov arvab, et mai alguses näeme seal esimest kotkapoega. Metsakaamera ette võivad varsti ilmuda pisikesed triibulised. Ja mine sa tea, vast on ka karude märg küljealune nad juba toiduotsingutele ajanud. Kõige vahvam on vaadata läbi kaamerasilma muidugi Soomaa suurjärve – kõik loodavad seni kõrgeimat, 1956. aasta taset. Pärnu jõel on juba jääminekutants ja seega jääpunn eest ära. Peipsil on jääkaas veel kõvasti peal, aga meri on oma kontkõ-vast kattest supi keetnud ja loksutab seda tuulega siia-sinna.
Sinilillele!
Lõuna-Eestis on siin-seal õied puhkenud ja ka mujal on sinised ninad sel nädalal valmis päikesele täies õiteilus naeratama. Peotäis esmapuhkejaid rõõmustab nii vana kui ka noore südant.
Lastele ilmamäng: mädamuna
Lapsepõlves oli meil õunapuu all üks muruplats. Kui sellelt lumesulaloik kuivas, oli aeg mängida mädamuna. Meetrise läbimõõduga maha joonistatud ringi keskelt viskas üks mängija kedagi hüüdes palli õhku. Kui pall kätte saadi, siis kordus sama. Kui aga pall maha kukkus ja ta lõpuks selle kätte sai, siis hüüdis „tsurr”. Kes veel edasi liikus, sellele sai kolm sammu lähemale minna. Ja siis tuli teda palliga tabada. Tabatu pidi püüdma palli ja kordus sama, kuni keegi mööda viskas ja sai „muna”. Siis kordus mäng algusest. Kümne munaga kaotaja muutus mädamunaks.
