Aprilli esimene nädal: liblikad ja kasemahl
Ühel päeval jäin vestlema naabrimemm Vilmaga ja ta küsis, kas kuldnokad on juba kohal, et peaks nagu olema. Päris kummaline – just sel hommikul nägin kase otsas esimest vilistavat kuldnokka. Jah, neid siia-sinna sebivaid parvesid oli küll varemgi. Mulle tundub üha enam, et maal elades saab mingil hetkel selgeks – täna tuleb kuldnokk, sest üldpilt looduses kinnitab seda. Nõndasamuti arutasime Arne Aderiga seekord reedel, kas panna loo juurde esimese liblika pilt. Arutasime, et peaks nagu õige aeg olema – aga näe, pole ise teda veel siin hangede vahel näinud. Siis aga helises telefon ja ilmamees Gennadi Skromnov teatas: „Vasalemmas kollane liblikas!” Sooh! Kuldne suvi! Jätsin siis kadedusest isegi kirjatöö pooleli ja läksin välja suve ennustama. Ei läinud palju aega, kui esimene kirjutiivaline mööda liugles.
Kasemahl ja redisepeenar
Muidugi sai „liblikajahi” ajal kasemahl voolama pandud. Sel aastal tegi Mikk kasele prooviks 0,6 cm läbimõõduga augu, millesse istus hästi apteegist ostetud klistiiritoru. Kahe meetri kõrguselt hakkas pea silmapilk vulksuma purki uskumatult magusat mahla – Aotäht jõi seda kohe rõõmuga ja kulinal. Uut energiat täis, hakkas see nelja-aastane tirts kohe aiatöödega pihta – kastma talinelgipuhmast ja veel lumesulamisloigus asuvat põõsasmaranat. See teine asi ajas meid küll salamisi naerma, aga kuidas sa keelad last töötamast. Mikk Sarv ütleb, et lapse tegutsemisõhinat peab hoidma kui suurimat aaret – tülpimus murrab muidu sisse uksest ja aknast! Nädala lõpus sulas aga lahti ka kasvuhoone uks ja tärkav energia sai suunatud redisepeenrasse, hea ruutmeeter on seemneid täis tipitud. Jah, ja mesilased tegid esimese rõõmsa lennu, sääsed, ämblikud ja kärbsed on väljas. Sipelgapesas pole veel liikumist märgata, aga puugid võivad juba liikvel olla. Lääne-Eestis sarapuu õitseb ja näsiniin näitab õieroosat.
Linnulaul
Praegu on uskumatult mõnus aeg, viimast hommikust unesõõmu saab võtta lahtise aknaga
ja linnulaulu saatel – ilma et seda saadaks pinisev sääsekoor. Hommikutegijad on praegu kuldnokad, linavästrikud ja metsvindid. Õhtu hakul lööb kontserti musträstas. Neljapäeval jõudis Peipsi veerde ka sookurg, tema see oli, kes ka linavästriku oma saba peal kaasa tõi. Kohe selle jäälõhkuja saabudes lõi Peipsi jäässe suur pikipragu ning tiigijääle kogunes nii palju vett, et jää murdus servadest lahti.
Neljapäeva hommikul pani mu eest rannas plehku üks nurmkana – valjult kikitades. Ei võtnudki vaevaks tavapäraselt ehmunult minema lennata, vaid õiendas veel tükk aega. Pärastlõunal nägin aga pilti, kus nurmkana lendas Mustvees ühe ühekorruselise maja korstna otsa ja seal end eksponeeris – algul kahtlesin, kas tegu pole ehk suuremat sorti tuviga, aga oli nurmkana mis nurmkana. Tea, kas tegemist on „hullu nurmkanaga” või on see mäng?
Lääne-Eesti on aga vallutanud tohutud hanede ja luikede massid, tulnud on ka valgepõsk-lagled. Haneuurija Aivar Leito kirjutab: „Looduskalendri hülgekaamera abil (hääl ja pilt) olen viimase nädalaga tuvastanud valgepõsk-lagle, meriski, naerukajaka, kalakajaka, hõbekajaka ja hallhane.” Linnuvaatlejatel on esimesed pidupäevad – juba on võimalik päevas näha üle 100 linnuliigi.
Unimütsid ärganud
Talveune peaks olema silmist pühkinud kõik karud ja kährikud, enamik siile ja mäkri teeb juba tuure. Eks nende kevadised maiuspalad rästikudki ole liikvel. Looduskaitsja Enn Vilbaste ütleb, et metsloomade turvakodul oli hüljeste poole pealt sel aastal hea – jääd oli merel piisavalt ning hülgepojad said karva vahetatud ja ujuma. Mooseseid neile sel aastal ei toodud. Kuus karupoega aga aina kasvavad. Karvaste sarvedega sokud trügivad metsast välja igale poole enda ilusaid peakatteid näitama, kuid samal ajal näevad karvavahetuse tõttu üsna tokerjad välja. Oravapere on tagasihoidlikuks jäänud ja haihtunud.
Lilli korjama!
Esimesed õied on nüüd metsades ja väljadel — sinililleõied päikeseküllastes metsatukkades ja paiselehed kraavikallastel. Peotäis õisi kodus vaasis hoiab meid ärksana terve nädala. Jah, ja lihavõttemuna värvimise kraami tasuks ka kaasa krabada!
Lastele
Veere, munake
Lihavõttenädalaks üks mäng. Liivaplatsile või põrandale tõm-matakse osalejate arvule vastav paras ring, igal mängijal on muna. Mängujuht hüüab kaks nime, näiteks „Maarja ja Andrus!”, mille peale peavad nimetatud veeretama üle ringi oma muna teiseni. Kui munad põrkavad kokku, langevad välja mõlemad osalejad. Või tuleb ringist lahkuda sellel, kes ei suuda oma muna teisele kätte veeretada.
