Aprilli neljas nädal: mängida, mängida, mängida!
Ükski uks ega lukk ei hoia enam kedagi toas ja linnulaulu kostab nüüd ka läbi akende. Üks kuldnokapaar on asunud meie aknaalust tuulekasti usinalt täis toppima, teised viis-kuus tähiskuuelist saadavad seda tegevust valju vilistamisega – üks neist tegi just täiesti peoleo häält, nii et pidin pea aknast välja pistma, et otsida pilguga kollakuuelist. Kägu pidi Pärnumaal kohal olema, aga kukkumisest veel hoidub. Ja pääsukesed tulid päevasoojaga nädala lõpul kõikjale Eestisse.
Rästal on neli muna pesas. Kotkakaamerast on põnev vaadata, kuivõrd ennastohverdavalt Sulev ja Linda oma poegi toidavad ja sätivad. Konnakotkaperel on juba muna pesas ja kolmapäeval tassiti pessa... mutt!
Kollapüks mesilane
Pajude õitsemise aeg on jõudnud nüüd ka Ida-Eestisse, igal juhul tulevad mesilased juba mesitarusse tagasi kollaste kintsudega. Ülaste valevus on jõudnud tasapisi Kesk-Eestisse. Metsamees Vello Keppart kirjutab: „Möödunud teisipäeval olid esimesed võsaülase õied Luua pargis soojas kohas lahti. Sõstarde ja toomingate pungad on varsti „hiirekõrvades”, mustal sõstral ja tikritel ongi juba hiirekõrvad. Jalakas ja künnapuu alustasid õitsemist nädalavahetuse soojade ilmadega.
“Häädemeestel õitsevad juba varsakabjad, Sagadi lossi soojas varjus ka esimesed kannikesed. Põllud... jah, paljud põllud ei kanna veel traktorit, aga sealsamas kõrgemal kohal künnab raudruun nii, et tolmupilv sabas. Põllutööde kohta ütleb Mikk Sarv, et vanarahval oli kombeks 1. mail ube külvata – samas on see hea päev ka asjades selguse saamiseks: „Tulge appi „Minu Eesti” mõttetalgutele Eesti riigi „uba” üles otsima!”
Ekslevate põtrade aeg
Põdrad ja kitsed on äkki kuhugi kadunud. Vaid üksikud noored uitajad on liikvel, põdramammad hakkavad kohe-kohe sünnitama ja on oma eelmise aasta pojad eemale peletanud – küllap satub mõni põdrapoiss varsti ka linnatänavale liiklusmärke nuusutama. Jänesetrall käib nurmedel jälle hooga, pikk-kõrvadel käib üks pidev pulm. Turvakodu karupojad kasvavad jõudsalt ja kasuema Kaja kirjelduse järgi ronivad, rallivad, mängivad mõnuga ja hammustavad... „Üks mõmmikutest kipub kogu aeg teiste toidu kallale ja kui minna teda korrale kutsuma, siis lähevad hambad käiku – aga eks nad metsloomakesed olegi.” Turvakodusse sattus eelmisel nädalal ka üks hull metsisekukk, kel miskipärast enam jalad ei kandnud.
Konnakudu
Konnad on teel ja vees. Kõrvulukustavat konnakontserti veel kuulda pole, aga esimesed rohukonna kudupallid on juba väiksemates lompides, neis, mis varem lahti sulasid. Tundub, et kõik latikad on nüüd Peipsist jõgedesse ja luhtadele pagemas, selleks et kudemist alustada. Muidugi juhul, kui nad suudavad läbida kalameeste kadalipu. Ja tundub, et särjepüügiks pole praegu vaja muud, kui kaldalt kalale ussi näidata. Aotäht on selgeks saanud, et tema töö on enne õnge heitmist ussi peale sülitada... ja järgmisel hetkel ära joosta, kui helklev kala veest kerkib... Nurgeliste tiibadega kalakotkas troonib kõige kohal.
Kuldnokale lauluõpetajaks!
Kodumaised papagoid – kuldnokad – mängivad kase otsas praegu maha aasta jooksul kuuldut. Kui eelmisel aastal oli Kaja Kübara sõnul Nigula kuldnokkadel meelishääleks kaagutamine, siis sel aastal sookure turluut, populaarseim aga väänkaela piibitamine.
Vilusi vilistajad üritavad jäljendada lipumasti nöörikõlinat või Mustvee kirikukellade kõla. Mida oled sina kuulnud või vilistajale õpetanud?
Lastele: Vilisev lendav kivi
Üle-eelmisel aastal ei jõudnud ma volbriõhtul enne sauna kui kell 12 öösel. Ja kui ma esimese sahmaka leili viskasin, siis kostis keriselt nii vali vile, et kahmasin oma asjad ja lidusin toa poole. Mikk veel aasis, et näe, ei osanud endale uusi rõivaid küsida – „üksi, üksi õekene”. Nõidade üheks väe kogumise viisiks ongi valjult vilistades endale abilisi kutsuda. Väge saab ka asju vilistama pannes, kas siis tuulevurriga või viliseva kiviga. Otsige võimalikult kandiline lutsukivi, seda lagedal väljal või „nelja tee ristil” pikki teed lutsuna heites kostab vahva vilin.
