Aprilli teine nädal: udutab, uputab ja upitab
Küllap pole ma praegu kõige õigem inimene kõnelema kevade edusammudest, sest kui muu rahvas naudib kuni kümne kraadini ulatuvat kevadsumedust, siis siin Vilusis on ikka kerged miinuskraadid. Järvekaldale jääminekut manama minnes tuleb kahlata läbi poolemeetriste hangejäänuste. Ja külm on! Küllap see on ka põhjus, miks üle saja aasta tagasi asutati just meie külla Tiirikoja ilmajaam, ja vilu kevad on Vilusile nimegi andnud. Reede õhtul tekkis esimene lootus, et vali Kodavere tuul hakkab Peipsi jääd kangutama, aga asjata. Imelik on see, et silmapiirini ei paista mingeid jääkuhjatisi ja vettki on jääl vaid üksikud loigud. Laukhaned, hõbekajakad ja jääkosklad lendavad piki jääd, aga vaba vett ei näi nad leidvat. Samal ajal ulatub Mustvee lähedal jääpiir suisa majadeni ja roog on maas – kohalikud peavad kõige kõrgemat paluma, et neid õnnetus ei tabaks ja jää-mäed ei tuleks. Muidu võib peale Omedu jõe jääõhkimiste ka jäämägede pommitamiseks vaja minna kogu Eesti kahurväe abi.
Kure külmkapp
Üksikud pesadel konutavad isatoonekured said sel nädalal enda kõrvale kaasad. Juba käivate rõõmumängude vahel teevad kureemad ka munadel kükitamise eeltrenni, isad käivad jääkirmega loikudes konnapoolist otsimas, otsekui aeg-ajalt pesa poole hüüdes: „Kallis, kas ma toon sulle ka külmkapist midagi?” Muu linnurahvas on sattunud kinnisvararaskustesse. Meie õuel on tagasi linavästrikupaar ja otsekui küsivalt vaadatakse mulle ainsa väljasulanud kivi otsast vastu: „Kus siis see mõnus urgetega kiviaed jäi?” Nii et talve jooksul kokkukuhjatud lumi tuleb nüüd uuesti ka laiali kühveldada. Aga nädala jooksul hakkasid linnud õhinaga laulma: lõokesed, kuldnokad, rästad, punarinnad, metsvindid. Päeval käivad kahekesi hõikamas hiireviud, õhtuhakul tikutajad ja nepid. Haneparved on siin Ida-Eestis hiiglasuured, tuhandetesse küündivad.
Esimesed triibulised
Karvakandjatest on mõnus soe, kuid valge karvakasukas veel seljas valgejänesel. Kauneimad on pisikesed triibulised metssealapsed, üks pesakond on pääsenud ka telestaarideks. Ilmamees Gennadi Skromnov kirjeldab: „Põrsastega emis hoiab küll esialgu pimeduse varju, aga kül-lap varsti on neid ka päise päeva ajal looduskalender.ee Siga-TV-s näha. Saime uuesti korda ka kurekaamera, nüüd jääb vaid rännumehi oodata. Raadiosaatjaga must-toonekurgede saabumist näeb http://birdmap.5dvision.ee/. Kindlasti on ringisebijate hulgas ka siilid, kuid kõik pisikesejalgsed peavad praegu pagema suurvee eest, Soomaal kükitab kährikuid paljude kõr-gemate kohtade otsas. Koprad üritavad innukalt paise taastada ja hakkavad kohe ka poegima.
Konnad ärkavad
Lilleilu on puhkemas. Sinililli on lumevaba Eesti täis. Lahti on ka esimesed kuldtähed. Kaja Kübar räägib, et Pärnumaal upitavad end kraavipõhjades vee all ülespoole ka varsakabjanupud ja püsik-seljarohu õiekobarad on end justkui kerra kerinud ning nõõtavad päikesesooja, et õitsema viskuda. Kütiorus olid juba eelmise nädala alguses põõsa-alused naate täis, orasheina mõõgad on juba 10 cm pikkused. Peenardel on krookused, märtsikellukesed ja nartsissinupud, majanurgast turritab rabarberi punane nupp, maa on seal nii valmis, et panime juba redised ja salatid loori alla mulda. Küllap on vaja vaid sooja kevadvihma, et kõik kasvama ergutada. Pärast vihma tulevad teedele ka konnad. Konnauurja Riinu Rannap soovitab juba praegu valvsaks muutuda – peagi läheb lahti rohu-, raba- ja harilike kärnkonnade kevadränne.
Inimesed kanuudes
Muidugi on nädala põhisündmusteks uputused. Veetõus jõudis ka Kasari jõele, ähvardavaim on ta Tartus ja kõige põnevam Soomaal. Mujal selline nagu kevaditi ikka. Soomaa mees Aivar Ruukel kirjeldab: „Kõrgeim oli 6. aprillil 4 meetrit 94 sentimeetrit. See siis Riisa veemõõ-dujaama näitaja suvisest madalseisust. Ise käin iga hommik viis ja pool kilomeetrit kanuuga üle ujutusala tööle (kanuusid laenutamas) Riisalt Tõramaale ja õhtul tagasi. Vägev ujutus, sellest räägitakse meie surmani. Eesti kanuude ja süstade pargist on päris arvestatav osa Soomaa „järvel” kulgemas.” Soomaad võib veidikenegi varjutada vaid „Suudlevate tudengite” varvaste märjaks saamine, aga paistab, et seda sel aastal ei juhtu. Või siis Peipsi jääragin. Peipsi on igatahes tasapisi kohalike keldritesse imbunud ja sellest veest võib juba leida ringi ujuvaid tähnikvesilikke.
Imetlege päikest!
See nädal tõotab tulla imeilus. Käige hommikuti punast päikeseratast tervitamas, eriti ilusad on päikesetõusud siin Peipsi kaldal, kus ketas kerkib õrnsinise jää kohale. Mikk Sarv teab vanarahva tähelepanekut, et kevadistel tähtpäevadel käidi päeva-tõusul päikese tantsimist imetlemas. Proovige järele, ehk juhtute ka nägema!
Lastele ilmamäng: reha peopesas hoidmine
Riisumise kõrghooaeg on käes. Kui villid hakkavad pihku tulema ja selg kangeks jääma, siis võiks korraldada võistlusmängu. Parajate vahemaadega võistlejad asetavad oma reha varreotsa peopessa ja püüavad võimalikult kaua seda püsti hoida. Astuda ei või üle ühe sammu. Rehahoidmist võib teha ka vahemaad läbides, sõrmel, laubal, lõual või varbail.
