Ardo Hansson: kui Euroopa Keskpank peaks Kreeka võlga vähendama, võib Eesti Pank lisapuhvrit vajada
Eesti Päevalehele antud usutluses selgitab Eesti Panga president, mida Euroopa Keskpank võlakriisi lahendamiseks plaanib. Võimalused pole piiritud ja riskivabad.
••Praegu euroalas – eriti Hispaanias ja Itaalias – toimuv paneb väga muretsema. Nende laenuintressid on kas jätkusuutmatud või selle piiri peal. Kuidas on mõeldav edasi minna: kas piisab pankade turgutamisest ESM-i või siis EFSF-i kaudu või peab ka Euroopa Keskpank (EKP) oma rolli mängima?
Olukord on jah keeruline. Ja täpselt nende asjaolude tõttu, mida te nimetasite – laenuintressid käivad seal piiri lähedal või lähevad veidi üles – on kõik tunnistanud probleemi tõsidust. Võib-olla on olukord neis riikides siiski veel suhteliselt stabiilne, kuid mahud on nende suuruse tõttu tõesti väga suured. Nii et peab kuidagi tegutsema.
Arvan, et ainus lahendus on, kui kõik osapooled panustavad. Eelkõige siis riigid ise, mis avaldub fiskaalsetes ja struktuuripoliitika reformides. Teiseks osapooleks on Euroopa institutsioonid, eelkõige EFSF-i ning tulevikus ESM-i panus. Ja kolmandaks on ka EKP-l oma roll vastavuses mandaadiga tagada hinnastabiilsust ja rahapoliitika ülekandemehhanismi toimimist. See tähendab, et rahaturud töötaksid võimalikult efektiivselt. Kui oodatakse liiga palju keskpangalt, siis asi ei toimi. Kui igaüks panustab, siis ei tule mingit imelahendust üleöö, aga saab paremale trajektoorile.
••Täna hakkab riigikogu ESM-i ratifitseerimist arutama. Kas sellest ikka piisab, et Hispaania saaks oma kõige akuutsematest probleemidest üle ja ka Itaalia suhtes turud rahuneksid? Teisisõnu, kas ESM on väga vajalik või peaks ütlema, et sellest niikuinii ei piisa?
Stsenaariume võib ette kujutada väga mitmesuguseid: positiivseid, keskmisi ja väga negatiivseid. Kui need viimased peaksid vallanduma, siis võiks öeldagi, et [ESM] oleks ebapiisav. Kui me aga oletame, et kõik ikka pingutavad, siis võiks sellest piisata. Alati võib öelda, et kui kõik pakuksid meeletult suuri rahasummasid, siis justkui probleemid laheneksid, aga sellele teele ei taheta põhjendatult minna. See oleks liiga suurte riskide võtmine ja lühiajaline lahendus. Peab leidma kesktee, mis vähendaks riske, kuid ei viiks neid päris nullini.
Riigikogu hakkab arvatavasti väga palju detaile arutama. Aga ma arvan, et mingisugune selline institutsioon on kasulik. Esiteks, ressursse on vaja juurde. Globaalselt on IMF (rahvusvaheline valuutafond) olnud sarnane institutsioon. Kui tegemist on suhteliselt väikeste riikidega, siis võib IMF-i ressurssidest jätkuda. Kuid meil on kogemused näiteks Läti või Islandiga, ja isegi nende puhul IMF-i ressurssidest ei piisanud ning toodi juurde Rootsi ja Euroopa vahendid. Täiendavat raha on ilmtingimata vaja, kui tegemist on suuremate ja arenenumate riikidega.
Teine asi on tõhusus ja kiire reageerimine. Kriiside ajal võivad asjad kiiresti muutuda ja otsustada on vaja kiiresti. Mingisugune mehhanism peab selleks olema ning see on ka ESM-i sisse ehitatud. Kolmas dimensioon on see, et saaks fiskaalseid riske aktsepteeritaval tasemel hoida.
••Aina enam räägitakse, et lisaks EFSF-ile ja ESM-ile peaks keskpank sekkuma. Eelmisel nädalal, enne EKP nõukogu istungit, lubas panga president Mario Draghi, et EKP teebki kõik stabiilsuse tagamiseks eurotsoonis. Kas saate seletada, mida ta mõtles, sest pärast öeldi, et justkui nagu ei tulnudki midagi?
Mario Draghi toonitas mitmel korral, et kõike tehakse vastavuses EKP mandaadile. See viimane osa on tähtis – ei saa ikka päris kõike lubada. Oma eelmise nädala sissejuhatuses [EKP presidendi pressikonverentsil Frankfurdis] toonitas ta, et kõik peavad panustama ja EKP roll on toetav.
Mida pank saab teha? Eelkõige tagada hinnastabiilsust, et ei tekiks inflatsiooni ega ka deflatsiooniohtu.
Teine asi on korrastada rahaturu transmissioonimehhanismi ehk kui mõnedes riikides või piirkondades on rahaturu toimimine häiritud, siis teatud spetsiifilisemate meetmetega on võimalik midagi teha. See, mida me nõukogus otsustasime, polnud veel konkreetne ettepanek, vaid suunised eurosüsteemi komiteedele need asjad läbi töötada.
••Ega EKP-l jäägi muud üle kui mõelda teistsugustele meetoditele, sest intressid said kuu aja eest põhimõtteliselt nulli lastud. Samas on näha, et kasvu see euroalas ei turguta …
Natuke ikka turgutas. See samm avaldas mõju, eriti lühiajalistele intressimääradele. Kui mõelda Eesti elanike laenudele, siis see koormus ju veidi leevenes. Aga see mõjutab peaaegu kõiki riike ühtlaselt. Kui mõnedes riikides on tuge vaja rohkem kui teistes, siis selline üldine meede polegi selle jaoks mõeldud. Kuid kuu aja eest oli tunda majanduse aeglustumist ning igas riigis pole see seotud finantsturgude toimimisega. Eestis näeme seda niisamuti kui Saksamaal.
••Kas nende spetsiifilisemate meetmete raames räägiti ka EKP riikide võlakirjade järelturult ostmise programmi (inglise keeles Securities Markets Programme, SMP) taaskäivitamisest?
See programm praegu seisab ja keegi ei rääkinud selle taaskäivitamisest. Pigem oli juttu uuest programmist, mis küll mõnes mõttes sarnaneks, sest tegu oleks võlakirjade järelostmisega turult. Aga nüüd komiteed, mis seda üle vaatama asusid, teevad ehk ettepanekuid, kuidas seda võiks natuke teisiti teha. Üks kindel suund, mida pakuti välja, on tingimuslikkuse element, mis polnud osa SMP-st. See on väga tähtis garanteerimaks, et pakkudes selliseid võimalusi ei leevendaks see survet.
••Põhimõtteliselt siis tähendaks see, et EKP sekkumisostud sarnaneksid laenudega EFSF-i või ESM-i kaudu, kus abi saanud maadel tuleb vastutasuks seatud tingimustega leppida?
Juhul kui uus tugiostude programm kinnitatakse – mida pole veel tehtud – siis oleks vajalikuks eeltingimuseks tagatud EFSF-i või ESM-i programmi olemasolu. Vajalik, kuid mitte piisav ja ainus tingimus, et EKP tugioste teeks. Päris nii see pole, et kui programm on olemas, siis oleksime kohustatud midagi tegema. Programmi olemasolul võime seda kaaluda. See on natuke uuem lähenemine.
Kui vaadata, siis Iirimaa ja Portugali osas on olnud asi positiivne. Muidugi on palju veel teha, kuid seal anti teatud tingimuslikud programmid, kus nad ise pingutasid, kus EKP toetas ja nad on põhja jõudnud ning hakkavad vaikselt turule naasma. Ma arvan, et selline lähenemine on ennast tõestanud.
••Kas selle uue programmi puhul on olemas ka võimalus, et EKP võiks loobuda nn eelisinvestori staatusest endale soetatud võlakirjade puhul. SMP-d on kritiseeritud just seetõttu, et kui EKP ostis võlakirju, siis ta mitte ei rahustanud turge, vaid tekitas uut paanikat. Erainvestorid hakkasid kartma, et kui läheb võla korstnasse kirjutamiseks, siis puudutab see neile jäänud võlga, aga mitte EKP soetatud instrumente.
Mario Draghi ütles eelmisel neljapäeval ka, et üks asi, mis üle vaadatakse, on eelisinvestori küsimus. Nüüd vaatame, kuidas see täpselt välja pakutakse. Kuid vähemalt on tunnistatud, et see on olnud probleemiks ja mingi teine lähenemine oleks parem. Kui nüüd loobuda neist garantiidest, siis on minu seisukoht, et päris garantiideta selliseid asju teha ei saa. Kindlustunnet võib saavutada ka teiste meetmete kaudu, üks on kindlasti tingimuslikkus.
••Vahetult enne möödunud neljapäeva räägiti võimalusest, et Kreeka võib lisaks juba toimunud erasektori käes olnud võlakirjade väärtuse mahakirjutamisele vajada veel võlaleevendust. Arvati, et see võiks tähendada EKP poolt SMP raames kokku ostetud võlakirjade mahakirjutamist. See omakorda tähendaks väga konkreetseid miinuseid Eesti Pangale, kas olete selleks valmis?
EKP nõukogus pole see teemaks olnud.
••On see tõenäoline, et see võiks teemaks tõusta?
Võib-olla mõned ajakirjanduses või professionaalsetes valdkondades tahaksid sellist asja näha, teised ehk mitte. Kas see toimuks, ma ei oska öelda. Eesti Pank kindlasti jälgib, kui palju meil selliseid investeeringuid on ja senise hinnangu põhjal me saame hakkama.
Aga samal ajal peaksime teadvustama, et need riskid on olemas. Kui need või muud riskid käivituksid, siis vähendaksid need meie kapitali. Seepärast oleme ka rõhutanud, et Eesti Panga piisav kapitaliseeritus on teema, mida tasub päevakorras hoida. Eesti Panga majandustulemused on olnud head, kuid me ei ela päris riskivabas keskkonnas. Igal pangal, ettevõttel, kodumajapidamisel on mingit kapitali vaja. Ka keskpangal. Ja riskantses olukorras ehk isegi natuke rohkem.
••EKP ei avalikusta, kui palju SMP-st on Kreeka võlakirju, kuid nende andmetel on SMP tervikjääk 211,5 miljardit eurot. Väike arvutus tähendab, et Eesti Panga bilanssi kuulub sellest 541,1 miljoni euro eest võlakirju. See on väga suur raha…[Eesti Panga kapitali ja reservide maht oli juuli lõpu seisuga 374,2 miljonit eurot.]
Seda on palju. Kui mõelda, et kõik need võlakirjad kirjutatakse sajaprotsendiliselt maha, siis on see suur raha. Kuid need on ikkagi jaotatud üle mitme riigi ja kui lähebki mingiks kaotamiseks, siis see kahjum ei saaks olla sajaprotsendine. Riskid on hajutatud ja enamiku stsenaariumide järgi peaksime siiski hakkama saama.
Aga pärast sellist juhtumit võib keskpank vajada täiendavat puhvrit ja seetõttu oleks vaja akumuleerida täiendavat kapitali. Nagu kommertspangad, kes on sellises olukorras, peavad provisioneerima.
Seepärast, kui kaalutakse neid meetmeid, siis on riskihaldamine tähtis. Samuti ei saa meeletult suurt programmi või tulemüüri ehitada, mis ühest küljest ehk probleeme lahendaks, kuid teisalt riske veelgi suurendaks. Alati otsitakse seega kompromisse, mis ehk võrreldes ideaaliga tundub väiksena, kuid riskidega kõrvutades suurena, pakkudes tasakaalu.
