Arheoloogid avastasid Ruhnus viikingiaegse püsiasustusega küla
Äsjane avastus on Ruhnu ajaloo valgustamiseks väga oluline, sest täidab saare asustusloos laiunud tühiku, leiab asulakoha avastanud Tartu ülikooli arheoloog Marge Konsa. Seni oli teada, et Ruhnu oli asustatud kiviajal, samuti on olemas kindlad andmed, et 14. sajandil asustasid saare rootslased.
Vahepealsete aastasadade kohta kindlaid andmeid polnud. Nüüd on selge – muinasaja lõpul ehk täpsemalt viikingiajal (9.–11. sajandini) asus Ruhnus püsiasustusega rannaküla, mille rajajad elasid saarel aasta ringi. Leid ei olnud arheoloogidele üllatuseks.
Kultuuriteooria tippkeskuse projekti „Arheoloogiline merekultuuri pärand” raames asus Ruhnu saarel asulakohtade jälgi otsima kaheksa arheoloogi. „Tegime endale mudeli, milline võis olla Ruhnu muinasajal ja kus võis olla potentsiaalne maabumiskoht. Ühes potentsiaalses maabumiskohas leidsimegi asulakoha,” rääkis Konsa.
Ruhnu põhjaosas Kuunsi ranna lähedal Linbacka künkal paiknev muinasaegne asula laius omal ajal 60 x 70 meetrisel alal. Asula piirkonda kuuluvaks on peale hoonete arvestatud ka põllumaad. Praegu asub Linbacka küngas mererannast ligi poole kilomeetri kaugusel, muinasaja lõpul oli meri kõrgem ja sadamakohaks sobiv abajas ulatus külani välja.
Arheoloogid on Linbacka künkale teinud ruutmeetrisuuruse kaevandi. „Peamiselt oleme leidnud hülge- ja muude loomade luid ehk toidujäätmeid,” ütles Marge Konsa. Lisaks sellele on avastatud savinõukilde.
Rohkemat arheoloogi sõnul leida ei loodeta.
