Arhitektuur: Pätsi aja ausus ja jõukus, nüüdisaja efektsus ja trendikus
1939. aastal ilmus Pätsi aja arhitektuuri ja ehitustegevust kokku võttev album „20 aastat ehitamist Eestis. 1918–1938”. Selle eessõnas kirjutas Hanno Kompus: „Kõik hea ehitamine eeldab kolme: kindlat ning kujunenud käsitöölikku traditsiooni, ausat ning soliidset ehitusmeelsust ja lõppeks küllaldast jõukust.” Album koostati 1938. aastal ning esimese Eesti aja viimased ehitised sinna ei jõudnud.
Kui Pätsi Eesti tähtsamaid märkehitisi otsida, siis valiksin neid just viimaste seast:
klomppaene tuletõrjehoone (Raua 2), mida ka all-linna Pikaks Hermanniks olen nimetanud –
väärikalt kõrgusse sirutuv hoone, mille alla ehitatud tugevad varjendid Eestit kaitsma pidid –, ning
Munamäe vaatetorni, mis ehitati selleks, et viimane kui eestlane koolilapsest reipa eakani selle torni tipust isamaa võrratuid maastikke imetledes mõistaks, mis on eestluse mõte.
Need mõlemad olid nii praktilised kui ka sügavalt idee-ehitised. Kolmandaks valiksin Konstantin Pätsi linnaehitusliku jälje Tallinnas — korterelamute ühtlase majadeseina Pärnu maantee käänakul. Seejärel tuleks Pärnu funktsionalism oma valges karguses ja muu.