Endisest ralli maailmameistrist ja neljakordsest Dakari ralli võitjast europoliitik Vatanen peab Euroopa Liidu tugevuse aluseks ühtset kaitse- ja välispoliitikat, kuid majandus- ja maksuküsimustes tuleb Prantsusmaalt Euroopa Parlamenti valitud Vataneni hinnangul liikmesriikidele jätta otsustustes vabad käed.

Miks kandideerisite pärast sportlasekarjääri lõppu Euroopa Parlamenti?

Poliitika oli mu ainus järelejäänud väljakutse, see on etem põllumajandusest, tiimijuhtimisest ja ärimeheks olemisest. Hoolimata kõigest pettumusest ja vigadest on see koht, kus sa saad üritada maailma paremuse poole muuta. Ma olen idealistlik inimene ja ma usun paremasse maailmasse. Seetõttu teadsingi alati, et mu kutsumus peab olema poliitikas ja seda loomulikult Euroopa tasandil. Mingil juhul ei soovinud ma kandideerida Soome valimistel.

Kuid miks kandideerisite esimest korda 1999. aastal Soomes ja siis 2004. a Prantsusmaal?

Siin on lihtsalt tegu suurepärase ja pretsedenditu võimalusega. Mind tundvad inimesed teavad, et ma pole muutunud – ma olen ikka Türgi (liikmelisuse – toim) poolt, olen ikka põllumajanduspoliitika avamise poolt. Olen kõigi nende asjade poolt, mis on Prantsusmaal väga ebapopulaarsed. Ent see pole minu käitumist muutnud.

Kogu Euroopa eesmärk on ühiselt tegutseda, kõige alus on piiride kaotamine. Seega võin ma füüsiliselt olla kas Soomes või Prantsusmaal ja see on mulle suureks auks. Ma pean muidugi tunnistama, et see on pretsedenditu ja omamoodi sümbol. Seda küll mitte pelgalt tänu minule. Pigem ütleksin, et saatuse käsi sõidutas mind siia.

On ju Euroopa sümboliks see, et me peame vaatama kõrgemale rahvuslikest huvidest ja me peame tegema Euroopa tugevaks. Ning kui Euroopa on tugev, on tegu võitjameeskonnaga nagu McLaren või Ferrari (vormel-ühes – toim). On ju hea olla Ferraris või McLarenis. Ent kui Euroopa pole tugev, jääb Euroopa Toro Rossoks või Minardiks. Viimane küll enam võidusõidukarussellis ei osale, ent oli seal.

Me oleme hetkel kaugel olemast Ferrari ning oleme lähemal ilmselt Minardile, kuna me jätkuvalt kakleme omavahel. Ferrari rahvas ei saa endale lubada omavahelist kaklust, kuna nii ei võidaks Ferrari mitte kunagi.

Samas, kui Parlamendis kõnelete ja teete ettepanekuid, viitate tihti Soomele.

Tõsi, kuid ma lihtsalt proovin kasutada Soomet näitena. Või näidetena, mille puhul võib rakendada samasid põhimõtteid. Ma üritan olla küll väga patriootlik, kuid kindlasti mitte natsionalistlik.

Praegu elate Prantsusmaal?

Jah, valdavalt küll. Kuid ma ei ole kunagi ka Soomest lahkunud, pole kunagi Soomes “tulesid kustutanud”.

Mis on teie põhilised huvialad Euroopa Parlamendis? Olen aru saanud, et eriti hingelähedased on transport ja välispoliitika?

Jah, ning see on väga lihtne, miks. Välispoliitika aluseks on missioon, parem tulevik ning rahu saavutamine. Rahu saavutamine kogu maailmas, või vähemalt selle poole püüdlemine. Sõjad tulevad ja lähevad küll alati, kuid rahu on vaja pidevalt ehitada, nagu öeldakse.

Samas transport on midagi väga konkreetset. Kõike saab ju välja arvutada, kuid kahjuks inimesed siiski räägivad tavaarusaamadest lähtudes ja avalikule arvamusele tuginedes. Sellest tulenev võimuvõitlus ongi poliitika suurim varjupool. Selle asemel, et lahendada tegelikke probleeme. Muidugi võib öelda, et tuleb leppida reaalpoliitikaga, kuna nii on alati olnud ja nii see ka jääb. Olgu, ma aktsepteerin seda, kuna ma olen selleks piisavalt realistlik. Kuid sellegipoolest on kurb, et meil jääb puudu idealismist ehk sellest, kuidas asjad võiks olla kuskil üleval, ning meie omakorda oleme kuskil all. On suur veelahe selle vahel, mis võiks olla juhul, kui tõesti kõik töötaks nagu Ferraris, ning kus meie oleme.

Ja millest siis see vahe lõppude lõpuks koosneb? Mis võiks olla ja mis on? See on täidetud inimkannatusega.

Kui siit edasi liikuda kaitsepoliitikasse, tõelise globaalse solidaarsuse juurde, siis meil on vaja tööriistu. Meil on vaja NATO-t. Lõppude lõpuks pole ju miski muu olulisem kui inimkannatuse vähendamine.

Ja mida selleks siis teha? Kas julged poliitilised sammud, nagu soovitasite 21. mail Päevalehes ja Keskisuomalaises ilmunud artiklis? Või soomlaslikult tasa ja targu kulisside taga toimetades?

Muidugi on see kõik kooslus nii pehmetest kui ka kõvadest meetmetest. See on kombinatsioon kõigest. Nagu sul ja su naisel. Kui oled abielus, siis tead seda isegi.

Aga tõsisemalt – esimese asjana peame analüüsima. Enne kui me astume ükskõik, millise sammu, peame seda suutma. Püstitasin ka oma artiklis küsimuse: mis keelab poliitikas analüüsida igat probleemi kaalutletul ja objektiivsel viisil? Ja siis üritada neid lahendada? Selle asemel, et olla seotud oma poliitilise ajaloo, partei seisukohtade ja isikliku võimetusega vabalt mõelda. Ma arvan, et sellised teemad on liiga tähtsad selleks, et me läheneme neile puhtalt poliitilis-poliitiliselt.

Sest nagu ma juba ütlesin, lahendada inimkannatuse probleemi tähendab vähendada riske. Muidugi, kui me vaatame külma sõja perioodi, oli loomulik, et Soome polnud NATO liige. Kuna toona oli see lihtsalt liiga delikaatne küsimus.

Ajaloolistest põhjustest tulenevalt.

Just, täpselt. Kuid isegi siis, usun ma, oleks see olnud võimalik. Ent inimesed polnud siis valmis.

Aga praegu. Ma üritan alati inimestele öelda, kui käib jutt Venemaast, et mul pole Kremli-foobiat. Ma hoolin väga vene inimestest. Nad on slaavlased ja täiesti tavalised inimesed. Nad on soojad ja toredad inimesed. Tean seda, kuna olen viibinud ka Venemaa maapiirkondades, kui veel rallit sõitsin. Näiteks vaesed vene talupojad ja vanamemmed külades, mis on tõesti vaesed. Nad toovad sulle teed ja kuuma toitu, kui ootad mõnda kiiruskatset. Teate küll, need väikesed asjad näitavad, et tegu on väga külalislahkete inimestega, mistõttu ma väga hoolin neist. Ja seetõttu ma väga loodan, et ka neil on ühel päeval demokraatia selle sõna tõelises tähenduses.

Ja loodan, et ühel päeval ka Venemaa on NATO liige. Ja sel päeval NATO nimi polegi võib-olla enam NATO. Ehk me peame nägema kaugemale ette.

Ma heidangi ette Soome poliitikutele, või vähemalt osale neist, et nad annavad eilset rohtu haigusele, mis on täiesti erinev sellest, mis oli eile. Kuid maailm muutub nii kiiresti, et me peame leidma uusi lahendusi uutele sümptomitele, kuna inimese võime reageerida ükskõik millisele ootamatule olukorrale on lõpmatu.

Olen Soomes kasutanud NATO-ga seoses ühte nalja. Näiteks, muudame nimes vaid ühe tähe ning NATO-st saab MATO (sõnamäng, mato tähendab soome keeles “uss” – toim) ehk Maailma Elanike Turvalisuse Meeskond, inglise keeles ehk Maailma Rahumeeskond WPT, World Peace Team. Ehk teisisõnu, me peame olema avatud oma mõtlemises, avatud ja selge peaga.

Samal joonel jätkates, kuidas saame me öelda, kus on Euroopa piirid? Loomulikult peame me minema Türki. See ei ole muidugi kerge, ma tean seda ning olen realistlik. Peame minema Ukrainasse ning ka see ei ole kerge. Kuid alternatiiv on veelgi hullem.

Pikka juttu kokku võttes vaatame seda, millega Saksamaa ja Prantsusmaa alustasid mitte nii ammu tagasi. Just selles kohas siin (Strasbourg ja Alsace’i piirkond – toim) kõik ju alguse sai. Tapeti teineteist mitmes maailmasõjas. Ning seejärel algas praegune rahuliikumine, justkui positiivse lööklainena vees. Positiivse lööklainena rahuliikumises. Aga kuidas me saame öelda, et selline ennenägematu rahu rajamine peatub Ukrainas või Türgis või Valgevenes?

Me peame uskuma, et võib-olla pole ka Euroopa Liit ühel päeval enam Euroopa Liit. Ja see tähendab muidugi seda, et meil on vaja sisemisi struktuure muuta. Küsimus on selles, et maailm meie ümber muutub kiiremini kui meie poliitikutena suudame reageerida. Me reageerime alati ja kõiges oma struktuuridega  Euroopa Liidus natukene hilinenult ega suuda muutustele vastata. Seetõttu me vajamegi tõelist juhtkonda ning loomulikult peame keskenduma väiksemale arvule asjadele. Peame uskuma rohkem liikmesriikidesse ja demokraatiasse ning me ei vaja seda, et Brüssel võtab sellise nõukoguliku lähenemise. Kuna see pöörab inimesed Brüsseli vastu.

Näen seda ka näiteks oma kodukohas, Ida-Soomes Tuupovaaras, Venemaa piiri ääres. Mu vanad koolikaaslased, kes siiani seal elavad, ei saa oma jahikoertega välja minna, kuna hundid söövad need koerad ära. No kuulge, muidugi pöörduvad nad niiviisi euroliidu vastu! Sest kuidas saab keegi Brüsselis otsustada seda, kui palju hunte meil on Soomes vaja? Me peame lõpetama selliste asjade tegemise.

Või teine näide. Kui Soome rekkajuht on kogu nädala tahhomeetri “ketaste” järgi töötanud ning selle peale öeldakse talle: “Meil on kahju, kuid me piirame su töötunde ning kui sa oled kasutanud kõik oma sõidutunnid, siis reede pärastlõunal koju tulles ei või sa enam oma veoautot pesta. Sa pead selleks ootama esmaspäeva hommikuni.” Me peame uskuma, et demokraatiad lahendavad ise sellised küsimused.

Euroopa Liit keskendugu vähematele asjadele – välis- ja loomulikult ka kaitsepoliitikale, kuna vastupidisel juhul me pole globaalsed tegijad. Keskendugem majandusele ja siseturule ning jätkem väiksemad asjad liikmesriikidele. Muidugi peame laienema ning meil on vaja ka enamushääletuse süsteemi, kuid meil on vaja seda kasutada väiksemal arvul asjadest, mida ei saa madalamal otsustada.

Pole midagi hullu, kui meil on 35 või 40 liikmesriiki, kuna Euroopast järgmine tasand on juba globaalne. Kuid iga otsus on vaja alati teha võimalikult lähedal tavakodanikule. Ja kui sa ei saa midagi otsustada enam kohalikul tasandil, liigud sealt edasi regionaalsele, siis üleriigilisele ja siis Euroopa tasandile. Seejärel tulevad muidugi juba Maailma Kaubandusorganisatsioon, ÜRO, Rahvusvaheline Kriminaalkohus jne.

Olete nende vaadetega Euroopa struktuurides üksi või on teil mõttekaaslasi? Kas vähemalt selles hoones (parlament – toim) siin jagatakse teie vaateid?

See hoone siin on aeg-ajalt ikka avangardistlik, ehkki teinekord võidakse olla ka väga konservatiivsed. Üldjoontes võin küll öelda, et parlamendis on senini palju uuendusmeelset mõtlemist ning selles osas eriti on uued liikmesriigid toonud debattidesse värsket õhku. Seda rohkema analüütilise mõtlemise näol ning tänu sellele, et neil riikidel on piinarikas ajalugu veel värskelt meeles.

Ehk siis need inimesed suudavad mõelda uuendusmeelsemalt?

Täpselt nii. Samas kui isegi Soomes, kus sõda ei lõppenud ju nii ammu – ka mu oma isa võitles sõjas –, oleme selle justkui unustanud ning võtame kõike enesestmõistetavalt.

Ent selge on ju ka see, et näiteks Soomet ja Eestit võrreldes on mõnedki Soome poliitikad paremad kui Eestis.

Tõsi. Ja ma ei kannagi roosasid prille ning inimestena tuleb meil alati olla realistlikud. Kuid samas vaadates näiteks sotsiaaldemokraatlikku liikumist ja uuemaid liikmesriike – minu arust on uued liikmesriigid natuke vale termin –, siis vahe on rabav. Rabav on just nimelt see värske mõtlemine, rohkem on blairiste ehk Tony Blairiga samas suunas mõtlevaid inimesi. Tänapäevaseid, pragmaatilisi sotsiaaldemokraate. Kui ka Soomes oleks sotsiaaldemokraatlikus parteis rohkem blairistlikku mõtlemist, võiksin isegi selle liige olla. Kuid praegusel kujul – mitte mingil juhul! Ehk mida ma öelda tahan – ei loe mitte sinu pintsaku värv, vaid sinu teod.

Vaatame näiteks Nokiat või ükskõik millist muud ettevõtet. Paari aasta eest Nokia müük langes, kuna Nokial polnud klapiga telefone. Isegi soomlased võivad olla ülbed ja nad alahindasid tohutult seda sõnumit, mis tuli Aasiast, kus noorukid tahtsid ainult klapiga mobiiltelefone. Ja Nokial oli sel hetkel vaid üks selline mudel, mistõttu nende müük ja ettevõtte väärtus aktsiaturgudel kukkusid märgatavalt. Kuid nad tegid kannapöörde üleöö. On uskumatu, kuidas nad mobiliseerisid iga viimase kui osakonna ning veidi enam kui aasta hiljem oli neil juba ma ei tea kui palju klapiga telefone, aktsiahind läks üles ning müük taastus. Samal ajal nad vähendasid ka olemasolevate laovarude hindasid. Miks meie ei võiks samamoodi reageerida?

Ehk soomlastel on innovatiivsus küll veres, kuid poliitikud seda ei suuda?

Just nii ja ma ei saa sellest aru. Võib-olla on asi selles, et poliitikud on poliitikas sageli mitme põlvkonna jooksul. Ma ei tea, millest see tuleb, et su mõtlemine tardub siis, kui on vaja igapäevaelus toimivaid reegleid rakendada poliitikas. Jah, tuleb tunnistada, et Soome on osalenud ÜRO operatsioonides ja praegu isegi koos NATO-ga. Kuid meie juhid peavad ütlema inimestele, et pole katastroof, kui mõnikord tuleb langenud sõdur kirstus koju. See on hind, mida me peame maksma stabiilsuse eest maailmas. Ja me ei saa selle eest põgeneda.

Ning selline lähenemine teistpidi ka töötab. Mida rohkem demokraatlikke riike koos on ja mida veenvamalt nad seda teevad, seda rohkem mõtlevad ka erinevad sõjapealikud oma sammude eel, mis juhtub. Kuni tänaseni nad ju teadsid, et võivad korraldada “oma inimeste” seas tapatalguid, kuna suveräänsusele viidates ei saa keegi sekkuda. Kuid üksikisikule tähendab suveräänsus ju seda, et ta võib mõelda ja öelda ja kritiseerida ükskõik mida. Ta võib olla ükskõik mis värvi ning olla siiski terve, keegi ei või teda puutuda.

Kuni ta ise kellelegi kallale ei lähe.

Täpselt nii. Ja need on reeglid, mida inimene peab oma käitumises inimperes järgima. Ning meil on vaja teatud rahvusvahelisi reegleid. Kui me vaatame seda kuue miljardi elanikuga inimperet, võime vaadata justkui kooliõue. Kui sa seal näed, et teistest mõnevõrra tugevam poiss kiusab oma kaaslasi, on õpetaja ülesandeks minna ja talle öelda: “Sa ei tohi seda teha. Selle eest saad karistada ja ma panen su nüüd nurka.” Ning kui see kutt teab, et ta saab karistada, siis järgmine kord ta mõtleb enne järele.

Miks peaks siis inimpere olema teistmoodi? Meil peab olema karistusi neile, kes ei järgi meie perekonnas seatud reegleid. Selleks on meil vaja ÜRO-d. Tõelist ÜRO-d, mitte seda, mis meil praegu on. Ja meil on vaja NATO-t. Ning muidugi kunagi, ideaalses maailmas, on meil vaja maailmaarmeed. Olgu selle nimeks NATO, WPT (Maailma Rahuorganisatsioon) või mis tahes, sel pole vahet. Kuid see oleks maailma juhtimise all ning kui midagi juhtub Rwandas, me läheme sinna. Ja siis inimesed mõtlevad: “Olgu, kui ma hakkan oma naabreid tapma, siis nemad tulevad ning nad saavad mu kätte.” Seni on nad teadnud, et keegi ei tule.

Ning ma pean lisama, et teie Eestis olete väga kiiresti oma tegutsemist muutnud pärast seda, kui te taastasite oma iseseisvuse, mis oli juba 60 aastat hiljaks jäänud. Ehk teie tegite järeldused sellest väga-väga traagilisest  ja piinarikkast õppetunnist, mis oli teie kõigi kollektiivses mälus. Samas kui meie, ei tea küll, miks, pole seda veel teinud. Hea küll, ühel hetkel me suudame seda, kuid minu küsimus on: miks see nii kaua aega võtab?

Aga näete, et Soomes võiks asjad muutuda? Sest kui vaadata näiteks Soome Koonderakonda, on nemad alati olnud Venemaaga suheldes realistlikumad. Ehkki nad seda kõvahäälselt ei kuuluta.

Muidugi on väga lihtne öelda, et see on tark käitumine ja kindla peale minek. Ent nagu ma ütlesin ka oma artiklis: on ohtlik minna selle loogikaga lõpuni ning pigistada silm kinni inimõiguste ja universaalsete õiguste ränkade rikkumiste puhul ja hoida hirmust suu kinni. Kui sa ei mõista hukka ebaõiglust maailmas just seetõttu, et sa kardad, siis just niiviisi sa võimaldad kurjategijatel tegutseda. Neil alustel maffia töötabki, kuna nad ütlevad: “Sa ei saa minu vastu kohtus tunnistada, kuna sa tead, mis sinuga juhtub.” Nõnda nad jätkavadki valitsemist ehk kui meie nii teeme, siis me määramegi end hirmus elama oma elupäevade lõpuni.

Maailmas on olemas teatud üldised reeglid, mida tuleb järgida. Muidugi ei saa Soome seda üksinda teha, mistõttu meil ongi vaja seda teha NATO-s, Euroopa Liidus või ükskõik kus koos kõigi teiste demokraatlike riikidega.

Venemaa oleks ka täieõiguslik liige neis demokraatlikes ühendustes. Kuid muidugi see, mida Kreml täna päriselus teeb, on igas rahvusvahelises küsimuses teistest erineva seisukoha võtmine. Sest ülejäänud maailmast end distantseerides loovad nad endale mõjujõudu läbirääkimisteks igas viimseski küsimuses. Olgu selleks Iraan või mis tahes. Ning kui me satume sellesse lõksu, saame süüdistada vaid iseend. Me peame olema ühine jõud, sest omamoodi iroonilisel moel Venemaa sellega ka lepib, kuna Venemaa on ajalooliselt tunnistanud vaid jõu võimu.

On see Euroopas praegu üldse võimalik? Korra see muidugi juhtus, kui pronkssõduri eemaldamise järel rünnati Eesti saatkonda Moskvas.

Ja isegi (Soome eelmine välisminister Ilkka) Kanerva oli Soome poolelt selles asjas Eestile toeks ja see oli väga hea. Ning see on ka ainuke lahendus, kuna Venemaa-sugused suured riigid soovivad alati kahepoolseid suhteid. Isegi praegu, kus (Venemaa president Dmitri) Medvedev on käinud välja idee kahepoolsest kaitse- ja julgeolekukonverentsist. Nad ütlesid, et kõik Euroopa riigid peaksid konverentsile tulema ilma igasuguse seoseta olemasolevate kohustustega. Ei ja veelkord ei! Meil on vaja öelda sellele ei, mõeldes venelastele, mõeldes neile headele Venemaa inimestele. Sest kui me oleme sellega nõus, oleme nõus liikuma rahvusvaheliselt koosluselt valele teele.

Me ei väidagi, et oleme täiuslikud. Kuid ainus moodus iseenda aitamiseks ja ainus abinõu demokraatia puudujääkide ravimiseks on rohkem demokraatiat. Mitte lahjendades universaalseid väärtusi ja mööndes stiilis “olgu, te olete suured ja teie nimi on Venemaa, mistõttu teie puhul kehtivad ka topeltstandardid”. Mitte mingil juhul, kuna me teeme iseendale karuteene ja me anname ka neile mürgikarika. Kuid nad väärivad paremat.

Kuid ka viimasest ajast on ju näiteid, et kui asi läheb rahvuslike huvideni, näeme ühistegevuse asemel näiteks Saksamaad, Hollandit ja Prantsusmaad oma huvisid kaitsmas.

Just sellepärast vajamegi ühist välis- ja kaitsepoliitikat. Jah, võib-olla tõesti olen liiga idealistlik. Ja ma saan ka praegusest mängust aru ning ma lepin sellega. Kuid ma näen ka, mis kõik võib olla.

Ma saan aru, miks Iirimaa ütles ei, kuid see tähendab, et Lissaboni leping venib ja keegi ei tea, kui kaua. Kuid kui me vaatame Euroopa Liitu, mis pole geograafiliselt väga suur ja kus meil on juba praegu 27 liikmesriiki – mõelge vaid, kui meil oleks ühine välispoliitika, võiksime minna ükskõik millisesse murepunkti ümber maailma. Ja me oleksime fantastiline parandaja, arst, sõdur, kohtunik või vahemees. Kui meil on mosaiik 27 erineva värviga, siis võib ju juhtuda, et mõnele ei meeldi eestlased, mõnele ei meeldi soomlased ja mõnele prantslased. Kuid me ei saa seda fantastilist võimalust kasutada seni, kuni meil puudub ühine välis- ja kaitsepoliitika.

Seetõttu on ka kahju, kui (Soome president Tarja) Halonen, kes oli väga populaarne oma esimesel ametiajal, ei kasutanud oma populaarsust nende asjade selgitamiseks. Kuna tal polnud visiooni, et kasutada oma usalduskrediiti. Kui sul on selline kapital, saaksid seda kasutada.

Ja ta ei tahtnud seda teha?

Üldsegi mitte. Selle asemel võeti populism, inimestele meeldimine. Nagu Soomes öeldakse, oli ta väga populaarne, kuna iga soomlane mõtles: “Jaah, ta käib sisseoste tegemas sama säästukaardiga nagu mina, seega võiksin ka mina olla president.” Kuid see ei ole ju mingi moodus riiki juhtida, selle asja nimi on populism.

Ja veel üks asi. Meil mälestati nii valgete kui ka punaste poolt 1917. aasta kurbi sündmusi. Fakt on, et valged kaitsesid tol hetkel seaduslikku valitsust ning punased algatasid mässu ametisoleva valitsuse vastu. On tõsi, et pärast võitu korraldasid valged, keda juhtis Mannerheim, metsikusi. Kuid loomulikult teame me seda, et kui punased oleks võitnud, oleks nad korda saatnud vähemalt sama palju metsikusi. Toona niimoodi käituti.

Aga need haavad paranesid. Kuid Halonen läks ainult punaste mälestusüritusele. Ta ei läinud valgete, kes kaitsesid seaduslikku valitsust, üritusele. Kujutate seda ette? Kui punased oleks võitnud, poleks temast kunagi presidenti saanud. Kes teab, mis meist üldse oleks siis saanud. Ja Soome press! Vaid mõned üksikud laused – uskumatu, kui hambutu meie ajakirjandus on, ning see on kurb.

Ajakirjanikud kardavad siis midagi?

See on nagu kollektiivne käsipidur viisakuse egiidi all. Ükskõik, mismoodi seda nimetada; võib ka öelda: soometumine.

Kuid ikkagi on ju olukord parem kui 15 aasta eest?

Muidugi, Soome on teinud läbi väga tervendava arengu ning ma olen väga uhke oma maa üle. Kuid ma tõesti loodan, et Soome oleks proaktiivsem ja värskem oma välispoliitikas.

Veel kaitsepoliitikast rääkides: on ju selge, et juhul kui meil pole tagatud energiajulgeolekut, pole võimalik ka ühiselt tegutseda. Iga liikmesriik seab oma rahvuslikud eelistused esmajärjekorda. Kui sul pole gaasi oma kodude kütmiseks, teed omapoolse tehingu. Mida teha, et sellest probleemist üle saada ning tuua eurooplased ühe laua taha?

Lühiajalist lahendust pole, kuna meil on vaja uskuda ka liikmesriikide endi energiapoliitikasse. Vaatame näiteks Soomet, kus me erakapitali toel ehitame uut tuumajaama, õnneks. Ning ehitatakse veel, sajaprotsendiliselt ise, ja see on Soome huvides. Euroopa ühistegeuvses on ka ohtusid, välja arvatud teatud elualadel. Lilled peavad erinevalt õitsema, kuna niiviisi saavad teised riigid õppida.

Energeetika on ala, millest ma olen väga huvitatud. Ning ma väga toetan tuumaenergiat, kuna ma tean Soome tuumaenergeetikaga seotud arve. Ja Soomes on see palju odavam kui (energiakontserniga – toim) EDF Prantsusmaal, kuna seal kasutatakse avaliku sektori, mitte erasektori raha. Soome tuumaenergeetika on palju efektiivsem ja teised riigid võivad sellest õppida.

Meil ei ole ka probleeme oma tuumajäätmetega ja tuumajaamade lammutamisega. Soomes on ehitajaks erafirma ning kui alustati esimeste reaktoritega, pandi raha kõrvale nii jäätmetega tegelemiseks kui ka reaktorite lammutamiseks tulevikus. Teisalt jällegi Inglismaal on sellega väga suuri probleeme.

Kuid koht, kus me peame olema ühtne jõud, on seoses Venemaaga, kes pole mitte kunagi omalt poolt ratifitseerinud energiahartat. Ja siis me seisamegi silmitsi selliste kahepoolsete tehingutega, mis tegelikult ju ei tööta.

Kui me vaatame Nord Streami gaasijuhtme projekti, siis on ju selge, et küsimus on paljus rohkemas kui keskkonnas. Ükskõik, kuskohast see juhe tuleb, vähendaks see Euroopa energiasõltumatust. Ja see ongi põhiküsimus.

Kuni me suudame aktsepteerida seda, et 50 aasta perspektiivis peame suutma lisaks väljapakutud kosmeetilistele muudatustele saavutada tõelise energiasõltumatuse. See on kõige olulisem, kuna energiasõltumatus on olulisem kui näiteks toidusõltumatus. Sul ei saa ju olla toidusõltumatust, kui sul pole energiasõltumatust. Kõik algab energiast. Ja iga torujuhtmega, mis tuleb ebademokraatlikust või muul viisil ebastabiilsest riigist, võtad sa riski. Isegi juhul, kui tarned on seni olnud stabiilsed, kuid ka see pole ju alati nii olnud. Kuidas saad sa sellisel juhul teha pikaajalisi kapitalipaigutusi? Näiteks Soome terase- ja paberitööstused, kes vajavad tohutul määral energiat. Ning kui su võrrandis on suur X, mille väärtust sa ei tea. On ju teada, et (traditsiooniliste energialiikide – toim) hind läheb üles, samas kui tuumaenergeetika hind liigub stabiilsemalt ning sellega omad sa kontrolli. Seega oleksid sa hull, kui võtaksid selle riski.

Kui Soome riik oleks nagu Nokia, ei võtaks me kunagi seda riski. Meil oli küll kümme aastat 1990. aastate keskel, kui tuumaenergeetika areng ühe parlamendiliikme algatusel peatati, mis sest, et kogu Soome tööstus oli nõus sellesse oma raha investeerima.

Olete kursis sellega, et Eestis praegu arutletakse, kas peaksime ehitama uue tuumajaama koos Soomega. Küsimus on muidugi ka selles, kas soomlased võtavad meid kampa. Mis te arvate, kas soomlased peaksid meile käe ulatama ning aitama tõesti Eestit Euroopa energiasüsteemiga ühendada?

Kui see on praktiliselt ja finantsiliselt teostatav, siis miks mitte. Mida suuremad mahud, seda parem ju. Ma ei tea küll, kas sellel oleks praktilist mõtet, kuna see eeldaks ju suuri veealuseid elektrikaableid.

Hetkel on meil üks juba olemas ja teine ehitamisel.

Siis küll, see annaks teile rohkem stabiilsust. Mida väiksem sa oled, seda haavatavam sa oled. Kui mina oleks Soome diktaator (naerab – J.J.), ehitaksin palju rohkem tuumajaamu ning pikendaksin elektrikaableid Eestisse, Rootsi ja igale poole. Ma ekspordiks energiat. Sest kui teised riigid on nii lühinägelikud ja ei mõista, et see toob raha sisse, muudame selle ekspordiartikliks. Muidugi siis inimesed ütlevad, et nad ei taha saada meie tuumajäätmeid. No kuulge, jäätmed pole ju üldse probleemiks. Mis vahet seal on, kas jäätmed tulevad elektri eest, mida kasutavad soomlased või eestlased. Ehkki see kõik võtab aega, pöördun Soome juhtide poole, et selgitage seda inimestele. Kuid (Soome peaminister) Matti Vanhanen, kes on küll teinud üht-teist head, on väga ettevaatlik. Ta vähendab Nord Streami torujuhtme olulisust ning taaskord näeme, et Soome positsioon erineb Baltimaadest ja Rootsist.

On ju mõnevõrra üllatav, et Rootsi on nii-öelda meie poolel, erinevalt Soomest.

Tegelikult on ju rootslased ajalooliselt olnud otsekohesemad ja seda mitte ainult Olof Palme aegadel. Loomulikult on sel torujuhtmel oluline mõju, isegi kui sel poleks poliitilist tähendust. Kuid venelased ise ju on öelnud, et energia on nende välispoliitikavahend. Aga kui sel poleks poliitilist tähendust, miks nad ei pakkunud välja, et viime selle üle maa? Ma ei tea küll, kas te oleks selle vastu võtnud, kuid ma ei usu, et nad seda väljagi pakkusid.

On ju selge, et maa peale on odavam ehitada kui merepõhja. Ja siis teie oleks saanud transiidilt tasu võtta. Ja see, kas te ka ise gaasi kasutanuks, on hoopis teine asi. Neile oleks olnud selline lähenemisviis lihtsam teostada, kuid (praegune valiti vaid sellepärast, et) see pidi Baltimaadest mööda minema. No kuulge, me peame ju tunnistama, kui kuskil tehakse suitsukatet.

Mida peaks tegema praegu, kui kõik hinnad kütusehindade kiire tõusu valguses samamoodi lakke kargavad?

Inimkond on läbi aegade tõestanud, et ainus viis igast kriisist väljatulekuks on uus tehnoloogia. Paljud kasutavad praegust paanikat selleks, et soovitada kasvu aeglustumist ja isegi negatiivset kasvu. Kuid see oleks suurim viga, kuna meil on maailmas neli miljardit vaest ja kaks miljardit väga vaest inimest, kel on vaja ka päevavalguse kätte tulla. Meil on vaja edasi minna ja seda on võimalik teha vaid tänu tehnoloogiale. Mitte naastes käsitöö juurde, kasutades mootorsae asemel kirvest ja käsisaagi. Inimesed on tõsimeeli selliseid asju välja pakkunud! Mitte mingil juhul! Kui me hakkame tagasi liikuma, siis läheb ka meie tootlikkus alla ning seeläbi vaesus üles. Me peame hoopis uskuma turujõududesse, kuna turg tuleb välja uute tehnoloogiliste lahendustega, kui neile selleks võimalus anda. Selleks peame me investeerima haridusse, teadustegevusse ja tehnoloogiasse.

Näiteks 1850. aastatel arvati, et London on peagi piltlikult öeldes kaetud hevosenkakka’ga ja see oli toona tõesti suur probleem, kuna seal oli kümneid või sadu tuhandeid hobuseid. Ja siis inimene leiutas auto ning see ongi moodus edasiminekuks.

Aga kust tulevad ressursid selleks? Ja mida peab Euroopa Liit tegema?

Kindlasti ei või Euroopa Liit öelda, et me peame sundima kogu Euroopat kasutama taastuvenergiat 20 protsendi ulatuses iga hinnaga. Et ainus oluline asi on fossiilsete kütuste säästmine ja energiaefektiivsus, kuid tuumaenergeetikale öeldakse mitu korda ei ja seda me lahendusena ei näe.

Kui me vaatame taas Soome tuumaenergeetikat, siis nende kahe reaktori puhul, mis on juba raamatupidamislikult maha kantud, maksis üks megavatt-tund alla 15 euro. Samas kui Prantsusmaal, kus praegu seaduse alusel ehitatakse tuulepargid, mida nad ei vaja, on see 82 eurot megavatt-tunni kohta. Seega Soomega võrreldes viis korda rohkem ning nad töötavad vaid ühe tunni jooksul neljast. See ei ole ju normaalne, me ei saa niimoodi avaliku sektori raha raisata.

Euroopa Liidu kliimapakett seega ei toimi? Kas see üldse võetakse vastu?

Juba selle asja nimi on täiesti vale, see peaks olema energiapakett. Kliima teeb seda, mida ta on alati teinud ja jääb alati tegema. Mida meie peame tegema, on olla energiaefektiivsed. Me saastame jõukuse vastu. Me ei põleta ju raha, me saame jõukust, heaolu. Tuleb vaadata seda, mis on saastamise ja jõukuse omavaheline suhe.

Näiteks Hiina saastab iga majanduse poolt teenitud uue dollari kohta 14 korda rohkem kui Prantsusma, sest nende tehnoloogia on veel vana, palju sellest põhineb kivisöel ja väga vähe tuumaenergeetikal. Samas kui Prantsusmaal on tehnoloogiline tase väga kõrge ja tuumaenergiat palju.

Mõned inimesed pakuvad tänapäeval välja, et hakkame tagasi liikuma. Ärgem lennakem, jätkem auto koju, jätkem muru niitmata. No kuulge! Nii läheme ju Hiina suunas ja vähendame oma tootlikkust. Me peame suurendama tootlikkust, parandama tehnoloogiat. Me vajame paremaid mootorsaage, muruniidukeid, mootoreid. Ja niimoodi need asjad käivad.

Järgmise põlvkonna tuumareaktorid, mis on saadaval 10–15 aasta pärast, kasutavad 50 korda vähem uraani kui tänapäevased. Täpselt nii tehnoloogia töötabki. Meil on ka ju uued arvutid, mis kasutavad räni asemel grafiiti, millel pole takistust. Ning arvutite võimsus muutub sellega kohe 1000 korda kõrgemaks praegusega võrreldes. Ehk siis me ei pea minema Hiina suunas, vaid Hiina peab suutma omalt poolt uut tehnoloogiat välja töötada. Siis on nad võib-olla 15 aasta pärast seal, kus Prantsusmaa on nüüd. Ja vahepealsel ajal peab Prantsusmaa ka edasi liikuma.

Aga kuidas muuta inimeste mõttemaailma? Teha selgeks, et tuumaenergeetika on lahendus?

On tegelikult ebaaus, kuidas praegu räägitakse, et me suudame lahendada inimkonna energiavajadused 50 aasta pärast ilma tuumaenergeetikata. 50 aastaga energiatarbimine kahekordistub ja seda isegi juhul, kui me vähendame saastekoguseid ja parandame tehnoloogiat. Paljud inimesed kasutavad praegu väga vähe energiat, kuna nad elavad vaesuses. Kuid 2060. aastaks on meil kolm miljardit inimest praegusega võrreldes enam ja meie tarbimine suures plaanis kahekordistub.

On ebaaus ja isegi ohtlik väita, et me suudame seda teha ilma tuumaenergeetikata. Õnneks on inimesed hetkel ärkamas ja kui nad teevad oma arvutused, näevad nad, et asjad ei klapi.

Seega ma loodan, et teil on elektrikaabel Soomega ning seega saate mööda sama kaablit saata NATO-signaali ka teises suunas (naerab).

Mida te alanud Prantsuse eesistumisperioodilt ootate?

No see on vaid kuus kuud, mistõttu ootused on alati ebarealistlikud. Ja tegelikult ei pruugi suur riik olla kergemas olukorras kui väike. Näiteks Sloveenia (eelmine eesistujamaa – toim) on väikeriik ja nad said hästi hakkama, sugugi mitte halvasti.

Praegu peame arvestama seda niinimetatud õhupalli, mis iiri nõelaga puruks torgati. Meil on justkui korvpall, mis vedeleb põrandal. Seda taas põrkama saada on väga raske ning seetõttu ma usun, et (Prantsusmaa president Nicolas) Sarkozy seisab silmitsi tänamatu ülesandega.

Kuid samas ma ei näe, miks me ei võiks liikuda erinevatel kiirustel, kui see on Euroopale hea. Sest kui me nõuame, et kõik liiguksime edasi sama kiirusega, tähendab, et kõigi kiirus on palju-palju väiksem.

Kas president Sarkozy on võimeline neile väljakutsetele vastama?

Ta on väga dünaamiline ja tal on uskumatult palju energiat. Kuid ta peab näitama ka enda pehmemat poolt.

Veel välispoliitikast rääkides, kes teie arvates USA presidendivalimised võidab?

Ma siiski arvan, et (John) McCain. Usun, et McCain võidab, kuid (Barack) Obama aeg kindlasti veel tuleb.

Tegelikult on huvitav, et selle küsimuse tõstatasite. Ka suhetes Ühendriikidega on kõik uuemad liikmesriigid palju pragmaatilisemad.

Kui sulle ei meeldi Ühendriikide praegune president, ei tähenda see seda, et me võiksime nad maha kanda ja öelda: “Meie oleme demokraatia ühes otsas ja USA on teises.” Jällegi, kogu inimkonna huvides peame töötama üheskoos, ületama oma erimeelsused ja otsima ühisosa, seda, mis meid ühendab.

Me võlgneme ameeriklastele niivõrd palju läbi ajaloo ja me ei või seda unustada. Seega peame meie neile andestama ja nemad meile. Peame hakkama teineteist õpetama ja nägema inimkonna ülevamat heaolu. Ning peame töötama palju lähedasemalt ÜRO-ga, kuna see on inimkonna huvides.

Arvate, et kummagi kandidaadi võidu korral on Ühendriikide suhe ÜRO-ga praeguse administratsiooni omast parem?

Jah, kui vaadata ÜRO-d, siis tõsi, ameeriklastel on julgeolekunõukogus vetoõigus. Kuid samas on ka julgeolekunõukogus palju nii-öelda naljakaid riike. Kui ÜRO oleks efektiivsem, usun, et ka Ühendriikide koostöö organisatsiooniga oleks parem. Kuid ÜRO vajab selleks muutusi. Praegu ÜRO ja Ühendriikide eesmärgid tihtipeale ristuvad. Ja praegu ma küll ei näe, et midagi väga muutuks.

Suhetes Soomega, kas USA presidendivalimised muudavad midagi?

Selleks on meil vaja Soomes uut presidenti.