Ärimeeste õpetaja Peep Vain purustab arusaamu koolitusest
Olete korraldanud Eesti ajaloo suurima koolituse, toonud 3500 inimest suurhalli end kuulama. Kas olete geenius või šarlatan?
Ei kumbki. Olen õpihimuline inimene, usun, et on olemas teisigi õpihimulisi.
Te ei ole ju täiesti tavaline?
Olen täiesti tavaline.
Tänavad on täis tavalisi inimesi, aga keegi neist ei korralda koolitusshowd 3500 inimesele.
Siis olen tavaline inimene, kes teeb veidi erilisi asju. Võib-olla mu nupp lõikab veidi kiiremini kui teistel. Sõbrad ja kolleegid iseloomustavad mind kui ääretult avatud ja õpialdist inimest, kellel puudub mõttetu skepsis. Olen väga usaldav, nii äris, koolituses kui ka sõprade hulgas.
Olete ärikoolitaja, aitate meid vohava tarbijamentaliteedi poole. Õpetate: tekita kliendile rahulolematus, las ta ostab midagi. Kas ainult ostmine pole umbtee? Kas asjad teevad meid õnnelikuks?
Ei tee. Ja minu müügifilosoofia on muutunud. Mingi aeg tagasi küsisin ka ise: kas inimeste paremini müüma õpetamine pole halb? Ei ole. Küsimus on müümise mõistes. Põhiliselt arvatakse, et müümine on kellelegi ära tegemine. Ameerikast tulles olin aktiivse müügi pooldaja, et teeme nippe-trikke, müüme ükskõik mille igal juhul ära.
Manipuleerime ostjatega?
Täpselt. Surume kliendi nurka. Nüüd olen aru saanud, et edukas saab olla vaid siis, kui aitad kliendil teha talle enesele kõige kasulikuma otsuse. Hea müüja suudab olla väljas nii enese kui ka kliendi kasu eest. Olen arenenud omakasupüüdlikkuse poolelt kliendikasupüüdlikkuse poole.
Mind valdab teiega suheldes pidevalt tunne, et ma ei suhtle Vainuga, vaid suhtlemisõpikuga.
Oh, jätke!
On tunne, et ma ei kuule teie mõtteid, vaid valitud tsitaate valitud õpikuist. Olete liialt perfektne.
Arvamus suhtlemisest suhtlemisõpikuga võib tulla sellest, et ma ei pea enam vaeva nägema, mõeldes, kuidas üht või teist asja öelda. Nii saan enam pühenduda teemale, sisule ning kaasvestlejale.
Siiski-siiski, legendiks saanud saalikoolituse algus ja lõpp olid absoluutne õpik. Tulete lavale, teete nalja, nagu raamat õpetab, loote nalja abil saaliga kontakti.
Loomulikult on vaja alustuseks inimesed naerma ajada.
Ja lõpuks laval koos lapsega, see võtab kuulajail silma märjaks, läheb hästi peale.
Ma ei toonud last mängu, poiss tuli koos meeskonnaga ise lõpus lavale.
Aga see on kui demagoogiaõpik: Lenin lastega, Hitler lastega, Brenev lastega. Kuidas hindate oma oskust inimesi mõjutada?
See on päris kõrge. Olen seda õppinud teiste käest ja ise tehes, katsetades. Ikka seesama avatus õppimisele. Palju, mis koolitusel räägin, pole minu tsitaadid. Aga kui sa oled need ise läbi katsetanud, siis muutub tsitaat sinu omaks ja veenvaks. Arvan, et mul on mingi ports kaasasündinud annet. Ja õnneks olen kokku juhtunud heade õpetajatega nii siin kui ka Ameerikas. Ning mul on pidev tahe end parandada. Päev pärast saalikoolitust, laupäeva hommikul kell 9, oli mul valmis koolituse uus ja loomulikult parem versioon.
Kas naudite, kui kolm ja pool tuhat inimest teie tahtmise peale plaksutab käsi, karjub, kallistab?
See pole oluline. See polnud eesmärk, vaid vahend. Naudin seda, kui mu mõte läheb lahti ja saan inimestele midagi olulist anda.
Seega väike mürgel ja hüppamine, video-, valgus- ja heliefektid, pluss professionaalne lavastaja koolitussaalis on vahend inimeste teadvuse avamiseks, et mingil hetkel edastada neile teade.
Osaliselt õige. Kui koolituse üks osa on neli tundi pikk, siis pead olema füüsiliselt aktiivne, et suuta keskenduda. Sellel, kes aktiivselt ei osale, on hiljem raske keskenduda loengu sisule, kasutegur langeb. Kaaslase õlgade masseerimine, karjumine ja hüppamine on ainult vahendid vaimse aktiivsuse ja keskendumisvõime säilitamiseks.
Kui palju on Eesti näitlejaid, kes suudaksid seitse tundi järjest laval publikut kütkestada?
Ma loodan, et neid siiski on. Aga minu koolitus pole näitlemine. Kui oleksin näidelnud, ei suudaks seitse tundi laval olla. Näitleja kehastab ju kedagi teist. Mina aga olin see, kes olen. Ainus võimalus inimesi kütkestada, on rääkida asju, mida oled ise kogenud.
Kus näitlemist õppisite? Teil on teatraalsed estid ja miimika.
See on loomulik, ma pole harjutanud. Olen vaid kõnega tegelnud. Viieteistkümneselt oli mul väga kehv diktsioon. Ma pole oma diktsiooniga siiani päris rahul.
Teie aastatagusel saalikoolitusel tuhatkonnale inimesele “Kuidas paremini müüa” oli osalejate rahulolu protsent 96. Kui kõrgelt hinnati tänavust koolitust “Kuidas enam suuta?”
Nüüd oli rahul ja väga rahul inimesi veidi üle 80%. Alla 2% olid väga rahulolematud ja 4% lihtsalt rahulolematud. Meie firma jaoks oli see tavatult kõrge. Rahulolematus võis tulla osade inimeste passiivsusest, sellest, et nad ei teinud harjutusi teistega kaasa. Kindlasti mängis rahulolematuses rolli see, et tuldi erinevate ootustega.
Oletame: teie ees istub 30-aastase staaiga pedagoog, kes on läbi aegade õpetanud väikestes klassides ja vaikuses, mitte lärmi, hüplemise, puuklotside purustamise saatel. Ja siis tuleb mingi poisikene, paneb tuhanded kargama. Tehke pedagoogile selgeks, et teie koolitusmeetod end õigustab.
Suurhall oli erand meie töös, paljud vahendid olid tingitud massi suurusest. Muide, esinesin hiljuti kaheksakümnele koolidirektorile, kellele rääkisin meie meetoditest ja palusin neil ka füüsilisi harjutusi teha. Ning 19 neist valis saalikoolitusel osalemise.
Aga see õpetaja pole direktor ja on oma tööd 30 aastat traditsioonilisel viisil teinud. Mida talle öelda?
Lohutaksin teda, igaks asjaks on oma moodused. Ütleksin: oled vähem õnnetu siis, kui oled vähem kinni asjades, mida oled 30 aastat järjest ühtmoodi teinud. Ma külvaksin temasse kahtlust, öeldes, et need, kes katsetavad, kuni avastavad töökindla mehhanismi, saavad kõige paremini hakkama. Inimene võtab enese jaoks mugavaks saanud koolitusmeetodi ja jääb sinna sisse. Üks TPI õppejõud luges oma kursust 13 aastat täpselt samamoodi, isegi naljad olid samad. Kui oletada, et maailm muutub, äkki peaks siis ikkagi ka ise muutuma. Meetodit tuleb muuta niikaua, kuni saadakse kõige paremini hakkama. Edisson pidi hõõglambi leiutamiseks katsetama üle 400 eri mooduse.
Aga õpetaja vastab, et see nn traditsioonilise õpetamise meetod on töötanud sajandeid.
Mida tähendab on töötanud? Kas see meetod on aidanud lastel asju paremini ära õppida?
Kui see meetod poleks töötanud, poleks meil tänast tsivilisatsiooni, poleks ka Peep Vainu.
Kas te ise olete rahul, kuidas meie lapsi koolis õpetatakse? Üks meie klient saatis mulle kirja, kus arvas, et paljud meie õpetajad on pedagoogiliselt nõrgad ega oska oma häid akadeemilisi teadmisi õpilasteni viia.
Kas saalikoolitust võib kokku võtta järgmiselt: inimesed on käinud sajandeid kirikus, kuulamas juttu jumalast ja lõpuks teada saanud, et kõige alus on õnn. Nüüd, XXI sajandil lähevad inimesed spordisaali, et kuulata lugu XXI sajandi jumalast – ärist – ja saavad taas teada, et kõige alus on õnn.
Ma parandaksin seda veidi: XXI sajandi jumal pole äri, ja inimesed ei läinud kirikusse, neid aeti. Ja õnn pole kõige alus – õnn on tagajärg!
Vainu saalikoolitust on peetud ameerikalikuks. Kas meil on vaja Ameerikat ohjeldamatult importida siia, kus oleme oma ugrimugrilisel moel siiski 5000 aastat hakkama saanud?
Kui hästi me siis hakkama oleme saanud? Kas 700 aastat orjapõlve on uhkustamist väärt? Aga mis on ameerikalikkus? Näite seda hästi teadvat, nagu ka need, kes ameerikalikkuse koha pealt on viis aastat mu tegevust kritiseerinud.
Ka Ameerika riigi rajamine hävitatud indiaani tsivilisatsiooni varemetele pole uhkustamist väärt. Aga tänane ameerikalikkus tavaarusaamas: massilisus, pealiskaudsus, lihtsustamine jne.
Olen kolm ja pool aastat Ameerikas töötanud ja õppinud, võiksin loetelu negatiivsetest külgedest viis korda pikendada. Aga entusiasm, positiivsus, sõbralikkus, avatus võõrastele, elujaatav suhtumine? Kas me ei kohta Ameerikas ka selliseid väärtusi? Ja massilisus – mitu inimest käis Lauluväljakul laulva revolutsiooni ajal või Michael Jacksoni kontserdil? Kas massiüritused pole siis eestlastele enam omased? Maie ja Valduri suvetuuri edu vaadates küll sellist muljet ei jää. Ja kas eestlased pole kunagi pealispindsed?
Kas on mõtet võrrelda massikoolitust ja Maie–Valduri kontserti? Ja mis see teie koolitus siis muud oli, kui see polnud ameerikalik. Proovisite end Eestis mitmes koolis õppides leida, läksite siis Ameerikasse, kus olite
edukas müügimees, õppisite, saite kraadi. On loogiline, et toote seal õpitu siia üle.
Loogiline. Austan väga Ameerikat. Aga suurhallikoolitus oli tõesti meie poolt tavapäraselt pakutava lihtsustatud versioon, kus kohtame ameeriklastele ja venelastele omast füüsilist aktiivsust. Kindlasti võis koolitus tunduda ameerikalik sellepärast, et rääkisime enesega hakkama saamisest, optimismist, motiveerimisest. Rääkisime tegemisest, mitte rääkimisest. Ja koolituse vorm oli Ameerika kriitikuile ülimagus kont. Ent las räägivad, kui see neile rahuldust pakub.
Kas ameerikaliku sissetoomisel on ikkagi mõtet?
Kas on mõtet tuua Eestisse eneseusku, kinnitust, et saame enesega paremini hakkama? Kindlasti on. Ja nii suure saali ees ei saa neli tundi vaid kuiva loengut pidada.
Nii et eesmärk valib vahendi?
Absoluutselt. Kui vahend on mõistlikkuse piirides, ei halvusta ega alanda inimesi, siis on ju hästi.
Kelleks tahtsite lapsepõlves saada?
Kuni 19. eluaastani olin huvideta noormees, kes sai koolis peamiselt viisi. Läksin millegipärast TPI-sse raadiotehnikat õppima, miks, ei tea. Ühel aastal tahtsin saada näitlejaks, siis arhitektiks, kuigi joonistamiseks mul annet pole. Heaks kogemuseks oli vene sõjavägi, kus hakkasin haridust hindama.
Lõpetuseks harjutus, mida lasite teha oma koolitusel. Seega: Peep Vain lahkub me hulgast 76-aastaselt. Koostage lühike järelehüüe.
Ta aitas inimestel uskuda, et nende sees on palju rohkem reserve, kui seda tavaliselt arvatakse. Ta aitas neid reserve välja tuua, andis selleks mõned tööriistad. Ja tänu eelöeldule mängis ta mõningat rolli inimeste tulemuslikumas elus. Ja selleski, et inimesed tundsid oma elust rohkem rõõmu.
