Armeenia. 22 aastat pärast maavärinat

 (3)
Armeenia. 22 aastat pärast maavärinat
Teel Jerevanist Gyumri linna võib näha suuri lambakarju.nuria fatykhova

Kui 1988. aasta 7. detsembril tabas Armeeniat ränk maavärin, milles hukkus 25 000 ja sai raskelt vigastada 150 000 inimest, kiirustasid armeenlastele appi ka paljud eestlased. Hädalistele koguti annetusi, sõideti linnu rusudest puhastama, mõned Eesti pered kaalusid orvuks jäänud laste adopteerimist. Appi tõttas kogu maailm. Nüüd, 22 aastat hiljem, on abistajad ammu lahkunud, kuid Armeenia pole maavärinast tegelikult siiani täiesti toibunud.

Armeenia on äärmuste maa – maa-värinapiirkonnas elab 4000 peret hurtsikutes. Aga lääneliku ilmega Jerevan pürib rahvusvahelise tähtsusega IT- ja turismilinnaks.

See, et Armeenia pole maavärinast senini toibunud, saab selgeks, kui sõita Jerevanist 130 kilomeetri kaugusele Gyumri linna. Tee sinna kulgeb läbi kiviklibuse maa, kus buss peab aeg-ajalt peatuma, et lasta üle tee suur lambakari. Gyumri – mis kunagi kandis nime Leninakan ja oli Tartu sõpruslinn – oli üks maavärinast rängimalt tabatud kohti. Enne maavärinat elas seal 220 000 inimest, nüüd vaid 150 000. Tööpuudus on ametlikel andmetel 50, mitteametlikel 80 protsenti. Peamised töökohad ongi tegelikult üksnes avalikus sektoris, koolides ja linnavalitsuses, kuid sealgi on palk väike. Kooliõpetaja teenib 29 000 drahmi (umbkaudu 900 krooni, 57,5 eurot) kuus, pension on 22 000 drahmi.

Mööda konarlikke tänavaid, kus on sügavad augud ja üüratud lombid, jõuab linnaosani, mida kunagi kutsuti Fontääniks. Nime sai piirkond suure, mitmekorruselise maja kõrguse purskkaevu järgi, mis asus linnaosa keskväljakul. Roostevärvi purskkaev on siiani püsti. Kuid seda ei ümbritse pingid, puud ja kortermajad, vaid lõputu kõnnumaa vagunelamute ja viletsate hurtsikutega. Maavärin purustas linnaosa, kus kunagi paiknesid mugavad korterelamud ja polütehnikum, pea täielikult. Püsti jäid vaid üksikud hooned.

Paljud inimesed, kes kaotasid maavärinas kodu, elavadki seniajani vagunelamutes ja juhuslikust materjalist kokku klopsitud hurtsikutes, mis on rajatud kunagiste korralike majade kohale. Ühtekokku elab Gyumris hurtsikutes 4000 perekonda. Esialgu pidid vagunelamud olema ajutine lahendus – Mihhail Gorbatšov lubas maavärinapiirkonnad kahe aastaga uuesti üles ehitada. Kuid ajutisest olukorrast sai püsiv.

Kes räägib siinsete elanikega, tajub lootusetust. Pea iga inimene Gyumris kaotas maavärinas mõne lähedase, sugulase või sõbra. Kuuleb kohutavaid lugusid – mehest, kes kaotas oma naise ja vastsündinud lapse, sest maavärin purustas sünnitusmaja. Inimestest, kes maavärinas küll ellu jäid, kuid ei saanud sellest rõõmu tunda – sest olid kaotanud kõik lähedased.

Üks selliseid on 78-aastane Varšam Kutšarjam. Temagi on viimased 22 aastat elanud umbes kümneruutmeetrises pugerikus, kus pole kütetki – ehkki talvel langeb temperatuur 25 miinuskraadini. Ühte nurka on peidetud väike tualetipott, teises nurgas on midagi köögisarnast. Ruumis on veel magamisase ja lauake, millel on 2002. aasta kalender. Osmikust pole midagi varastada – kuid ometi on akna ees trellid. 

Kutšarjam istub ukse ees vanal pingil, millesarnaseid kasutati nõukogudeaegsetes koolisööklates, ja tema pilk on suunatud tühjusse. Maavärinapäeval kaotas ta kodu, kolm last ja kaks lapselast. Oma unistused ja oma elu. Ellu jäi kutsekooli õpetajana töötanud Kutšarjam tänu sellele, et viibis maavärina päeval Armaviris komandeeringus. Maavärinale järgnenud kolmel nädalal käis ta iga päev tänaval, kus oli varem olnud tema kodu. Ta ootas otsingute tulemusi. Kui kõik hukkunud olid leitud, tema lootused kustusid.

„Ma ootan veel ainult surma,” ütleb Kutšarjam ja hoiab käes palvehelmeid, mille külge on kinnitatud kadunud lastelaste fotod. Fontäänist kesklinna pääseb mööda Margaret That-cheri nime kandvat tänavat – mis on sama auklik ja porilompe täis nagu kõik teisedki. Linnas longivad rahulikult ringi üksikud hulkuvad koerad, müüakse vaipu ja äritsetakse valgete tuvidega, kes on tihedalt surutud kitsasse puuri. Armeenlased armastavad tuvisid – ka Jerevani kesklinna tagahoovides hoolitsevad kõhetud vanamehed tuvilate eest, kus võib näha väikseid säutsuvaid tuvipoegi.

Loe veel

Gyumri keskväljakul on imeline mustast tufist kirik, mille uksel kerjavad vanad naised. Kirikuakendest paiskub sisse valguskiiri, milles tantsib tolm, inimesed põletavad küünlaid. Armeenias on kirikud populaarsed – seal käivad vanad ja noored, mehed ja naised. Kirikust väljutakse, selg ees ja nägu altari poole, ning lüüakse püüdlikult risti ette. Aeg, mil Gyumri oli veel Tartu sõpruslinn Leninakan, on jätnud jälje – kohalikud räägivad, et siiamaani kutsutavat üht kohta linnas Tartuks.

Kaks päeva hiljem kohtume peaministriga. Selleks et pääseda Armeenia peaministri Tigran Sargsjani jutule, tuleb läbida terve kadalipp – olen juba mitu nädalat varem saatnud Armeenia välisministeeriumisse oma eluloo, foto ja soovituskirja Eesti Päevalehe peatoimetajalt.

Küsin Sargsjanilt, kui kaua võtab veel aega 22 aasta taguse maavärina tagajärgede likvideerimine. Sargsjan lubab anda kõigile maavärinas kodu kaotanud inimestele 2013. aastaks tasuta korteri. Tänavu valmis Gyumris esmakordselt pärast Armeenia iseseisvumist tuhat korterit, järgmisel aastal peaks valmima veel kaks tuhat. Ühtekokku kulub sellele ehitusprogrammile 250 miljonit dollarit (2,8 miljardit krooni, 182 miljonit eurot).

Poolte naabritega riius

Seda, miks Armeenia pole maavärina tagajärgedest siiani taastunud, pole tegelikult raske mõista. Peagi pärast maavärinat lagunes Nõukogude Liit, Armeeniat tabas hüperinflatsioon, majandus varises kokku ning pealegi oli Mägi-Karabahhis alanud julm ja vaevaline sõda Aserbaidžaaniga.

Armeenial on neli naabrit, kellest kahega ollakse külmas sõjas. Gruusia ja Iraaniga on suhted head, Türgi ja Aserbaidžaaniga on aga isegi piir suletud. See on Armeenia majandusele ränk: ekspertide hinnangul kasvaks riigi majandus kolmandiku võrra kiiremini, kui piir Türgi ja Aserbaidžaaniga avataks. Kuid praegu on see utoopia.

Et mõista Armeenia ja Türgi konflikti juuri, tasub minna vaatama Tsitsernakaberdi memoriaali. See on pühendatud Armeenia genotsiidi ohvritele. Kui Tallinna vabadussammas on näide mälestusmärgist, mis ei toimi, siis Tsitsernakaberdi memoriaal näib olevat kõigi armeenlaste südamele püha paik. Siin võib näha heades mantlites mehi igavese tule äärde lilli toomas. Perekondi pühapäevasel jalutuskäigul. Kuskilt maa alt kostab ebamaine muusika. Küsin giidilt, kes on helilooja. Kõlab Komitas Vardapeti „Dle jaman”, ütleb giid ja heldib, kui kuuleb, et olen tulnud Eestist. Ta viib mu memoriaalmuuseumis väiksesse ruumi ja näitab ühe naise fotot – see on misjonär Hedvig Büll (1887– 1981) Haapsalust, kes tegi genotsiidi ajal kõik, et päästa tuhandet väikest armeenia orbu.

Paljud memoriaalmuuseumis rippuvad fotod on õõvastavad. Kontkõhnaks nälginud lapsed, laternapostide külge poodud armeenia arstid. Ühtekokku võtsid Osmanite impeeriumi pogrommid aastail 1915–1923 elu ligi poolteiselt miljonilt armeenlaselt. Türgi ei taha toimunut siiani omaks võtta. Türklased kardavad oma riigi aluseks oleva ideoloogia kuritegelikuks tunnistamist ja ehk ka võimalikke kahjunõudeid. Seda enam, et Türgi praegusesse koosseisu kuulub suur tükk kunagist Armeeniat – muu hulgas oli kunagi Armeenia linn ka Kars, mida Nobeli preemia pälvinud Orhan Pamuki lummav romaan „Lumi” kujutab kui kauget Türgi tagamaad, kus on „Baltikumi stiilis majad”. (Tegelikult olevat need Karsi majad, mida Pamuk nii nimetab, hoopis „Armeenia stiilis”, seletab mulle Armeenia välisministeeriumi ametnik.) 

Memoriaalmuuseumis ripuvad kirjad – maailma riigijuhtidelt, kes on Armeenia genotsiidi tunnistanud. Prantsusmaa, Leedu, Šveits, Rootsi, paljud USA osariigid, silma hakkab isegi California kuberneri Arnold Schwarzeneggeri nimi. Ühtekokku on genotsiidi tunnistanud üle 20 riigi. Eestit nende seas ei ole – see võiks ju türklasi vihastada.

Kuid Tsitsernakaberdi memoriaali juures ei mälestata üksnes genotsiidi ohvreid. Kui ühe kivi juures palvetanud noor mees hakkab lahkuma, räägib ta, et käib seal leinamas oma onu, kes langes Mägi-Karabahhis ja on nüüd armeenlaste rahvuskangelane. Valdavalt armeenia elanikkonnaga Mägi-Karabahhis, mille Stalin otsustas 1920-ndate alguses liita Aserbaidžaaniga, valitseb nüüd küll rahu, kuid ometi on Armeenia ja Aserbaidžaani suhted pinevad.

„Aserbaidžaan kulutab viiendiku riigieelarvest riigikaitsele ja küsitluste andmeil pooldab kolmandik asereid konflikti vägivaldset lahendust,” kurdab Armeenia välisminister Edvard Nalbandjan ajakirjanikega kohtudes. Aserid kahekordistavad järgmisel aastal riigikaitsekulutusi – need kasvavad suuremaks kui kogu Armeenia riigieelarve.

Halvad suhted naabritega pärsivad Armeenia majandust. Kuna piirid on kinni, käib Armeenia ja Türgi kaubavahetus Gruusia kaudu. Transiidikulud muudavad Armeenia kaubad kalliks. Armeenial jääb elektrienergiat üle, Türgi idaosas tekib aga pidevalt voolukatkestusi, sest elektrit napib – ent Türgile elektrit müüa ei saa. Ja nõnda edasi.

Mõistagi on neid, kes Armeenia isolatsioonist kasu lõikavad. Ja see pole üksnes naaber Gruusia, kes teenib transiidilt head tulu, vaid ka näiteks Armeenia enda oligarhid. Mida suurem on isolatsioon, seda lihtsam on kellelgi monopoolset seisundit saavutada. Eriti siis, kui ka poliitikud appi tulevad. Nii on Armeenias praegu näiteks kogu suhkruimport koondunud üheainsa ärimehe, Samvel Aleksanjani kätte, keda kutsutakse ka Lfik Samoks. Kohalike sõnul olevat selle mehe rikkusele pannud aluse tõsiasi, et Nõukogude ajal polnud Armeenias saada naiste rinnahoidjaid. Lfik Samo isa oli hakanud Baltimaadest rinnahoidjaid kokku ostma ja neid Armeenias tulusalt edasi müüma. Kuid valitsusringkonnale lähedal seisvaid võimsaid oligarhe, keda armeenlased isekeskis vaikselt kiruvad, on teisigi, näiteks Gagik Tsarukjan, endine poksija ja käesurumissportlane.

Küsin oma viimasel Jerevani-õhtul välisministeeriumi ametnikult, kui tõsine oligarhide probleem Armeenias ikkagi on. „Aga kus neid poleks?” saan vastuseks. „Lätis kohtusid ju ka oligarhid Riia loomaaia kohvikus, et leppida kokku, kellest saab uus president.”

Moodne Armeenia

Kuid Armeenia ei tähenda üksnes vaesust, tööpuudust, hurtsikutes elavaid õnnetuid maavärinaohvreid ja linnu, kus kraanist tuleb vett vaid paar tundi päevas. Jerevani kesklinnas näeb teist Armeeniat: hoolitsetud ja hästi riides inimesi, kohvikuid, kus ei mängi endistele sotsialismimaadele tüüpiline inetu tümps ega igav lounge-muusika, vaid kõlavad kõrvu paitavad helid. Jerevani peetakse kuulsaks džässilinnaks. Igal sammul tunned, et tegemist on vana kultuuriga – inimestel on head maneerid ja isegi kõige tavalisemas turistipoes müüakse tekstiili, nõusid, tarbe-esemeid, mida võib pidada pigem kauniks tarbekunstiks kui hingetuteks turistisuveniirideks. Ja kuritegevust on statistika järgi palju vähem kui Eestis.

Ent Jerevani arengul on ka oma varjuküljed. Linnaekskursioonil räägib insenerist giid Sedrak Bagthasarjan – ilmselt Jerevani vaste meie Jüri Kuuskemaale – sellest, kuidas vanu ajaloolisi hooneid lammutatakse. Elanikel kästakse välja kolida, sest nende majad võõrandatavat „üldsuse huvides”. Seejärel antakse krundid investoritele, kellest paljud on välismaal elavad rikkad armeenlased, kes rajavad sinna kobakad kortermajad. Nii mõnigi Jerevani kesklinna uus hoone meenutab Kasahstani uuest pealinnast Astanast tehtud pilte.

Armeenia tahab saada majanduslikult edukaks. Selleks on riik valinud üsna samasuguse retsepti kui Eestigi. Investoreid üritatakse meelitada odava tööjõu ja soodsate maksudega. Armeenia on valinud kaks tähtsat arengusuunda – need on turism ja infotehnoloogia. Turismi vallas pakub palju võimalusi Armeenia enda diasporaa: sellal kui riigi rahvaarv on vaid 3,2 miljonit inimest, elab välismaal tervelt kuus miljonit armeenlast, kellest 95% pole peaministri andmeil kunagi Armeenias käinud. „Palju võimalusi pakub spaaturism,” kinnitab peaminister Sargsjan. Infotehnoloogiale teeb Armeenia aga panuse esiteks sellepärast, et selle puhul ei pärsi riigi võimalusi geograafiline isoleeritus. Teiseks on Armeenial sellel alal traditsioone – juba 1950-ndatel rajati sinna N Liidu mikroelektroonikakeskus.

Infotehnoloogia vallas on Armeenial juba pakkuda ka väike edulugu. Õigemini on see ühe Ameerika firma edulugu, kes on rajanud Armeeniasse filiaali ja maksab seal mitu korda vähem palka kui tuleks maksta USA-s. See on infotehnoloogiafirma Synopsys, kes laseb 500 armeenlasel arendada USB seadmete mikroskeeme. Firma teeb koostööd Jerevani tehnikakõrgkooliga – juba teisel kursusel valitakse välja parimad tudengid, kes saavad väljaõppe otse Synopsyse Jerevani filiaalis. Neile pakutakse hiljem Armeenia oludes väga head palka – tuhande dollari kanti (ligi 11 000 krooni, 730 eurot).

Kuid Armeenia infotehnoloogiasse panustamisega kaasneb ka väike traagika. Rahvuslikul kapitalil on siin väga raske löögile pääseda – sõltutakse välismaa investoritest ja ka otsused langetatakse väljaspool Armeeniat. „Armeenia rahvas on väga vana, meil on isegi oma tähestik, aga midagi sellist me kahjuks luua ei suuda,” ütleb Synopsyse Armeenia filiaali pressiesindaja Gajane Markosjan, kes kannab punast kostüümi nagu Austrian Airlinesi stjuardess. „Meie Jerevani maja on tükike Ameerikat Armeenias, isegi õhk on samamoodi konditsioneeritud nagu Ameerikas. Ja see, kas osta joogivett ühelt või teiselt firmalt ja mis värvi peavad olema vaibad või diivanid, otsustatakse Ameerikas – rääkimata strateegilistest valikutest.”

Synopsyse loodud 500 töökohta on Armeenia jaoks suur asi. Kuid Varšam Kutšarjami jaoks, kelle elu maavärin purustas, ei muuda see midagi. No-vembri algul,päev pärast meie kohtumist, kolib ta vanadekodusse. Otse hurtsikust, mis on olnud tema koduks 22 aastat.

„Jannan ev dzainere”

•• On pühapäeva õhtu. 31. oktoober, halloween. Jerevani tänavatel kõnnivad tüdrukud, kes on maalinud ninad mustaks ja põskedele kassivurrud. Seisan hotelli ees ja ootan Ivanat, kellega tutvusin paari päeva eest lennukis. Ivana on Serbiast pärit kunstnik, kes on Jerevanis elanud juba 13 aastat.

•• Ta jääb paar minutit hiljaks, ütleb „sõidame” ja osutab autole. Beežis päevinäinud Žigulis istub kolm suure tumeda habemega meest. Kui auto hakkab sõitma, kruvivad habemikud autoaknad üles ja teatavad, et olevat al-Qaidast. Armeenia huumor. Siis panevad nad mängima „Kino” ja ütlevad, et tulevad filmivõtetelt. Seekord räägivad nad tõtt. Ivana, kelle perekonnanimi on Krcadinac, on filmikunstnik, üks habemikest aga režissöör ja teine operaator. Kolmas on lihtsalt Ivana kallim.

•• Nad on sõitnud läbi kogu Armeenia, mööda väikseid külasid, tehes filmi „Jannan ev dzainere” („Jeanne ja hääled”). Film saab valmis järgmisel aastal. Selles on üksainuke näitleja – naine, kelle tegelaskuju on midagi tänapäeva Jeanne d’Arci laadset. Ta käib kaugetes Armeenia külades ja küsib elanikelt, millest nad unistavad. Jeanne on filmis ainuke, kes näitleb, ülejäänud on tavalised inimesed. Külades, kus nad on käinud, elavad valdavalt ainult naised. Vanad naised. Mehed on läinud – kes langenud sõjas, kes läinud välismaale tööle, kes jäänud lihtsalt haigeks ja surnud. Millest need naised siis unistavad? „Peaaegu keegi ei räägi iseendast,” ütleb režissöör Mikajel Vatinjan. „Enamasti unistavad nad sellest, et nende lastel – teistel – läheks hästi.”

•• Žiguli peatub ja me astume baari. See on rahvast täis, inimesed istuvad kes põrandal pehmetel patjadel, kes laua taga. Igal pool suitsetatakse. „Jerevanis on samasugune ööelu nagu Beirutis,” kuulen. „Paljud iraanlased tulevad siia lõbutsema, meil siin on vabameelsem elu kui neil seal.” Baaris võib näha kedagi – esmapilgul ei saagi aru, kas meest või naist –, kes on tõmmanud endale burka pähe ning tirib kõhu paljaks ja hakkab tantsima. Ühes nurgas istub seltskond, kelle kohta Ivana teab rääkida, et nad olevat ehitanud endale laeva ja sõitnud sellega merd, kuid nüüd pidanud laeva merelt ära Armeeniasse tooma.

•• „Kui sa meist kirjutad,” ütleb Ivana kallim, „kirjuta meist hästi. Ütle, et me oleme hingelt eurooplased. Ütle, et meie südames on Euroopa. Ja ütle, et Mägi-Karabahh peab olema iseseisev.”

Autor tänab abi eest Nuria Fatykhovat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare