Arnold Rüütel – Kadrioru uus peremees
Alles pärast silmade hõõrumist kadus lummus ja ta mõistis, et hallid lokid olid talle ainult viirastunud, tegelikult lebas padjal ikka Lennarti enda kiilas kolu. Aga millele see kummaline silmapete vihjas, oli tarkadele meestele kohe selge.
Siis jätsid oravad Kadrioru pargi maha ning jooksid, saba seljas, Piritale. Ütlesin kohe Siim Kallasele, et minu arvates tähendab see seda, et Toomas Savi sedapuhku presidendiks ei saa. Aga Kallas vastas, et see on ainult üks vananaisteloba. Tema oli Savi edus kindel, nagu ka Savi ise. Iga päev läks ta kell kaheksa hommikul minu majast mööda, ikka kips-kõps, kips-kõps. Ta käis minu uulitsal elava rätsepmeister Tuhkru juures kuningliku hermeliinmantli proovis.
Kui valimiskogu Estonia kontserdisaali kokku tuli, imelikud ended jätkusid. Toonekurg lendas üle teatri ja pasandas majja sisenevale Arnold Rüütlile pähe. See oli juba päris selge vihje, et see mees tuleb täna veel majast välja, kroon peas. Meelis Atonen nägi seda ja käskis ühel noorel reformierakondlasel kah kiiresti üles, Estonia kontserdisaali rõdule lipata ja Toomas Savile pähe lasta. Aga see muidugi enam ei aidanud, sest ainult linnusitt toob õnne, inimese oma mitte.
RÜÜTEL OLI ENESETAPUTERRORIST. Nii et juba enne valimiste algust oli minule päris selge – sedapuhku valitakse presidendiks Arnold Rüütel. Minul polnud asjade säärase käigu vastu midagi. Tundsin Rüütlit juba ammusest ajast, ta on alati olnud väga rahvuslikult meelestatud inimene. Peale sõda, kui Rüütel veel noor oli, otsustas ta saada enesetaputerroristiks. Tema plaan oli järgmine – imbuda valitsevate tiblade hulka ja siis ennast koos nende punaste krokodillidega õhku lasta ning taastada sel kombel Eestimaa iseseisvus. Selleks pani ta endale püksi püssirohuga täidetud kotikesed ning jõudiski peagi kommunistide seas päris kõrgele kohale. Aga juba siis hakkas ilmnema see Rüütli väike puudus – ta kippus unustama! Kogu aeg läks tal meelest ära, mida ta õieti tegema pidi. Helistasin talle ikka õhtuti ja küsisin: noh, Arnold, kuidas on? Millal sa oma kotid plahvatama paned? Ja tema vastu: oh sa armas aeg, näe, nagu pühiti see asi täna peast! Aga ära muretse, Ivan, homme hommikul teen paugu ära!
Ja nii kestis see aastaid. Siis läks ta ükspäev vanni, püssirohi sai märjaks... Noh, ühesõnaga, ei tulnud sellest hüvast plaanist midagi välja.
RÜÜTEL RAJAB TALU. Järgmisel päeval pärast Rüütli valimisvõitu sõitsin siis Kadriorgu ja Arnold oligi juba seal. Pikad säärikud olid teisel jalas ja muudkui mõõtis maad.
“See on hea larakas krunt!” ütles ta mind märgates heakskiitvalt. “Ja päris hea must muld, kive pole kuigi palju sees. Pargi direktor käis minuga rääkimas, ja ütles, et tema tahaks siia barokkpargi teha, aga minul, Ivan, on hoopis teine plaan! Siia ei tule mitte barokkpark, vaid heinamaa! Ja siia paneme kartulid, nii kuuskümmend vagu, aga siia rajame peenrad. Väikese kasvuhoone tahaks ka kindlasti ehitada, tomatite ja kurkide jaoks. Tomat, sinder, ei lähe ju avamaal punaseks!”
“Ah sa teed kohe kartulid maha ja puha!” imestasin mina. “Lennart Meri ei kasvatanud küll midagi, ainult lilli.”
“Jah,” ütles Rüütel ja muutus kurvaks. “Kole on vaadata, kuidas hea maa seisab söödis. Mina nii ei saa, et söön poetoitu. Mina tahan vähemalt juurekraami ise kasvatada. Ja kui näiteks Mart Laar tuleb minu juurde lõunale, siis on ju hea kohe keldrist kartuleid tuua! Keedad ära, tambid pehmeks ja pudru missugune! Lehma käest saab veel piima ja... Keele viib alla!”
“Kas sa võtad lehma ka?” uudishimutsesin mina.
“Ikka!” kinnitas Rüütel. “Alguses küll pakuti mulle Jaanus Raidalit ja Aarne Otterit, aga mis ma nendega teen? Mina otsustasin nii – Raidali asemel võtan lehma ja Otteri asemel sea!”
SAVISAARE KURI PLAAN. Seal peatus lossi ees must limusiin ja sellest hüppas välja Edgar Savisaar.
“Ahhaa!” hüüdis ta mind nähes. “Nägid, Ivan, kuidas kolmikliit sai valimistel vastu nina! Nüüd on neil vesi ahjus! Siia, Kadrioru lossi rajame opositsiooni staabi ja põrandaaluse trükikoja! Arnold, tule aita trükipressi ja kuulipildujat majja tassida!”
“Mina oma tallu selliseid asju ei taha!” ütles Arnold. “Ja mul pole ruumigi.”
“Kuidas ei ole! Suur kelder käes!”
“Keldrisse tulevad kartulid, õunad ja moosid!” ütles Rüütel ja tegi maia näo.
“No aga see... see suur kamber! See ju seisab tühi!”
“See on tibukeste tuba.”
“Missuguste tibude!” läks Savisaar põnevile ja hakkas itsitama.
“Noh, kanade! Mõtle kui tore, kui sul on hommikul munad kohe omast käest võtta!”
Savisaar haaras kätega peast.
“No mida sa nüüd räägid, Arnold! Meil on praegu haruldane võimalus võim enda kätte võtta, aga sina plaanid mingit kanakasvatust! Ära tee nalja, aita kuulipilduja majja tassida! Siit ei julge kolmikliit seda otsima tulla, sul ju relvastatud mehed ukse peal ees! Või vähemalt peaksid olema... Kuule, kus auvahtkond on?”
“Kuule, ma kauplesin poisid endale sulasteks,” ütles Rüütel, võttis taskust õuna ja hammustas mõnuga. “Nad olid hea meelega nõus. Lubasin neile iga päev tubli kõhutäie ja jõuluks uued pastlad. Ja ütlesin veel, et kui nad hoolsalt teenivad, siis annan Luigetiigi juurde väikese saunikukoha kah! Praegu läksid nad tööriideid selga panema, mistarvis uhkeid mundreid määrida! Hakkame kohe maad kaevama. Edgar, ehk lööd kah käed külge?”
Sealsamas tulidki endised auvahtkonna mehed majast välja, vanad dressid seljas ja labidad püsside asemel õla peal. Rüütel lehvitas neile ja hüüdis:
“Minge toast läbi, Ingrid annab teile enne veel putru, ja öelge talle, et mina käskisin pekitüki ka pudrule silmaks sisse panna, täna ju laupäev. Kuule, Edgar, ega sa tea ühte töökat tüdrukut soovitada, mul eidel oleks majapidamises abi vaja! Teil seal Keskerakonnas on teisi. Ainult litsi ma ei taha, sihukest, kellel poisid akna taga käima hakkavad! On sul järsku mõni korralik ja viks piiga teada?”
Aga Savisaar oli juba autosse karanud ja kihutas pettunult linna poole.
