Arnold Susi „Võõrsil vastu tahtmist”
Tiefi valitsuse moodustamine ei saanud väärata olevikku, kuid ta oli väga oluline tuleviku jaoks kui märk, mis tagas Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse. Märk, mis jäi kõigi valitsuse liikmete külge kui nõukogudevastase elemendi märk. Vabatahtlikult võetud kohtuotsus. Lugedes Arnold Susi mälestusi on selge: ta kuulus nende meeste hulka, kes ei kõhelnud hetkeski, kui kaalul oli Eesti saatus. Vandeadvokaat Arnold Susi oli „vana kooli mees”. See tähendab, mitte ainult haritlane, vaid haritud inimene kõige laiemas mõttes, mille juurde kuulub lugupidav suhtumine igasse kaas-inimesse. Kultuurimälus on üks kiht seotud keelemäluga ja mõeldes 19. sajandi lõpus sündinud põlvkonnale, Arnold Susi generatsioonile, tuleb iseenesest keelele sõna „aumees”. Harmooniline karakter on looduse kaasavara.
Eestist Kaukaasiasse asunud Otepää koolmeistri Johan Susi peres muud kaasavara kuigivõrd ei jagunud. Kubanimaal Livonia asunduses sündinud poeg Arnoldi haridustee tõi ta tagasi Eestisse, Tallinna Nikolai gümnaasiumi. Edasiõp-pimisel langes valik Peterburi ajaloo-filoloogia instituudi kasuks. Selles koolis sai õppida kroonu kulul ja ees ootas kindel sissetulek koolmeistriametis. Käis Esimene maailmasõda ja juba 1916. aasta kevadel mobiliseeriti ka üliõpilasi. Paljude eesti meeste, ka Susi sõjatee viis toona tsaariarmeest Eesti Vabadussõtta. Pärast sõda abiellus Arnold Susi Ella Roostiga, Peterburist pärit eesti ärimehe tütrega, kes oli õppinud Tsarskoje Selo tütarlaste lütseumis. Mõlemad lõpetasid Tartu ülikooli. Järgnevast elust räägivad teatmeteosed. Ella Susi töötas Tallinnas õpetajana, Arnold Susi vandeadvokaadina.
Peres kasvas kolm last, võeti osa mitmete seltside tegevusest. Arnold Susi kirjutab: „Ei mäleta kõiki organisatsioone, kus olen liikmeks olnud, eriti mainiksin Eesti Muuseumiühingut, Estonia seltsi, Eesti Rahvuslaste Klubi, Eesti-inglise kultuuriühingut.” Eelnevale peaks lisama: ta oli linnavolinik ja ajakirjanikki, kes valgustas eriti riigiõi-guslikke küsimusi. Oma huvialadeks nimetab Arnold Susi male, kirjanduse ja eriti muusika. Selline elukäik, auks Eesti Vabariigile ja ta parematele poegadele, peaks ka edasi ülesmäge kulgema, kuni ühel päeval tagasi vaadates kokku võtta: oli ilus päev. Tiefi valitsusse kutsumisel oli Arnold Susi 48-aastane. See oli elu keskpäev. Edasi järgnes langemine. Venekeelse hariduse saanud Susile oli kindlasti tuttav Puškini värss, läkitatud dekabristidele Siberisse. All kaevandeis, kus lasub öö Teis uhkelt loitku vastupanu. Vene revolutsioon (kas ei pidanud ka kommunistlikud revolutsionäärid end dekabristide pärijateks) oli selleks ajaks oma paremad lapsed söönud.
Tuhandete eesti sunnitööliste rinnus küdes küll vastupanu, elusädemest lahutamatu. Uhkus aga kuulus teise ajastusse. Uhkusega ei olnud neis tingimustes midagi teha, uhkuseks oli näljas peetaval tööorjal vaevalt jõudu. Arnold Susi karistuseks oli kaheksa aastat vangistust ja seejärel viis aastat asumisel. Tagasi Eestisse jõudis ta 1960. aastal. Ta ei töötanud kaevanduses. Tal vedas mitmes mõttes. Ta kohtus paljude eriliste inimestega, kurjade ja suurepärastega. Lõpuks sai ta Abakanis tegelda nii heliloominguga, näiteringijuhtimisega kui ka kirjutamisega aastail 1957–60. Ta pani kirja kogu elu, üle tuhande masinakirjalehekül-je, alustades isa jutustusega ja lapsepõlvemälestustega Kaukaasiast ning lõpetades laagrimälestustega Siberist. Selles paberile laotatud mälumassiivis puudub vaid üks eluperiood – noore perekonna elu kahe sõja vahel Eesti Vabariigis.
Vaba inimese väärikus
„Võõrsil vastu tahtmist” on Arnold Susi mälestustest kõige dramaatilisem. Võrreldes mitmete teiste laagrimälestustega ometi ootamatult vaoshoitud. Niipea kui elu otseses ohus ei ole, käitub Susi nagu vaba inimene, sest ta ei anna ära oma vaba inimese väärikust. Ta kirjeldab ka oma nõrkusehetki laagris, tahtmist eluga lõpp teha. Vihastumist ja vihkamist, sõnavara lamestumist ümbruse mõjul. Samal ajal võib nentida, et nende kirjapanekute autori pilk on kaine ja uudishimulik ja mälestuste toon kaine ja selge. Olude ja ümbruse kirjeldused vahelduvad inimeste kirjeldamisega, kes on värvikad nii halvas kui ka heas. Õnneks ei lahutata ministrit peaministrist ja omasarnase inimesega kõnelemine on toeks nii Susile kui ka Tiefile. Ühe järjekordse ümberpaigutamise järel saab ta kokku Elmar Salumaaga (Salumaa mälestustes on juttu Susiga kokkusaamisest).
Need kõnelused ja muidugi vestlused Aleksandr Solženitsõniga pakuvad suurt rahuldust mõlemale vestluspartnerile. Ainevaldkonnalt kuulub „Võõrsil vastu tahtmist” eesti küüditamise ja vangilaagrimälestuste (Siberi-lugude) parve. Samal ajal katsub autor loomuldasa vältida kannatanu hoiakut. Käsikirjas algavad mälestused eessõnaga, milles Arnold Susi kinnitab, et ta ei ole kirjutanud avaldamise eesmärgil, ja arvab, et tema kirjatöö ei rahuldaks tänapäeva lugejat. Ta usub, et teda süüdistataks ühelt poolt, et mälestused ei peegelda tegelikkust, sest Gulagi tegelikkus oli nii pöörane, et pilt sellest tundub talle endalegi tõeluse kõrval kahvatu ja nõrk. Samal ajal võivad mõned leida, et see, mis ta kirjutab, on häbitu vale. (Nagu teame, on Nõukogude võimu kuritegude mahasalgamine seniajani aktuaalne.) Susi jaoks on ta mälestused pigem tagantjärele iseendale kirjutatud päevik, milles läbielatud sündmused omandavad tagasivaatel teatava subjektiivse väärtuse. Arnold Susi seni osaliselt publitseeritud mälestused („Sõja ja revolutsiooni keerises” ilmus lühendatult pealkirjaga „Vene impeeriumi hukk” 2009. aastal) on eesti mälukirjandusele väga iseloomulikud.
Ajal, mil Arnold Susi kirjutas, oli võimatu neid mälestusi trükki anda. Kindlasti ei olnud temal ega teistel, kes 1950.–1960. aastatel kirjutada julgesid või jõudsid, oma aja eeskujusid. Traumanarratiivi mõistet oleks tulnud pikemalt selgitada, õieti ei olnud sel ajal sajandi lõpupoole väljakujunenud mäletamise viisid ja mäletamise lahkamise tarkvara veel valmis. Nii Susil kui ka teistel tema sugu-põlve inimestel on eeskujuks eelkõige varasem traditsioon. Vastavalt sellel püütakse kirjutada objektiivselt, viha ja eelistusteta (sine ira et studio) ja mitte liiga palju tähelepanu pöörata jutustaja isikule, vaid kirjeldada ümbrust ja olusid, lubada endale mõni arutlus inimloomuse üle. Mis on eesti mälu? Kas teatud perioodil elanud ja kirjutanud eestlaste mälude summa või läbilõige, eestilik mäletamismuster või -mustristik? Millest see algab, mida peegeldab? Umberto Eco oma Aleksandria raamatukogus peetud loengus eristab orgaanilist, mineraalset ja taimset mälu.
Esimene on lihast ja verest inimeste mälu, administreeritud aju poolt. Teine mälu algab aastatuhandete tagant, me näeme teda kivirahnus, vabadussambas ja arvutis. Kolmas on paberile pandud mälu. Eco küsib, mis saab edasi, mis on raamatute tulevik. Ta kinnitab, et raamatud ei ole selleks, et keegi mõtleks meie asemel. Eesti mälu, see paberil säiliv mälu ei ulatu liialt kaugele. Indiviidi jaoks on mälu ulatus enamasti kolm põlve. Mis sellest kaugemale, seda ei oska me sageli enam kõnetada. Eesti mälukirjanduse tihedam tekstiparv hakkab kujunema 1930. aastail ja kui 19. sajandi tekstid on varahommik, siis 20. sajandi 50.–60. aastad on eesti mälu keskpäev. Seda kirjutatakse paguluses, väljaspool kodu-Eestit või kodus, kuid põranda all, tagakambris, kusagil varjus. See keskpäevamälu on Eesti Vabariigi vaba inimese mälu, aga ka teatud kohustus, kirjutajate eetiline imperatiiv. Ülesanne, millest mõned kaugemale hoidsid, teised vastu võtsid ja õiglaselt täita püüdsid... Arnold Susi mälestused on selle representatsiooni ehe näide.
