Selle esitas talle koju Nõm-mele külla tulnud Rahvusooperi üliesinduslik kvartett, mille koosseisus oli koguni kaks kontsertmeistrit: Juhan Schütz ja Jaak Tork. Vapustavalt mõjus see, et kui Ivo Juul pooleldi kapi taga joogilaulu tšellopartiid “käristas”, ilmus vanahärra silmi terav pilk: ”Kas see on Ivo Juul?”.

“30 aasta tagant tundis mängu järgi ära!” kiitis neljas liige Jaan Kerem.

Mees, kes 1927. aastal Pariisis Thibaud’ juures õppis, oli ka ERSO (toonase ringhäälingu-orkestri) sünni juures ja hoidis aastakümneid meie esindusorkestrite viiulimängu taset. Et Artur Saat nii kõrge eani jõuab, polnud orkestrantidele üllatuseks.

Mesi, küüslauk ja päike.“Sportlik kuju oli,” meenutasid nad orkestriaegu. “Käis jääaugus ujumas ja proovi vaheajal andsid Boris Parsadanjaniga (helilooja, Eesti Riikliku Filharmoonia kunstiline juht) male-etendusi. Terve orkester seisis ümber ja andis nõu.”

Praegugi on vanahärra väga tervislike eluviisidega, sööb mett ja küüslauku, käib saunas, suusatab ja ujub – veel 97-aastaselt käis ta üksinda Klooga rannas ujumas. “Nii kui märtsikuu tuleb, on papi rõdul ja võtab päikest,” kiidab isa elujõudu tütar Vilja. “Uurib salaja luubiga mingit eestiaegset raamatut pikaealisuse saladusest”.

Vilja ise hakkas viiulit mängima neljaselt ja läks kuueselt muusikakooli. Viiuldajat temast siiski ei saanud. Küll aga sai viiuldaja teisest tütrest, Ingridist. Arturil on kolm last (kaks tütart ja poeg, kes laulnud Estonia kooris) ning üks kasutütar, kuus lapselast ja kümme lapselapselast.

Artur-Aleksander Saat sün-dis Tartumaa Kambja vallas 7-lapselisses pere viienda lapsena. Tema kolmest vennast ja kolmest õest pole keegi enam elus. Saati isa Jakob oli puutöömees, ema koduperenaine. Enne Pariisi minekut õppis noormees Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1919-1927), pärast (1930-1939) tuli Tallinna Konservatoorium.

Artur Saati esimene töökoht oli Vanemuise suveorkester, ja Vanemuises mängis pensionileminekuni ka tema teine tütar ja väimees. Juubelil kaelas säranud kikilipski telliti Vanemuise teatrist. Lisaks suurtes orkestrites mängimisele oli Saat väiksemate – perekonnaseisuameti orkestri ja kohvikubändide juht.

Eelistab Elvist. Kui pärast paarikümneaasta tagust hirmsat õnnetust puusaagimisel, mis parema käe sõrmed kaasa viis, narkoosist ärkas, oli esimene mure bändikaaslastele helistada. Oma julmast saatusest, mis pillimängule lõpu tegi, on Saat tugevam olnud.

Hakkas muusikat mängimise asemel kuulama, vanu pille kokku ostma ja neid kordatehtult noortele jagama. Viimasel ajal on aga klassikast tüdima hakanud, ja eelistab Elvis Presley’t.

100-aastaste uurija Helje Loopere soovis vanahärrale, et see veel 12 aastat ja 5 kuud vastu peaks, siis oleks Eesti rekord tema käes. Muusikute oma vist juba ongi.