Aruanne: Eestis on kulutulena lahvatanud HIV/AIDS-i epideemia
Süstivaid narkomaane on Eestis umbes 13 800, kellest suurem osa elab Tallinnas või selle lähistel ja Ida-Virumaal. Aruande kohaselt on Eestis võrreldes teiste maadega on probleemsete uimastitarvitajate arv suhtes elanikkonna arvuga väga suur.
Süstivate narkomaanidega on seotud Eestis kulutulena lahvatanud HIVi/AIDSi epideemia. Kuigi alates aastast 2002 on langenud uute HIV-juhtude arv, siis HIV-i nakatunute koguarv tõuseb aasta-aastalt. Kokku on aastate jooksul HI-viirus diagnoositud 5590 inimesel.
Aruande kohaselt on Eestis kontsentreeritud HIV-epideemia, mida iseloomustab kõrge HIV-levimus süstivate narkomaanide seas. Süstivate uimastisõltlaste osakaal registreeritud HIV-positiivsete hulgas on aastatega langenud, kuid on siiani kõrge (HIVi/AIDSi ennetamise riiklik strateegia). Süstivatest uimastisõltlastest on hinnanguliselt HIV-positiivseid Tallinnas 54%, Kohtla-Järvel 90%, kogu Eesti hinnanguline keskmine 62%. Probleemsed uimastitarvitajad, kes on pärit peamiselt venekeelsest elanikkonnast Tallinnast või Ida-Virumaalt, on sageli kodakondsuseta.
Probleemsete uimastitarvitajate igapäevane rutiin Eestis on erinev Lääne-Euroopa maadest, eriti võrreldes Põhjamaadega. Kui viimases on probleemtarvitaja argipäev koondunud ravi või kahju vähendamise teenuste ümber, siis Eestis on uimastitarvitajad sulgunud enam oma subkultuuridesse väljaspool ühiskonda. Kuigi viimane võib aidata anda subjektiivset tähendust elule subkultuuri siseselt, stigmatiseerib selline eluviis väljaspool ühiskonda probleemsed uimastitarvitajad kõigi teiste jaoks, asetades nad tõrjutu positsiooni, millest on keeruline välja astuda.
Kuigi Eestis rakendatakse erinevas mahus kõiki kahjude vähendamise, ravi ja rehabilitatsiooni süsteemi elemente, puudub terviklik uimastisõltlaste ravi- ja rehabilitatsioonisüsteem. Ei ole piisavalt ressursse, mis võimaldaks keskenduda uimastitarvitajate motiveerimisele. Samuti ei ole teenuste levik piisavalt suur, et katta kõikide sõltuvusest vabaneda soovijate vajadusi. Peamine puudujääk on, et valdav enamus uimastiabi teenuseid – süstlavahetus, nõustamine, asendusravi, võõrutusravi – keskendub füüsilisele ja psüühilisele sõltuvusele, mitte uimastitarvitaja sotsiaalse keskkonna muutmisele.
Sõltuvusabiteenuste tulemused on aruande kohaselt Eestis seni jäänud ebapiisavaks, vähe on rehabilitatsiooni lõpetavate uimastisõltlaste uuesti ühiskonda integreerimisele suunatud sotsiaalseid programme.
