Ööl vastu 23-ndat lõpetasin töö kell 23 või 23.30. Seejärel sain kokku tütarlapse ja tema sõbrannaga vanalinna kohvikus. Istusime, suhtlesime, jõime. Seejärel tekkis väike konflikt, mille järel tüdruksõber solvus ja lahkus. Jäin sinna ja siis läksin Nimeta baari. Jõin seal kaks kuni kolm kokteili, tekkis väike konflikt kõrvallauaga, sõnavahetus. Turvamees ütles, et võtke rahulikumalt. Viie minuti möödudes lahkusin.

Läksin oma auto juurde, et suitsu võtta. Võtsin ja läksin Depeche Mode`i baari. Tellisin kokteili, tutvusin ühe mehega. Istusime seal kuni sulgemiseni. Ei tea, millal suleti, kell viis või hiljem, ei jälginud aega. Jalutasime ka vanalinnas, ma ei mäleta, et oleksime veel baari läinud. Jätsime hüvasti. Läksin parklasse, kus auto oli (Suur-Karja 8). Ei oska öelda, mis kell, ei jälginud aega. Märkasin, et mu auto tagumine parem rehv oli tühi. Nägin, kuidas vastasnurgast läksid minema inimesed. Mulle tundus, et olid mehed. Mul tekkisid imelikud mõtted.

Mul ei tekkinud kahtlust, et need olid samad inimesed, kes mu rehvi tühjaks lasid. Tahtsin neile järgneda. Ei teadnud, kui palju neid oli ning kuidas suhtuvad sellese. Võtsin pagasiruumist kurika, hirmutamiseks ja enesekaitseks. Ostsin selle 2009. aasta veebruaris. Eesmärki ei olnudki. Pärast ostmist panin autosse.

Igas baaris jõin vähemalt kaks kokteili, viimases rohkem. Silme ees ujus, olin tugevas joobes. Nägin, et seltskond suundus Nunne tänava poole. Minimaalselt oli kolm inimest. Ristmikul nägin, et üks inimene läks pargi suunas. Ta läks kiirel sammul, peaaegu jooksis. Jäi mulje, et jooksis minu eest ära. Jõudes parki, panin paremal põõsastes tähele mingit liikumist. Tekkis mõte, et mind tahetakse ümber piirata. Tahavad mind rünnata. Ei hakanud ära ootama minu ründamist ja otsustasin ise alustada. Lähenesin ees kõndivale inimesele ja lõin tagant vastu puusa kurikaga. Soovi ega mõtet kehavigastusi tekitada polnud. (Bajuk kasutab rünnakust rääkides pidevalt vormi „on“, mitte „ona“. On – chelovek - Ilmar Kahro).

Selle peale hakkas inimene peatuma. Ei liikunud enam sellise tempoga. Otsustasin veel lüüa tugevamini ja vastu ülaselga või õlga. Juhtus nii, et inimene oli sammu aeglustanud ja veidi tõrjus või kattis end kätega, mistõttu löök tabas näppe ja käsi, mis pead katsid. Ta ei öelnud selle peale midagi. Ootasin, et iga hetk rünnatakse mind selja tagant. Kui kummardus, läksin veidi kõrvale ja lõin kurikaga kõhtu, et ta lõplikult kukuks. Inimene lõpuks kukkus.

Siis pöörasin taha, ei näinud kedagi. Inimene lebas paremal küljel. Siis alles nägin, et see oli naine. Siis ei tulnud mõttessegi, et võiks nendest löökidest surra. Silmad olid lahti, ta hingeldas. Arvasin, et hingeldas viimase löögi tõttu ning ta hingamine taastub.

Otsustasin minna teistele inimestele järele. Otsustasin, et hiljem tulen ohvri juurde tagasi. Tahtsin ringi vaadata ja veidi trepist üles minna. Hakkasin tõusma trepist, kui ülal nägin kolme inimest. Ma ei tea, miks, aga arvasin, et just nemad olid need, keda tahtsin kätte saada. Nad vaatasid minu poole, kui hakkasin üles liikuma.

Minu ees läks trepist üles tütarlaps. Ta oli ees ning tahtsin mööduda ja lükkasin ta käega eemale. Naine pööras minu poole ja hakkas emotsionaalselt riidlema. Ma ei mäleta, mida ta ütles. Mul polnud soovi temaga suhelda, ta röökimine takistas mul edasi minna. Andsin talle kõrvakiilu. Siis ta hakkas väga valjult karjuma. Ei mäleta, mida. Hakkasin ütlema, et mida sa karjud, ära karju. Siis karjusin, et vait jääks. Hoidsin kinni ja karjusin „Jää vait, jää vait.“

Raputasin teda. Paremas käes oli kurikas. Arvestasin kätt raputades valesti ja tabasin teda pähe. Võimalik, et lõin kaks, ehk kolm korda, kindlasti mitte rohkem. Meelega ei tahtnud kehavigastusi tekitada.

Pärast seda naine tõusis kükakilt üles ja jooksis trepist alla. Ma läksin vastassuunas ja sööstsin nende kolme järele. Siis ma ei näinud neid enam. Sain aru, et see kõik on rumalus, et tegin kohutava eksimuse, et tegin haiget kahele süütule inimesele. Enda peale sain vihaseks ja lõin kurikaga kõigest väest vastu kivi. Kurikas murdus, üks osa lendas eemale ära. Siis otsustasin minna auto juurde. Kui pöörasin ringi, siis nägin, et naine oli veel alla minemas ja üles on tulemas kaks eakat inimest. Mõtlesin, et lähe alla, ei tahtnud enam kisa kuulata. Läksin läbi vanalinna ja tulin tagasi oma auto juurde. Tahtsin küll tulla tagasi esimese naise juurde, aga ei arvanud, et midagi tõsist oleks juhtunud. Lõin kohtadesse, mis ei olnud ohtlikud. Verd ei näinud.

Istusin autosse, et saada sooja ega märganud, kuidas jäin magama. Ärkasin samal päeval umbes keskpäeval. Läksin oma tüdruksõbra juurde. Mul oli tugev pohmell. Ei arvanud, et keegi sai tõsiselt viga.

Kellelegi sellest ei rääkinud, oli häbi. Tahtsin abikaasale ja politseile üles tunnistada. Oli hetki, mil mõtlesin, et hommikul lähen annan end üles, aga hommikul enam ei suutnud.