Hoolimata Saaremaal laastamistööd teinud vähikatkust elas üks arvukas vähikogukond oma tavalist elu ja lasi oma tegemisi ka pildistada. Esimesi vähke võis üllatuseks kohata juba karjääri madalatel kaldaastangutel keset päeva ja nii osutusid nad uudistajatele kergeks saagiks, kes pärast põgusat uurimist jälle vette tagasi said.

Sukeldudes üllatas vähkide ootamatult suur arvukus. Kartmata vette tungivat päevavalgust, siblis eri suuruses vähke ringi päris palju, paljud vedelesid ennast varjamata põhjas, mõned neist mudavanne võttes. Enamik oli siiski varjunud kivide alla urgudesse ja väga paljude kohalolu reetsid väljaturritavad sõrad, mis olid püsti nagu publik hevikontserdil. Ja publikupuudust ei olnud – täismaja.

Kui rahulikult vähkidele läheneda ja natuke neid oma kohal-olekuga harjuda lasta, ei tee nad mingit numbrit ja jätkavad oma tähtsaid tegemisi. Üks väiksemat sorti sõraline oli ametis vette visatud džinnipurgi uurimisega ja minust välja tegemata tiirutas ümber purgi, üritades vist sellele taevast sadanud kolakale praktilist kasutust leida.

Õnnestunud kaitserünnak

Kui aga juhtusin kogemata mõnele vähile fotoaparaadiga liiga lähedale sattuma, ajasid nad ähvardavalt sõrad püsti ja olid valmis ennast kaitsma. Ja mis seal salata, see õnnestub neil suurepäraselt. Hetkedel, kui vaatasin suures plaanis seda karvast, ulmelist nägu läbi objektiivi ja ta oma sõrgadega kiireid ründeliigutusi tegi, olin alateadlikult, nagu kummist tõm-matud, meetreid eemal ja jätsin ta oma võitu tähistama, püüdes sissetungijana nii vähe kui võimalik nende elu häirida.

Kui ma ennast ühte vähki liiga kauaks pildistama unustasin, oli alati kohal ka parv ahvenaid, kes julgelt ümber vähi tiirutasid, nagu uurides, miks just teda pildistatakse.

Minu suureks rõõmuks osutusid sealsed elanikud väga julgeteks ja uudishimulikeks, isegi üks haugipoeg tuli mind lähedalt uurima ja jällegi poseeris meeleldi.