Äsja sündinud Eesti Päevalehele andis oma õnnistuse kaasa president Lennart Meri isiklikult
5. juuni 1995. Eestis ilmub uus, 49 500-se tiraaziga ajaleht, mille nimi on Eesti Päevaleht. Lehe päises paremal pool nurgas on väikeses kastikeses kolme lehe – Hommikulehe, Päevalehe ja Rahva Hääle – logo. Nende ajalehtede ilmumise lõppdaatumiks jäi 3. juuni 1995.
Äsja sündinud A2-formaadis ajalehe esiküljel on president Lennart Meri foto ja artikkel pealkirjaga „President loodab Eesti Päevalehele”. Loo avalõigus ütleb Meri: „Eesti Päevalehe sünd on see samm, kus Eesti ajakirjandus teostab end kvalitatiivselt.”
Ning arvamusküljel jätkab emeriitprofessor Juhan Peegel: meie ajakirjandus on oma pika ajaloo vältel aidanud meid saada kultuurrahvaks, tal peaks olema nii palju aadet, et aitaks meil selleks jääda.
Kaks nüüdseks manalateele läinud, ühiskonnas armastatud arvamusliidrit andsid nende sõnadega Eesti Päevalehele oma õnnistuse.
„Tegime ikka pagana head lehte,” ohkab nüüd nostalgiliselt Rahva Hääle peatoimetajana kolme lehe liitmise juures olnud Peeter Tali.
Rahva Hääle lugu
Et Eesti Päevalehe tekkimise lugu ära rääkida, tuleb alustada 1994. aasta kevadest, kui Eesti Erastamisagentuur üritas toonast riigile kuulunud Rahva Häält müüa AS-ile Maag (kellest hiljem saigi lehe omanik). Rahva Häälel oli enne erastamist korralik toimetus olemas, ent kui algas tehing Maagiga, voltis see lehe kokku, pani tasku ja ütles: riik, võta oma mööbel ja ruumid, meie hakkame hoopis ise oma lehte välja andma. Selleks leheks sai Hans H. Luige ja Robert Lepiksoni rahastatud Eesti Sõnumid. Neid kahte meest, kellest üks oli juba loonud ülieduka Eesti Ekspressi, võlus asjaga kaasnenud mängu ilu. „Meil käis lausa kohtuvaidlus selle üle, et kui sa olid Rahva Hääle tellija ja hakkad saama Eesti Sõnumeid, siis kas see on õige. Vaidlesime Eesti Postiga kohtus ja kaotasime,” meenutab Tali, kelle riik Rahva Hääle tühjaks jäänud peatoimetaja toolile kutsus.
Tali kutsus appi lehte tegema Kalle Muuli, kes oli samuti olnud üks kandidaat peatoimetaja kohale. Nii nad kahekesi, abiks veel maketijoonistaja Vigri, kes oli pidevalt purjus, ajakirjandusmaja viiendal korrusel tühjades ruumides Rahva Häälega alustasidki. Kirjutasid lugusid, toimetasid, küljendasid ja saatsid lehe trükikotta.
Uued töötajad
Kuni riburada pidi hakkasid tulema uued töötajad kas soovitajate kaudu, otse tänavalt (näiteks Ain Parmas, praegune Keskerakonna pressi?eff Toomas Raag, ajakirja Kodukiri peatoimetaja Victoria Parmas) või Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedrist, kus stendil oli üleval ajakirjanike värbamise kuulutus. Värvatuteks osutusid näiteks Daniel Vaarik, Piret Tali, Pille Liknal, aga ka mina. Peeter Tali meenutab, kuidas ta kultuuritoimetaja leidis. „Harry Liivrand tuli mulle tänaval vastu ja soovitas Ants Jusket ja kui nüüd viimast tsiteerida, siis „need olid minu elu säravaimad aastad”. Välis- ja arvamustoimetusse soovitati Toomas Toomsalut, Ingvar Bärenklaud ja Andrei Hvostovi. Meil töötas ka nüüdseks surnud Mart Remmel, uskumatu mees!”
Merike Pinni, praegust Eesti Päevalehe peakunstnikku, keelitas ja meelitas Tali Rahva Häälde tulema kaks kuud. „Merike töötas siis Toompeal Edgar Savisaare nõunikuna ja ma käisin ikka korduvalt seal karukoopas teda enda juurde meelitamas,” meenutab Tali. Lõpuks Merike tuli ja on siiani Eesti Päevalehes.
Tali meenutab, et Muulil oli tohutult energiat. Lehte toimetasid nad üks ühel, teine teisel pool koridori vastastikku istudes. Osa reporterite, näiteks minu, kes ma tol ajal kandsin veel perekonnanime Karpa, ning Victoria Näripä, praeguse Parmase kohta arvasid Toompea poliitikud, et oleme Kalle Muuli pseudonüümid ja meid pole tegelikult olemas. Aga me olime.
Muuli naerab, kui seda meenutada. „Töötasime ju alul Peetriga tõesti praktiliselt kahekesi ja seda teati ka Toompeal. Riburada pidi hakkasid inimesed tekkima, aga alul seda ei teatud ja arvatigi, et olete kõik mu varjunimed.”
On tõsi, et Muuli kirjutas reporterite toonaseid lugusid põhjalikult ümber. Reporterihakatised panid kirja kõik, mis torust tuli, ja õhtul hakkas selle materjaliga tööle Muuli. „Aga eks tegelikult reporterid nii õppisidki, et seisid mu arvuti kõrval ja vaatasid, kuidas ma nende lugu teen,” ütleb Muuli. „Mingil hetkel oli see dream team – toimetus oli väga kõva,” lisab Tali.
Töö käis Vedit programmis ning arvutil seisis kiri: kasutamiseks EKP Keskkomitee Trükikojas. Reeglina jooksis see arvuti õhtul kell 8 kokku – siis, kui Muulil ja Talil kõige hoogsam toimetamine käsil oli. Arvutimehed ütlesid siis õlgu kehitades: teie energia on liiga hea.
Rahva Hääle meenutamine on ülioluline, sest just selle lehe juhtidelt pärineb mõte liita kolm ajalehte ja luua uus leht – Eesti Päevaleht. Ka komplekteeriti just Rahva Hääle töötajatest suurem osa uue lehe toimetusest.
Turul kuus suurt lehte
1995. aasta kevadel oli Tallinna turul kuus suurt ajalehte: Rahva Hääl, Päevaleht, Hommikuleht, Eesti Sõnumid, Äripäev, Õhtuleht.
Järk-järgult tugevnes Tartu päevalehe Postimees ambitsioon tungida Tallinna, kuigi siis mitte veel nii märgatavalt. Samas ilmus juba 1991. aasta suvel Postimehe päismikku „Tartu päevalehe” asemel kiri „Eesti päevaleht Postimees”. Lisaks ilmusid veel venekeelsed lehed.
Ehkki Rahva Hääl ja Päevaleht olid täiesti korralikud lehed –Hommikuleht hakkas selleks ajaks oma värskust kaotama, sest toimetuses tekkisid sisepinged –, oli selline väljaannete arv väikese Eesti turgu silmas pidades selgelt liiga suur. Nagu ütleb üks Päevalehe kunagistest omanikest Margus Mets: „1995. aasta juunist ilmuma hakanud Eesti Päevaleht oli Päevalehe, Rahva Hääle ja Hommikulehe mõistusabielu, mida parema võimaluse olemasolul oleksid kõik osapooled tahtnud vältida.”
„Arutasime peatoimetajatega omavahel, kuidas asjad on. Väga murelikuks olid muutunud Päevalehe vastutavad väljaandjad ja omanikud, sest nende turg hakkas kokku tõmbuma. Rahaline seis hakkas Päevalehte pooma. Ja kuigi AS Maag (Agu Kivimägi ja Marek Stranberg) oli Rahva Häälde raha juurde pannud, hakkas seis ka meid pooma,” meenutab Peeter Tali.
Kolme lehe ühendamine sai aga alguse sellest, et Hommikulehe omanikule Andres Bergmannile pakkus keegi toimetuse liikmetest, et meelitagu Rahva Hääle peatoimetaja hoopis Hommikulehte juhtima. Bergmann kutsus Tali oma Kaarli puiesteel asunud ERA panga nõupidamiste ruumi asja üle arutlema. „Mäletan, et ütlesin: väga huvitav pakkumine, kuid kas te pole mõelnud hoopis sellele, et peaks ajalehed ühendama? Bergmann küsis, kas see on võimalik. Arvasin, et on, ning lubasin nii Rahva Hääle omanike Maagidega kui ka Päevalehe omanike Peep Kala ja Margus Metsaga rääkida. Seda ma tegin ja nii need asjad toimuma hakkasidki,” meenutab ajalehtede ühendamise idee taga olnud Tali.
Omanikud üksteist ei teretanud
Fakt on, et kõik lehed oli tol ajal verised konkurendid – praegune olukord pole toonasega ligilähedaseltki võrreldav. Kui eri toimetuste ajakirjanikud said üldjuhul hästi läbi, siis lehtede omanikud ei öelnud teatud perioodil üksteisele teregi. Ere näide on järgnev Kalle Muuli mälestus liitumisläbirääkimiste algfaasist. Agu Kivimägi tuli ühel hommikul üles Rahva Hääle toimetusse, kus omanikel olid oma kabinetid, kuid toimetuse töösse nad ei sekkunud, ja ütles Muulile: „Tead, Bergmann ütles mulle fuajees tere… huvitav, mida see peaks tähendama?”
„Ühendada lehti sellises olukorras, kus toimetused olid omanike kontekstis üksteise suhtes umbusklikud ja üksteise halvustamine leheveergudel oli tavaline asi, oli tõepoolest keeruline,” meenutab Muuli. „Igasugune ühendamise kogemus ju puudus. Kui muu maailm oli selleks ajaks juba sadu aastaid ettevõtteid ühendanud, sealhulgas ilmselt ka ajalehti, siis meie siin Eestis alles õppisime. Kui praegu peaks Eesti Päevalehe ja Postimehe ühendama, oleks see palju lihtsam, kultuursem ja vähem verd nõudev protseduur,” tõdeb Muuli.
Pärast lühiajalisi läbirääkimisi, mis kestsid paar kuud, sõitis Kalle Muuli Stockholmi seal ilmuvalt Eesti Päevalehelt õnnistust saama ning juba andsidki uue lehe omanikud Tallinnas pressikonverentsi, kus teatasid: 5. juunil ilmub kolmest lehest kokku pandud uus Eesti ajaleht Eesti Päevaleht. Selle peatoimetajaks saab Kalle Muuli ja vastutavaks väljaandjaks Margus Mets.
Mets sai selle ameti seetõttu, et Päevalehes oli äripool – reklaam ja levi – selgelt tugevam. Kuna samal ajal peeti Rahva Hääle toimetust kõige värskemaks ja ärksamaks, siis otsustasid omanikud, et sealt poolt peaks tulema toimetuse juhtimine. „Kuna aga Päevalehe omanikud Mets ja Kala olid millegipärast Peeter Tali vastu – ei teagi, kas neil oli läbirääkimiste käigus midagi juhtunud –, jäin järgmisena sõelale mina kui Tali asetäitja Rahva Hääles,” räägib Muuli.
Kõik võrdse osalusega omanikud Margus Mets ja Peep Kala, AS Maag ehk Marek Strandberg ja Agu Kivimägi ning Andres Bergmann jäid Kalle Muuliga nõusse. Ja õigesti tegid, kuna sellist power’it, mida Muuli andis ajakirjanduslikult lehe juhtimisse esmalt Rahva Hääles koos Taliga ning hiljem Eesti Päevalehes ja taas koos Taliga – vahetunud olid vaid nende kohad –, pole Eesti ajakirjanduses enne ega pärast seda nähtud.
Kui lehe ühendamise otsus oli tehtud ja uue peatoimetaja nimi avalikustatud, oli enne esimese lehenumbri ilmumist vaja komplekteerida ka toimetus. See oli vähemalt töötajate jaoks üks väga valuline protsess. Mäletan, kuidas eri toimetuste ajakirjanikud ootasid, süda põksumas, millal jõuab kätte nende kord minna Kalle Muuli kabinetti läbirääkimistele. Otsus sai ju olla vaid kahesugune: jätkad või ei jätka. Kabinetis olid koos Muuliga ka Tali ja Mets.
„See oli keeruline,” möönab Tali tagantjärele. „Kolmest lehest tuli üks teha, osa inimesi jäi ju üle ja need tuli viisakalt ära saata või koondada. Väga palju tööd selles osas jäi ka mulle, aga loodan, et ärasaadetud pole mu peale väga pahased.”
Muuli viitab, et kolmel toimetusel oli oma väljakujunenud firmakultuur. Rahva Hääl koosnes noortest, kellel oli vähe kogemust, aga palju tahtmist. Hommikulehe algne väga hea kamp oli selleks hetkeks kõige rohkem lagunenud ja sealt oli kõige vähem inimesi võtta. Päevaleht oli kõige kauem koos töötanud kollektiiv ja meie-tunne oli seal kõige tugevam. Nad kaitsesid üksteist ja tahtsid, et kõik saaksid töökohad. „Tuli valida nii, et lambad söönud ja hundid terved. Ja eks seal oli väga palju sundvalikuid. Kui sa mõnda head inimest tahtsid, siis pidid arvestama tema soovidega kaastöötajate suhtes. Tulemus oli, et Hommikuleht oli kõige suurem kaotaja, kuna töökohad jagunesid valdavalt Päevalehe ja Rahva Hääle vahel. Mõni toimetus tuli Päevalehest tervikuna – sport ja majandus; uudiste ja välismaa toimetus komplekteeriti suures osas aga näiteks Rahva Hääle inimestest,” ütleb Muuli.
Muide, lehe äripoolel asus turundusdirektorina tööle tänane presidendiproua, toonane Evelin Int-Lambot. „Ta tegi kampaaniaid, millesse me alguses skeptiliselt suhtusime. Aga hiljem osutusid need väga edukateks,“ meenutab Peeter Tali.
Muuli oli peatoimetajana üks neist vähestest inimestest, kes võisid öelda küll halvasti, kuid kes hoidsid oma töötajaid väga. Samasugune inimene oli ka hilisem uudistejuht Enno Tammer. Seda kinnitab ka Tali, kellel oli Muuliga töötajate teemal palju kirglikke vaidlusi. „Kui oli vaja koondada, siis Kalle vabandas väga pikalt: ärge saage stressi, aga meil on raske majanduslik olukord. Ja ärge võtke seda asja nii, et teie töö on kõige halvem,” meenutab Tali Muuli vestlust inimestega.
On fakt, et Muuli oli väga inspireeriv ülemus, ja seda on eri ajal tunnistanud ka Eesti Päevalehes töötanud inimesed. Muuli ise seda enda sõnul ei tajunud. „Tajusin seda, et töötan ja naudin, mida teen. Seda, kuidas teised minusse suhtusid, ma õieti ei mäletagi. Arvan, et ma ei tajunudki ennast ülemusena. Pigem ühena inimestest, kes seda lehte teevad. Ja see rollijaotus polnud tol ajal ka väga täpne ega välja kujunenud,” jääb Muuli ise tagasihoidlikuks.
Igal juhul sai lõpuks ka toimetus komplekteeritud ning 5. juunil ilmus uus ja värske Eesti Päevaleht. Kujundama kutsuti Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste Tartu ülikoolist. Esimese lehenumbriga juhtus selline tore asi, et suures entusiasmis kujundati üks lehekülg rohkem.
Ripakil Eesti Sõnumid
Kuid turule oli ju jäänud Luige ja Lepiksoni Eesti Sõnumid. „Eesti Sõnumite ühendamine Eesti Päevalehega oli Hans H. Luige mõte. Käisime Luigega jalkatrennis ja umbes augustis 1995 tuli ta ühes trennis minu juurde ja hakkas rääkima: mis oleks, kui arutaks lehtede ühendamise asja? Kuna kellelgi ei läinud ka veel siis majanduslikult hästi, oli meiegi huvi hästi suur,” meenutab Muuli. „Kõik need liitumised toimusid ju majanduslikel põhjustel – lehti oli palju, raha turul jälle nii vähe. Juba sellepärast oli Eesti Päevalehel huvi Luik kampa võtta. Luik tegi väga innuga oma lehte ja võttis turult päris kõva summa raha ära,” räägib Muuli.
Kahe lehe ühendamine oli dramaatiline. Asjast teadsid vaid omanikud. Toimetuste teadmata vahetati öösel Eesti Sõnumite esikülg Eesti Päevalehe esikülje vastu ja teatati, et nüüd hakkabki leht nii ilmuma.
Mäletan, et sain eelmisel õhtupoolikul haisu ninna: käisin Robert Lepiksoniga mingisugust intervjuud tegemas ja ta tõi mind autoga Eesti Päevalehe toimetusse, öeldes, et läheb nüüd kahe ajalehe ühendamise viimasele koosolekule. Läksin toimetusse tagasi ja teatasin kõva häälega: teate, me ühineme Eesti Sõnumitega! Selle peale tuli minu juurde toonane tegevtoimetaja Merike Pinn ja vaigistas mind. Uudis ei tohtinud Eesti Sõnumite kollektiivi kõrvu jõuda.
Muuli oli Lepiksoni lobisemise peale hirmus tige, kuid järgmisel päeval kutsus ta mind enda kabinetti ja ütles: selle eest, et sa oskad uudiseid majja tuua, tõstan su palka 3000 krooni. See oli selle aja kohta üüratu palgatõus.
Kahe lehe ühendamise eesmärk oli saada Eesti Sõnumite tellijad endale. Aga see ei õnnestunud, sest Eesti Sõnumite toimetus tegi hoopis uue lehe, mille nimeks sai Sõnumileht. See oli kadunud Rein Kaarepere projekt.
Kalle Muuli tunnistab tagantjärele, et Eesti Sõnumite selline kinnipanek oli tema üks suuremaid vigu neil aastail. „Minu soov oli, et Eesti Sõnumid kinni pannakse. Läbirääkimistel tahtis Hans Luik jätta Eesti Sõnumid ilmuma. Tahtis teha nii, et see olekski väikese eelarvega väike leht, mis vireleks mõnda aega ja pandaks siis kinni. Teisisõnu: ühel firmal oleks olnud kaks lehte käes ja ta siis vaataks, kuidas neid juhib, kuidas raha suunab ja kellele lehe saadab. Mina olin sellele vastu. Minu hirm oli, et kui Eesti Sõnumid jääb ilmuma, siis ühel hetkel selgub võib-olla see, et Eesti Päevalehte pole enam olemas ja ilmubki Eesti Sõnumid,” räägib Muuli.
„Ilmselt olid see mu asjatu kartus ja hirm. Asjad oleksid läinud ehk paremini ja elu oleks olnud ilusam, kui Eesti Sõnumid oleksid alguses ilmuma jäänud. Tagantjärele olen mõelnud, et Luigel oli õige mõte,” ütleb Muuli.
Usaldamatusel oli mitu põhjust: lehtede vahel valitses ju nii tugev konkurents, Eesti Päevalehe omanikud ei teadnud, kas Luik tahab mingit trikki teha või mitte. Luik oli ju varem juba trikitanud, kui 1994. aasta alguses Rahva Häälest lahkunud toimetusest Eesti Sõnumid komplekteeris.
Omanikud
Eesti Sõnumite ja Eesti Päevalehe ühendamisel ei jäänud omanikeringist esialgu keegi mängust välja – Metsale, Kalale, Bergmannile ja AS-ile Maag lisandusid lihtsalt Luik ja Lepikson. Mets, Kala ja Bergmann lahkusid hiljem riburada pidi, osaliselt ka nende trikitamiste tõttu, millele Muuli viitas ja mida ta kartis. „Näiteks Bergmann trikitati välja ja üsna häbematult. Bergmann pöördus veel politseisse, tegi avalduse, laskis uurida,” räägib Muuli. Ja tal on õigus: ühel hommikul seisid ajakirjandusmaja n-ö vana Hommikulehe saali ukse juures, mis nüüd oli toimetuse saal, turvamehed koertega. Kardeti, et Bergmann tuleb oma laudade ja toolide järele. Seesama toimetuse saal oli talvekuudel nii külm, et tihti sai tööd teha vaid kaks kampsunit ülestikku. Aeg-ajalt läks õhtuti kõige kiiremal ajal ära ka elekter ning siis monteeriti ajalehte küünlavalgel – sel ajal ei saadetud ajalehte veel arvutist trükikotta.
Eri põhjustel lahkusid omanikeringist hiljem ka Kala, Mets ja AS Maag. Üks põhjus oli see, et kuna leht tootis kahjumit ja vajas lisaraha, kuid kõigil polnud seda võimalik anda, kutsutigi kampa praegune Eesti Päevalehe üks omanik Jaan Manitski.
Tema kutsumine oli Kalle Muuli mõte. Kui omal ajal Rahva Häält erastati, oli mingi hetk, kus Muuli ja Tali rääkisid Manitskiga, et too võiks Rahva Hääle riigilt ära osta. Ent Manitski ei saanud, sest ta oli tol ajal Eesti Erastamisagentuuri nõukogus. Kui aga hiljem oli raha vaja juurde juba Eesti Päevalehele, meenus Muulile, et too oli ju kunagi olnud lehehuviline. „Läksime tema jutule, et kas saaksid raha anda ja osalusega sisse tulla. Ja ta tuligi, ostis ära vist selle osa, mis oli Maagi käes,” tõdeb Muuli. Maagil polnud enam raha, Luigel oli aga Eesti Ekspressi kujul kogu aeg rahamasin olemas.
Rahastajate üle peeti läbirääkimisi ka teiste inimestega. Näiteks oli üks neist, kellelt püüti raha saada, Rein Kilk. Kilgi ja Agu Kivimäe kohtumine oli tormiline ja lõppes sellega, et mõlemale mehele meenusid ühised metalliärid, kus nad olid üksteisele automaaturid ukse taha saatnud. See kohtumine lõppeski tohutu sõimu ja räuskamisega.
Esimesed Eesti Päevalehe aastad olid hullumeelsed. Leht läks trükki kell üks öösel, enamik inimesi istus toimetuses vähemalt kella üheksani õhtul. Vahepeal oli periood, kui leht ilmus seitse päeva nädalas. „Miks pean mina alati tööl olema, kui on valitsuskriis,” ohkas nii mõnelgi korral Toomas Toomsalu. Aga kriise ja muid sündmusi oli tollal palju.
Selline tempo väsitas ja lõhkus lõpuks ka suhteid. Aga nii suur vajadus oli tõestada endale ja tervele maailmale, et meil on kõva leht, nagu ütlevad nüüd Muuli ja Tali. Entusiasm ongi see, millega mehed toda aega meenutavad: kuidas küll üks töö võis nii palju rõõmu ja naudingut pakkuda!
Entusiasmiga käis kaasas ka hea meeskond, kus inimestel silmad särasid. Keegi ei arvutanud, et ta on olnud juba kümme tundi tööl ja peaks koju minema. Valitses tunne, et tehakse kihvti ajakirjandust, ja see, mida me tegime, meeldis endale jubedalt. „Tookord tuli välja kõik, mida vähegi suutsid välja mõelda. Vahest üritad praegugi, aga sageli põrkad takistuste vastu,” nendib Muuli.
KOMMENTAAR
Kärt Anvelt
vanemtoimetaja
Siia koondusid ja siit sirgusid parimad ajakirjanikud
See plejaad ajakirjanikke ja fotograafe, kes Rahva Häälest, Päevalehest ja Hommikulehest tulnuna Eesti Päevalehes kokku said, oli muljetavaldav: Toomas Sildam, Anu Jõesaar, Kaivo Kopli, Marianne Mikko, Sirje Kiin, Priit Pullerits, Andrei Hvostov, Tiiu Allikmäe, Svea Talving, Kärt Karpa (Anvelt), Argo Ideon, Kristi Malmberg, Pille Liimal, Gunnar Press, Tõnu Kees, Ants Põldoja, Margus Luik, Deivil Tserp, Kärt Hellermaa, Tiit Kändler, Meelis Kapstas, Ants Juske, Piret Tali, Merit Kopli, Jaan Martinson, Raivo Murde, Mai Vöörmann, Tarmo Müürsepp, Rauno Volmar, Marko Mumm, Lembit Peegel, Verner Puhm, Peeter Võsa. Jah, justnimelt see sama Võsapets!
Mäletan, kuidas kordamööda Muuli kabinetis vaibal käisime – seal tehti teatavaks, kes vanadest lehtedest tulnuna uues lehes jätkavad ning kes uue töökoha peavad otsima.
Hiljem lisandusid meile aga näiteks Anneli Ammas, Rasmus Kagge, Jaanus Piirsalu, Hannes Rumm, Enno Tammer, Andres Laasik, Vallo Toomet, Urmet Kook, Risto Berendson, Kai Kalamees, Tuuli Koch, Tanel Murre, Alari Paluots, Raigo Pajula, Mihkel Reinsalu jt. Peatoimetajatena lisandusid Hanno Tomberg, Priit Hõbemägi ja Lea Larin, kes ka praegu lehte juhib.
Praeguseks on suur osa toimetusest vahetunud ning 1995. aastal Eesti Päevalehes alustanutest töötab siin veel vaid kümmekond inimest: peatoimetaja asetäitja Ene Poll, peakunstnik Merike Pinn, raamatupidaja Eha Viikmann, teadustoimetaja Tiit Kändler, fotograaf Rauno Volmar, toimetaja Marika Milve, reklaamitoimetaja Mare Uueda.
KOMMENTAAR
Kalle Muuli
EPL peatoimetaja 1995–2000
Tegime ülikõva ajakirjandust
Tegime nii Rahva Hääles kui ka hiljem Eesti Päevalehes ülikõva ajakirjandust. See oli tohutu entusiasm ja pühendumine. Töötasime tõesti 18 tundi päevas ja vahel ka rohkem. Olen mõelnud, et kuidas nüüd saab 8 tunniga sama töö teha. Aga ilmselt olid ka olud teised. Tänapäeval ei kujutaks ma ette, et suudaksime minna intervjueerima politsei arestimajja lennukikaaperdajat, kes end järgmisel hommikul üles poob. Just siis, kui lehes on temast ilmunud lugu ja foto, tuleb teade, et ta lõpetas oma elu enesetapuga.
Või politseinik Fuks, kes laskis autos maha last süles hoidva ema. Praegu ei kujutaks ettegi, et fotograaf suudab murda koos reporteriga sisse hullumajja ja intervjueerida seda Fuksi seal voodi serval ja kui arst seda näeb, tormab ta fotograafile kallale.
Või kasvõi need juudi neerusiirdajad – ega tänapäeval enam haiglasse selliselt hulkuma ei pääse, nagu Kärt Anvelt ja Marko Mumm (fotograaf – toim.) seal käisid ja loo ära tõid.
Või pildistada vanglast väljuvat Indrek Toomet kilekott näpu otsas. Selliseid asju tuli peaaegu et iga nädal ja selles mõttes oli see entusiasm tohutu. Me üritasime igasuguseid võimatuid ja ilmvõimatuid asju ja kuidagi see kõik õnnestus. Miskitpidi me neile asjadele ligi saime. Tänapäeval enam sellist reporteri läbimineku võimet ei ole. Muidugi olid ka ajad natukene teistsugused ühiskonna avatuse suhtes.
Samal ajal arvan, et toimetaja töö oli alguses ikka suhtelisel kehval järjel, sest inimesi polnud. Üks-kaks-kolm inimest toimetasid lehte. Arvan, et kui võtame tolleaegse Rahva Hääle kätte, siis on seal väga palju vigu, tehnilist praaki ja kõik see näeb kindlasti jube välja. Seetõttu teostuse pool – toimetamise kultuur, tehniline töötlus, küljendus, fototöötlus – on tänapäeval kindlasti palju korralikum. Ajalehed näevad paremad välja.
Aga reporteri- ja fotograafitöö mõttes olid need kindlasti läbimurdelised aastad. Kuni tolle ajani oli tehtud siiski suhteliselt vaoshoitud ajakirjandust. Aga eks see oli ka uue Eesti tulek – hakati asju teist moodi tegema.
Pruuli ja Muuli mälestused
1992 oli Tiit Pruuli Mart Laari esimese valitsuse nõunik, kes teadis kõike, mis toimub. Muuli keelitas Pruulit, et too mälestused valmis kirjutaks, küll kunagi saab need avaldada. Pruuli vastas, et ei tohi kirjutada, sest need on nii salajased asjad, et lekkimise korral tuleks suur jama. „Küll ma 50 aasta pärast kirjutan,“ ütles Pruuli toona. Ning lisas peale väikest mõttepausi: „Aga keda see 50 aasta pärast huvitab, ma arvan? Siis on kõigil sellest ükskõik.“
Sama lugu on ka Kalle Muuliga. Kui Muuli 2000. aasta jaanuaris Eesti Päevalehest ära läks, mõtles ta, et kirjutaks mälestusi. Postimehe uudistetoimetuse juhiks saades oli aga nii palju sahmimist, et Muuli ei viitsinudki enam neid kirjutada. „Nüüd on nii palju ununenud ja eks ma olen vahest sarnaselt Tiiduga ka mõelnud – keda kuradit see huvitab,“ ütleb Muuli.
Kalle, huvitab küll ja väga!
