Asjatundjad: politseid veavad kraavi tulekustutamisega pea kaotanud juhid
Koolitusfirma Invicta juhatuse esimees Mihkel Pärjamäe tõdes politseis kujunenud seisu hinnates, et politseijuhid oleks justkui peata ja nii külvavad nad viimasel ajal vaid ebakindlust.
“Märgid viitavad, et tegu on kriisiga, kuna juhid on peata. Et tasakaalu saavutada, peaksid ikka juhid oma inimestele tuge andma, mitte ootama, et avalikkus või ajakirjandus seda teeks,” ütles ta.
“Politseid on püütud tulemuslikumaks kujundada vaid üksikute kampaaniatega, aga suurte struktuuride muutmine on võimalik ainult järjekindla ja sihipärase tööga,” hindas Helvetia Balti Partnerid turunduse ja projektijuhtimise õppejõud Algis Perens.
Perens näeb politseijuhtide tegutsemises vaid tulekahju kustutamist.
Pärjamäe sõnul aitaks kogu politseid eesmärkide ja eesmärkide saavutamiseks võimaliku tegutsemisliini selge ja avalik sõnastamine.
“Töötajad näeksid siis, et tegutsetakse eesmärgipäraselt, mitte ei võeta ette juhuslikke aktsioone,” selgitas ta. “Samas muidugi ei peaks ka tasakaalutus organisatsioonis inimesed loobuma oma lepinguga määratud tööülesannete täitmisest.”
Perensi hinnangul on politseijuhtide viga ka see, et avalikkusega suhtlemisel püütakse oma hädadele leida õigustust väljastpoolt.
“Avalikkus ei mõista hukka politseinikku, kui avarii tehakse kurjategijat jälitades ja kaine peaga. Küll aga mõistab avalikkus hukka politseiniku, kui ta ise korda rikub selle asemel, et korda valvata,” arutles ta.
“21.sajandi organisatsiooniteooria alus on see, et inimene end väärtuslikuna tunneks. Ta käib tööl ja tunneb, et on õnnelik. Ent kui politseinik jätab oma elu ja kolm last, siis ta ilmselgelt ei tunne end väärtuslikuna,” tõi ootamatu nägemisnurga organisatsiooni ja suhtlemispsühholoogia õppejõud Anu Virovere
Virovere lisas, et politseitööd ei saa näha lahus Eesti riigist, kuna politsei peab tagama inimestele põhiseaduses ette nähtud esmase turvalisuse. “Ja politseinik peab tundma, et tema on selle turvalisuse tagamise juures kõige olulisem isik,” rõhutas ta.
“Praegu tunneb politseis töötav inimene end kui abivahend, kelle läbi püütakse midagi saavutada, temalt on võetud tunne, et ta on otsustaja. Lisaks veel koondamislainega tekkinud pidev ebakindlus,” püüdis Virovere mõista tänast politseinikku.
Politseinikud tunnevad tema sõnul end sarnaselt õpetajatega – hoolimata sellest, et maine näiliselt kasvab, puudub tegelikult austus nende ameti vastu.
“Mulle tundub, et politseis valitseb sügav stressimeeleolu, töötajad elavad hirmu ja kontrolli all. Kas võib probleem ,vähemalt osade puhul, olla selles, et ühiskond on küll uus, aga moraal vana? “ mõtiskles Virovere.
Psühholoog Andres Adams soovitas, et politseiameti juhtkond peaks koostöös psühhoterapeutidega oma töötajaile leidma paremaid võimalusi pinge maandamiseks.
“Politseiniku töö on tõepoolest ääretult pingeline ja sunnib kogu aeg negatiivsega kokku puutuma. Lisaks on neil inimestel sageli vaikimiskohustus, mis takistab neil juhtunust rääkida,” selgitas ta.
Adamsi hinnangul on politseinikuks pürgijad sageli liigagi vastutustundlikud, keelates endale igasuguse pingelanguse.
“Ja kui siis võetakse pits alkoholi, mis lihtsalt lõbusatele inimestele on tavaline rahvameditsiin, tunneb korralik politseinik, et nii on kergem sisemisele korrahoidjale järele anda,” põhjendas ta napsitavate politseinike loogikat.
Perens pidas seda aga juhtimisveaks, kui ei suudeta alluvate politseinikeni viia lihtsat sõnumit, et stressiga on vaja võidelda, aga mitte ainult alkoholi abil.
“Töötajatele tuleks sisendada, et psühholoogiateenistuse abi kasutamine on täiesti loomulik ja ka politseinikul on see niisama iseenesestmõistetav nagu vormirõivasse riietumine või habeme ajamine enne tööle minekut, “ lausus Perens.
