Tuumakas pähkel

Tai­meil­mas on tõsi­ne vil­ja­de val­mi­mi­se aeg. Va­na­rah­vas rõõmus­taks kuu­ma ruk­kilõiku­se al­gu­sa­ja üle. Ae­da­des on aed- ja põldu­ba­de küllus. Maai­ni­me­ne käib­ki prae­gu rin­gi ämb­ri­te ja toob­ri­te­ga – küll ja­gub sin­na to­ma­teid, kur­ke ja su­vikõrvit­said, küll mus­ti ja pu­na­seid sõst­raid, söö­miskõlb­li­kuks on saa­nud val­ged klaa­rid ja mart­si­panõunad. Por­gan­did on pa­ra­jad pu­ra­kad ja nae­rid ki­pu­vad ju­ba pui­tu­ma. Hil­jem külva­tud her­ned said kor­ra­ga val­mis ja näi­ta­vad esi­me­si her­neus­se. Va­ra­ja­se kar­tu­li peal­sed võttis sel nä­da­lal le­hemä­da­nik na­gu niuh­ti. Põlva­maal Tõnu Lu­me ta­lus sa­ja-aas­tas­telt sa­ra­puu­del pähk­leid proo­vi­des sel­gus, et tuum on neil ju­ba täies­ti sees, aga al­les ro­hu­mait­se­ga. „Kum­ma­li­ne, et sel aas­tal pa­ju­ha­ra­kaid ehk pasknää­re mat­ti võtmas po­le, mui­du tu­le­vad nad ik­ka just sel­li­se küpsu­se juu­res,” ütleb en­di­ne met­sa­vaht, „a­ga küllap siis nap­sa­vad põhi­saa­gi hil­jem ora­vad.” Tar­tu ümb­ru­se jäät­maad on õits­va­test kuld­vit­sa­dest kol­la­sed, ae­du täi­dab flok­si­de õie­hurm. Ran­nas näi­tab ki­bu­vits ju­ba pu­nast.

Vesi kaob

Hoo­li­ma­ta suur­test sa­du­dest kaob ve­si ta­sa­pi­si vee­ko­gu­dest, Peip­sil on ta pil­li­roo­var­te jär­gi vaa­da­tes lan­ge­nud li­gi pool meet­rit. Nii ka voo­lu­vee­ko­gu­des, laup­äe­val nä­gin üle tee hüple­vat saar­mast, ju oli te­ma­gi elu­pai­ka ta­ba­nud põud. Il­ma­mees Gen­na­di Sk­rom­nov ütleb, et ta­ga­ne­vad vee­hoo­vu­sed on vii­nud Soo­me la­hest si­ni­ve­ti­kad, vee­pee­gel on ta­va­tult pu­has ja ra­hu­lik. Ka Peip­sis po­le ta­vapä­ra­ne au­gus­ti­kui­ne „õit­se­mi­ne” ik­ka veel ala­nud, aga see võib nüüd tul­la päe­va­pealt. Või ehk lä­heb siis tões­ti vih­ma­le? Tii­na Oja­la Saa­re­maalt ütleb, et nas­ti­kud olid ju­ba ree­del tee­del – nel­ja päe­va pä­rast peaks sa­da­ma. Ta­sub vaid vaa­da­ta, mil­lal raud­ki­vid hak­ka­vad hi­gis­ta­ma. Ko­gu niis­kus on­gi õhus – hom­mi­ku­kas­tes ja piim­jas ööu­dus. Mikk Sarv tu­le­tab meel­de, et ka va­na­rah­vas oli kim­pus su­velõpu kas­te­niis­ku­se­ga: lõiga­tud vil­ja tu­li re­he­ta­re suit­sus jä­rel­kui­va­ta­da ja küpse­ta­da. See-eest oli tu­le­mu­seks ai­nu­laad­ne suit­su­ga kon­ser­vee­ri­tud vi­li, mis oli ot­si­tud kaup üle Eu­roo­pa. Lii­ga agar re­hekütmi­ne lõppes aga pa­ha­tih­ti tu­le­kah­ju­ga, mi­da ai­tas oh­jel­da­da ka­hi ehk ohv­riand tu­lepühak Lau­rit­sa­le, kel­le sur­map­äe­va, 10. au­gus­tit on ajast ae­ga eri­li­se pi­du­lik­ku­se­ga tä­his­ta­tud Kuu­sa­lu Lau­rent­siu­se ki­ri­kus.

Toonekurelaste lennukool

Lin­nu­rah­vas rän­dab, nii pist­ri­kud kui ka roo­lin­nud. Ku­red on ra­ba­des koos ja ai­na hüüavad. Val­ge-too­ne­ku­red peak­sid lä­hia­jal kõik tuu­le tii­ba­des­se saa­ma, rääs­tapää­su­de pe­sad­ki hak­ka­vad tühjaks jää­ma. Meie aias as­ja­tab vii­ma­sel ajal kol­la­se pea­ga kold­vin­di­paar, kel­le pe­sast ma mi­da­gi ei tea. Kuld­no­ka­lap­sed vu­ris­ta­vad aeg-ajalt suu­re par­ve­na üle pea, aga maas neid nä­ha po­le. Väi­ke-le­he­lind on silk-sol­ki­mi­se lõpe­ta­nud, val­ju vi­let la­seb prae­gu vaid puu­ko­ris­ta­ja.

Kuumad kivid

Lapsepõlves ütles üks vanataat meie mängulustist kivitrepil puhkavale kambale: ärge istuge külmal kivil, siis pureb teid vanast peast reuma. Just praegu on Eesti suves ainus aeg, mil tasub kivil istuda. Kivist imbub kehasse lakkamatut sooja päikeseenergiat.

LASTELE:

Lepatriinu, lenda ära

Lepatriinude koorunud põlvkond on vuhinal lendu pistnud ja suured veekogud tähendavad neile tüütut lennutakistust. Nii sibab praegu Peipsi rannaski igal sammul mõni punakuub. Aotäht proovis sel nädalal nende peal kõige lihtsamat õpitud sõnumist: „Lepatriinu, lenda ära sinna, kus su lapsed on!” Vahva oli näha, kui järjekindlalt ta triinut poole tunni jooksul aina teele saata proovis. Täpiline ei võtnud vaevaks näputippu ronida ja minema lennata. Mikk arvas seepeale, et meil on siin ju probleeme EMT-ga – levi on lihtsalt kehv. Lastega randa jõudes tuletage meelde kõik lepatriinusalmid või tehke uusi juurde ja lugege neid koos.