Augusti esimene nädal: põhjamaine troopika
Tõepoolest oli tõsiselt kuum aeg – nii lämbe, et inimesed otsisid puude alt varju ja katsid pead. Liblikarahvas pidas tõsist tantsupidu, meie ravimtaimeaed, mis on nüüd täies õies, on lehvivatest tiibadest kirev: siilikübaral ja kukesabal käib tõsine tants – admiralid, lapsuliblikad, nõgeseliblikad, kapsaliblikad, välja on ilmunud ka leinaliblikad. Aga koerliblikatele ei paista kuumus meeldivat – nemad trügivad tuppa. Sealõuarohul on lisaks kimalastele ka sirelasi ja... herilasi. Jah, augustipidude põhinuhtlus on käes: mahlaklaasi ja õllepurki pugevad triibulised ei anna meile enam armu. Lisaks on köök väiksemagi marjakandami lauale sattudes tihedalt äädikakärbseid täis. Kaunis on praegune aeg ka kõrvale: ritsikad siristavad täie hooga ja enam mitte madalal heinas, vaid on tõusnud kõrgele kaskede ja vahtrate latvadesse – poodiumile.
Tuumakas pähkel
Taimeilmas on tõsine viljade valmimise aeg. Vanarahvas rõõmustaks kuuma rukkilõikuse algusaja üle. Aedades on aed- ja põldubade küllus. Maainimene käibki praegu ringi ämbrite ja toobritega – küll jagub sinna tomateid, kurke ja suvikõrvitsaid, küll musti ja punaseid sõstraid, söömiskõlblikuks on saanud valged klaarid ja martsipanõunad. Porgandid on parajad purakad ja naerid kipuvad juba puituma. Hiljem külvatud herned said korraga valmis ja näitavad esimesi herneusse. Varajase kartuli pealsed võttis sel nädalal lehemädanik nagu niuhti. Põlvamaal Tõnu Lume talus saja-aastastelt sarapuudel pähkleid proovides selgus, et tuum on neil juba täiesti sees, aga alles rohumaitsega. „Kummaline, et sel aastal pajuharakaid ehk pasknääre matti võtmas pole, muidu tulevad nad ikka just sellise küpsuse juures,” ütleb endine metsavaht, „aga küllap siis napsavad põhisaagi hiljem oravad.” Tartu ümbruse jäätmaad on õitsvatest kuldvitsadest kollased, aedu täidab flokside õiehurm. Rannas näitab kibuvits juba punast.
Vesi kaob
Hoolimata suurtest sadudest kaob vesi tasapisi veekogudest, Peipsil on ta pilliroovarte järgi vaadates langenud ligi pool meetrit. Nii ka vooluveekogudes, laupäeval nägin üle tee hüplevat saarmast, ju oli temagi elupaika tabanud põud. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et taganevad veehoovused on viinud Soome lahest sinivetikad, veepeegel on tavatult puhas ja rahulik. Ka Peipsis pole tavapärane augustikuine „õitsemine” ikka veel alanud, aga see võib nüüd tulla päevapealt. Või ehk läheb siis tõesti vihmale? Tiina Ojala Saaremaalt ütleb, et nastikud olid juba reedel teedel – nelja päeva pärast peaks sadama. Tasub vaid vaadata, millal raudkivid hakkavad higistama. Kogu niiskus ongi õhus – hommikukastes ja piimjas ööudus. Mikk Sarv tuletab meelde, et ka vanarahvas oli kimpus suvelõpu kasteniiskusega: lõigatud vilja tuli rehetare suitsus järelkuivatada ja küpsetada. See-eest oli tulemuseks ainulaadne suitsuga konserveeritud vili, mis oli otsitud kaup üle Euroopa. Liiga agar rehekütmine lõppes aga pahatihti tulekahjuga, mida aitas ohjeldada kahi ehk ohvriand tulepühak Lauritsale, kelle surmapäeva, 10. augustit on ajast aega erilise pidulikkusega tähistatud Kuusalu Laurentsiuse kirikus.
Toonekurelaste lennukool
Linnurahvas rändab, nii pistrikud kui ka roolinnud. Kured on rabades koos ja aina hüüavad. Valge-toonekured peaksid lähiajal kõik tuule tiibadesse saama, räästapääsude pesadki hakkavad tühjaks jääma. Meie aias asjatab viimasel ajal kollase peaga koldvindipaar, kelle pesast ma midagi ei tea. Kuldnokalapsed vuristavad aeg-ajalt suure parvena üle pea, aga maas neid näha pole. Väike-lehelind on silk-solkimise lõpetanud, valju vilet laseb praegu vaid puukoristaja.
Kuumad kivid
Lapsepõlves ütles üks vanataat meie mängulustist kivitrepil puhkavale kambale: ärge istuge külmal kivil, siis pureb teid vanast peast reuma. Just praegu on Eesti suves ainus aeg, mil tasub kivil istuda. Kivist imbub kehasse lakkamatut sooja päikeseenergiat.
LASTELE:
Lepatriinu, lenda ära
Lepatriinude koorunud põlvkond on vuhinal lendu pistnud ja suured veekogud tähendavad neile tüütut lennutakistust. Nii sibab praegu Peipsi rannaski igal sammul mõni punakuub. Aotäht proovis sel nädalal nende peal kõige lihtsamat õpitud sõnumist: „Lepatriinu, lenda ära sinna, kus su lapsed on!” Vahva oli näha, kui järjekindlalt ta triinut poole tunni jooksul aina teele saata proovis. Täpiline ei võtnud vaevaks näputippu ronida ja minema lennata. Mikk arvas seepeale, et meil on siin ju probleeme EMT-ga – levi on lihtsalt kehv. Lastega randa jõudes tuletage meelde kõik lepatriinusalmid või tehke uusi juurde ja lugege neid koos.