Augusti kolmas nädal: äranäksitud ja villane
Kasepuud vaid ohkavad aias, kui nõrk tuuleiil neist üle voogab. Lehed on väsinud rippumast, igatsevad tantsida viimast kuldkollast tuuletantsu ja poetuda maapinnale. Kiriteod on plõksulilled – lemmaltsad – täkkeliseks hauganud, aiaveeres kasvavatest mädarõigastest on järel vaid rootsud. See-eest on kevadel salatisse hakkimata jäänud põdrakanep üleni villkarvane, vaid viimane tutike õisiku ladvas näitab veel lillat õieilu. Nõgesevarred on nii rauda täis, et neid ei saa murda ega niita. Karuohaka imeilus lilla õiekübar on üleöö muutunud korralikuks kollakaks karvamütsiks. Mikk Sarv lisab vanarahva ilmaennustuse: pärtlipäev, 24. august on esimene sügispäev. Kui siis sajab, sajab kogu sügise.
Nuumapäevad ja karvavahetus
Tahame või ei taha, aga suveaeg on läbi: alates augusti kolmandast nädalast on aeg pikad püksid ja jope taas kapinurgast välja otsida ning lõpetada pruuniks põlenud säärte välgutamine. Enam pole mõnus ka öösel telgis magada. Mnjah, ja paljudel inimestel kipuvad juuksed lahti tulema, et kasvada saaks tihedam talvejuus. Loomariigis on veel kõigi kasukakarvad endiselt suvevärvides, kuid käib ennast-unustav nuumamine, sest paks rasvakiht on talvel enamgi väärt kui soe kasukas. Sestap otsitakse aina paremaid söögikohti: metssead ei anna armu kartulivagudele ja karu käib kaeras. Tasapisi hakkavad konnad oma talvituspaikade poole nihkuma, neid on täis kõik teed – hüppavaid rohukonni ja ae-e-glaselt astuvaid kärnkonni. Nende kannul liiguvad kährikud, kes ei pääse kuidagi mootorhakklihamasinast.
Heinarulli vahtkond
Teedel on konnajahil teisigi tegelasi, valge-toonekured kõnnivad viimasel ajal juba lausa autoteedel. Asfaldilindi kohal patrulliv ronk on igapäevane nähtus. Hiireviud on täiesti omaks võtnud inimtekkelised jahipukid – heinapallid. Ühel põllul võib neid praegu näha kahe-kolme rulli otsas passimas ja äkk-sööstuga hiirt haaramas. Vaid raudkullid ajavad asju nagu vanasti. Kaja Kübar kirjeldab, kuidas raudkull tuleb suure pääsukesekisa saatel hommikul puu otsa varitsema, sööstab siis varjupaigast ootamatult välja, haarab saagi, nokitseb puu otsas endal kõhu täis ja lahkub pääsukeste valju nördimuskisa saatel puhkepaika. Jah, aga eks röövlindudel ole ka praegu juba rändeaeg ja seetõttu jõusööki vaja. Nigula metsloomade turvakoduski on praegu kosutusel rändel viga saanud kanakull ja raudkull.
Valgekaelaline hõbehaigur
Peipsi äärde saabus ka esimene hõbehaigur – lumivalge pikk-kael muudkui kammib rannavett. Kui lähemale lähed, siis tardub tikksirgeks, lendab ära ja tuleb jälle tagasi. Haigruid on vete ääres praegu tõesti palju. Sillerdav järvevesi millegipärast enam suplema ei kutsu, kuigi veesooja on piisavalt. Üle rannaluite minnes saab väikese korvi kuhjaga pilvikuid ja riisikaid täis – nii pole ma tänavu veel päris seenemetsa jõudnudki. Vaid veerand tunniga suutsin aga Läänemaal Bergsby metsast korjata juba liitri päikesepunaseid pohli. Päris pohlaaeg peaks saabuma septembri esimestel päevadel.
Kummaline on, et haavapuravikke ei ole meil sel aastal kohe üldse ja pole veel ka ühtegi kärbseseent, kuigi ühest õnnetust seenesöömisest on juba lehest lugeda olnud. Kehtib ikka vana põhimõte: õpi kümme seeneliiki hästi selgeks ja ülejäänud jäta lihtsalt metsavanale...
Ravimtaimekimp koolilastele
Tarkusepäev läheneb ja tuhandete pereemade peades keerleb põline muremõte, kust saada pisikesse pihku septembri alguspäeval lillekimp esimesele õpetajale. Proovige lapsega üheskoos teha kinkimiseks väekas üheksa lille ravimtaimekimp: saialill, raudrohi, pihlakas, pune, naistepuna... Tervise- ja tarkusetee teekäijatele.
Lastele: Liivajoonemäng
Aotäht on meil suve jooksul kenasti keksu hüppama õppinud, kuid kekskasti joonistada pole igal pool võimalik. Hea on piirjooni maha märkida liivaga. Et sirgeid jutte ajada, olgu harjutuseks selline mäng. Kõik võistlejad saavad ühesuguse ämbritäie kuiva liiva. Kellel õnnestub minuti jooksul pikem katkematu joon maha puistata, on võitja. Värviseguse liivaga võib ka vikerkaari maalida või muid vigureid maapinnale joonistada.
