Augusti teine nädal: rulltormid
Siiski vähemaid tormihooge jõudis ka maapinnale, kuigi mitte nii purustavaid kui lauritsa-päevajärgne. Tegin treti läbi Eestimaa ja peab siiski tunnistama, et tuul on sakutanud enim neid kohti, kus inimkäsi omasoodu maastikku on kujundanud. Eriti rängalt on kannatanud need metsatukad, kus metsaserv lagedaks võetud – kus metsahooldustööde tõttu tuul võrade alla pääses. Samuti sakutas ta õue- ja pargipuid, mille alumisi oksi oli saetud. Enim on külili narmasjuurtega kuuski, männid on plaksuga pooleks murtud, seemnemännid raiesmikel on nüüd enamasti neljameetrised „eurokännud”.
Õuepuudest said rohkem kannatada raske lehestikuga vahtrad, üllatavalt palju on maast rebitud õunapuid ja ploomipuid. Väike-Maarja kirikutorni kukkumine on kummaline – kukkus ainsasse külge, kus korralikult pahandust teha sai, kõrvalasuv kalmistu pääses aga pea murdudeta. Üks väikemaarjalane kirjeldas ka, et kui ta mees pärast naabermaja katuse lenduminekut kasvuhooneid kinni panema tõttas, polnud maad ligi tuult ollagi, torm rullib kõike ülevalt poolt, kõuepilve servalt, enamasti maapinnani jõudmata.
Rändele-e-e
Kuumus, päevapikkus ja tormid on lindudele andnud selge märgi, et on minematõttamise aeg. Pääsukesed peavad juba oma traadikoosolekuid. Tihase, puukoristaja ja porriparved teevad rännuteel suurpuhastust majadele ja aiapuudele. Varesed aga tegelevad enda nuumamisega, päeval võetakse kambakesi ette trette lähiümbruse viljapõldudele, kus kombainidest ikka üht-teist maha pudisenud on. Punarinna tiksumine hommikuvarasuses akna all paneb märkama, et linnulaul on kadunud. Isegi väike-lehelinnu silksolku on harva kuulda. Pardid on aga kogunenud järvele roo taha suurtesse parvedesse. Meie haned aga Saamimaal ei ilmutanud veel mingeid tagasirändamise märke, küllap rändetuhin imbub neisse siiski üsna pea. Meie küla kühmnokk käib nüüd lõpuks oma poegi näitamas – 4 päris suurt „inetut pardipoega” on neil pidevalt kannul.
Põdrakanepi vill
Pruunisus heinamaal on lõplikult võitnud, vaid ädalapõllud annavad rohelist tooni. Põdrakanep lennutab oma esimesi udemeid, hundinuia pead on kõvad kui tõrvikud. Silmailu annavad lillapunased kukesabad ja kollased soolikarohud. Liblikaaias meelitavad veel punased siilikübarad, puned, monardad ja kassinaerid kõiksugu liblikaid. Kapsaliblikate üllatavalt suur valge pilv askeldab mu kängu-jäänud kapsaste kohal, kartulitega on ka sel aastal kummaliselt läinud – botaanik Helle Mäemets näitas, kuidas vaovahel vohab meil looduskaitsealune kiirjas ruse – küllap järve äärest kõllaga (adruga) põllule toodu. Nii nagu aastaid varemgi, kui ma ülimärjal aastal kartulite asemel vaost mudakonna välja kraapisin, on mul sel aastal jälle kartulipõllu asemel harulduste kasvatus. Kõrvitsaid ei jõua seevastu sel aastal kokku lugeda, nende suurus on rekordiline. Õuntel on seemned pruunid ja õunamekk man, Mikk Sarv ütleb, et vanarahva tarkuse järgi see pärast rukkimaarjapäeva peabki olema.
Jaaniussid ja puugid
Soe aasta on toonud putukauputuse, õnneks on peaaegu kadunud parmud, sääskedestki on jäänud vaid kahvatu vari kevadisest. Kõiksugu mardikaid trügib aga iga kord koos nöörilt toodud pesuga tuppa. Tuppa pagevad ka kuuma eest liblikad, eriti meeldib neile Aotähe mängumaja – murelik viieaastane põngerjas lubab järgmisel aastal, kui ta tublisti putru on söönud, asutada liblikahaigla, sest paljud neist kirevatest tantsijatest on viga saanud. Ämblikud aga olid me Saamimaa retke ajal ukse ette korraliku võrgu pununud. Muide, augusti lõpus tasub jälle hoolikalt end puukide suhtes kontrollida! Põnevalt palju on lennus ka ööliblikaid ja kes öösiti pikemalt tähesadu vaatama jääb, võib näha ka taas jaaniusse helendamas, Kolga suvemessi ajal olid nad igatahes korralikult rohus oma rohelist valgust külvamas.
Rulliv ujuja
Sel nädalal on mul oma kalamehejutt ka. Reedel Peipsis oma küla ranna vees ligunedes proovisin jälgida, kuhu poole kaob ranna kohal heljuv merikotkas, et aidata täpsustada tema pesakohta. Silmad veepiiri kõrgusel, nägin ühtäkki enda poole libisevat... haiuime. Ehmunult püsti karates sain siiski aru, et tegemist oli suunataju kaotanud ülekilose latikaga. Muistne kalamehekirg lõi välja minuski, õigemini küll uudishimu – aga paar korda krabamist ja selgeks sai seegi, et paljakäsi kala ei püüa. Kähku kaldalt toodud käterätt oli aga parem püügivahend. Ilmselt kalade pöörlemistõbe põdejana ei saanud loom enam aru, kus ta viibib, jäi üle vaid korralik „põletusmatus”.
Maga küünis!
Need, kes endale passiivmaja ihkavad, peaksid esmalt läbi tegema võrdleva proovi – magama ühe öö heinaküünis ja siis öö veekindlas telgis. Eriti tulevad erinevused välja siis, kui päike hakkab rõõmsamalt paistma. Hingematvalt. Rootsi ökomees Torbjörn Lahti kinnitab, et eriti abituks muutuvad passiivmajad avariiolukordades, kui voolu-ühendus katkeb.
Lastele
Ilmamäng: Sõbrapael
Õpetaja Aigi Kapten tõi Lohusuu suvekooli põneva punumistehnika – vaja on puu- või papprõn-gast, millel keskel auk ja äärtes kaheksa sälku. Seitse lõnga sõl-mitakse ja tõmmatakse keskelt august läbi, iga lõng sikutatakse ühte sälku. Järgemööda hakatakse vabaksjäänud sälku tõstma päripäeva altpoolt kolmandat lõnga ja nii aina edasi, kuni moodustub uhke pael.
