Autojuhi joovet uuritakse sageli liiga pealiskaudselt
Praegu liiklusjärelevalves kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid, mille alusel saab vaid öelda, kas inimese veres on alkoholi. Samas ei saa sellise alkomeetri näidu põhjal kindlalt väita, et inimene oli purjus.
Juhil on õigus indikaatorvahendi tulemus kohe vaidlustada ning nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ja vere- analüüsi.
Vereanalüüsiga oli nõus ka käesoleva aasta aprillis riigikohtus õiguse saanud Marko, kellel politseinikud tuvastasid 0,9-promillise joobe. Mees viidi Kallavere haiglasse ekspertiisi, kus arst teda uuesti alkomeetriga kontrollis ning tuvastas joobe punetava näo, alkoholilõhna ja kiirenenud pulsi järgi.
Vereanalüüsi võtmist ta vajalikuks ei pidanud. Politsei karistas Markot väärteo korras 10 200 krooni suuruse trahviga, mille mees Harju maakohtus vaidlustas. Kohtus esitas Marko tõendi, et põeb kõrgvererõhutõbe, mis põhjustab näopunetuse ja kiire pulsi ning kaebas edasi.
Riigikohus tühistas varasema otsuse, kuna mees nõudis joobe tuvastamiseks vereanalüüsi ning alkoholisisaldust veres ei kontrollitud nõuetekohaselt. Liiklusjuristi Indrek Sirki sõnul oleks lihtsaimaks lahenduseks tõendusmaterjaliks kõlbavaid tulemusi andvate, kalibreeritud alkomeetrite kasutuselevõtt.
Vähem subjektiivsust
Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus neid joobe tuvastamiseks ei kasutata. “Tõenduslikud alkomeetrid võimaldaksid loobuda arstide subjektiivsest hindamismetoodikast ning tagaksid selge ja läbipaistva karistuspoliitika – raskema joobeastme puhul rangem karistus,” sõnas Sirk.
Joobe tuvastamise täpsema ja vähem edasikaebamist või-maldava korra peaks paika panema aastaid justiitsministeeriumis ette valmistatud korrakaitse seaduse eelnõu.
“Tuvastamine on hetkel korrastamata valdkond,” nentis eelnõuga tegelev justiitsministeeriumi karistusõiguse ja -menetluse talituse juhataja Saale Laos. “Joobe tuvastamine peab käima teaduslikult kindlal meetodil, milleks on tõendusliku alkomeetri kasutamine või vere-proovi analüüs,” lisas ta.
Kommentaar
Indrek Sirk
Liiklusõigusbüroo jurist
Riigikohtu viimaste lahendite selgeim sõnum on see, et kui inimene nõuab oma joobe tuvastamiseks täiendavaid toiminguid peale alkomeetrisse puhumise, tuleb need õigused talle ka tagada. Seevastu juhtudel, kui autojuht nõustub politseiniku väitega, et on joobes, ei ole tal hiljem enam mingit vaidlemisvõimalust, seda ka juhul, kui selgub, et politsei alkomeeter ei olnud läbinud isegi perioodilist kasutajale ettenähtud kontrolli. Kui autojuht nõuab vereproovi, tuleb seda talle võimaldada. Kellelgi pole seejärel õigust silma järgi otsustada, et tegelikult on mees purjus ja vereprooviks puudub vajadus.
Fakt on see, et taatlemata alkomeetrid pole mõõtevahendid ja kuigi numbrid võivad 99 protsendil juhtudest olla täpsed, pole see usaldusväärne alus inimese karistamiseks. Tihti esineb juhtumeid, kus inimesed bensiinijaamast ostetud alkomeetrit kasutades peavad ennast kaineks, kuid politsei samasuguse taatlemata mõõteriista näidud on teistsugused. Õiguslikult on selliste aparaatide kontrollimise mehhanism puudulik ja usaldusväärsus kaheldav. Hetkel sarnaneb olukord silma järgi autode kiiruse hindamisega.
