Bajuk: mingil juhul ei anta mulle eluaegset
Teisipäeval alanud kohtuprotsess kurikamõrvas süüdistatava Vjatšeslav Bajuki üle jõudis eile tunnistajate ülekuulamise ja kirjalike asitõendite avalikustamiseni. Muu hulgas avalikustati Bajuki ja tema kambrikaaslaste jutuajamiste üleskirjutused. Jutuajamist lindistati kambris 30. augustil, neli päeva pärast seda, kui Bajuk vahi alla võeti.
Tuleb märkida, et lindistuse üleskirjutustest oli raske aru saada. Seda nii eestikeelses tõlkes kui ka venekeelses originaalis. Kambris viibinute jutt oli segane ning lindistamist häiris taustmüra. „Mingil juhul ei anta eluaegset. Selleks peab tegema…” jättis Bajuk lause poolikuks. „Peab pool Balti jaama läbi peksma,” lõpetas kambrikaaslane.
Muu hulgas püüdsid kambrikaaslased mehelt mitmel korral uurida, kuidas ta sündmuskohale sattus ja miks oli tal kaasas pesapallikurikas. „See oli autos ja kogu lugu,” märkis Bajuk. „Ostsin selle kahe aasta eest spordiosakonnast. Ilma tagamõtteta. Igaks juhuks,” lisas ta. „Ja läkski vaja,” poetas kambrikaaslane. „Jah, läkski. Nii naljakas, nagu anekdoot,” olevat Bajuk vastanud.
Bajuk väidab, et ei mäleta
Bajuk rääkis, et parkis auto 500 või 600 meetri kaugusele rünnakukohast. Snelli parki suundus ta jalgsi. Seda, kas ja kuidas mees kurikat läbi hommikuse linna jalutades peitis, jäi selgusetuks. „Ma ei mäleta, kas peitsin. Mu käest küsiti (uurija küsis – toim), kas panin kurika kotti. Ma ei mõelnud siis üldse mingile kotile,” ütles Bajuk.
Väljend „ma ei mäleta” käib peale tapmise ja tapmiskatse ka vägistamises süüdistatava Bajuki jutust läbi pidevalt.
„Sittagi ei mäleta, nii purjus olin,” ütles ta. Bajuk märkis, et oleks ta natukenegi mõelnud, poleks ta tapma läinud. „Kohe muutusin hulluks, jooksin kinni, nagu oleks katus ära rebitud.”
Bajuk rääkis, et ründas mõlemat naist selja tagant. „Justkui ühele naisele jooksin järele. Isegi ei näinud, et oli naine, ta oli jopes ja kapuutsis,” sõnas Bajuk kambrikaaslastele. Küsimusele, miks ta teise naise ellu jättis, vastas ta, et seda ta ei tea. „Ma ei mäleta, et keegi oleks kedagi näinud,” märkis Bajuk.
Sellest, mis põhjustel Bajuk oma teise ohvri peksmise katkestas, tõotabki kujuneda üks protsessi otsustavaid asjaolusid. Mehe kaitsja Aleksandr Kustov küsis eile tunnistajatelt vaid üksikuid küsimusi. Kahelt koolitüdrukult, kes teise ohvri peksmist pealt nägid, päris advokaat, miks nad arvavad, et Bajuk neid nägi ja seepeale põgenes. Arvestades, et Bajuk eitab teise naise tapmiskatset, võibki kaitse olla oma taktika üles ehitanud sellele, et mees loobus teisest rünnakust ise, mitte hädaabisse helistavaid tüdrukuid nähes.
Lisaks tutvustas kohtunik eile ka seda, millistes piirkondades ja millal asus Bajuki mobiiltelefon. Peksmine toimus kell kolmveerand kaheksa. Kell 6.19 asus mobiil Vabaduse tugijaama levis, kell 8.10 juba Pika tänava jaama levis. Kell 8.14 helistas Bajuk oma abikaasale ja pärastlõunal oli mobiil juba Jõe tugijaama levis.
Sõbratar oli kurikat näinud
•• Peale kahe koolitüdruku, kes rünnakut pealt nägid, olid eile kohtusse ütlusi andma kutsutud ka Bajukile tööd andnud restorani peakokk Dmitri Rooz, Bajuki abikaasa ja Bajuki sõbratar.
•• Rooz rääkis, et suhtles Bajukiga tööalaselt, ning iseloomustas teda kui tagasihoidlikku, kohusetundlikku töötajat. Snelli pargis juhtunut olid nad kollektiivis samal päeval ka arutanud ja Bajuk olevat siis öelnud, et tegu on väga räige juhtumiga.
•• Bajuki sõbratar rääkis, et tutvus kohtualusega tööl, kui oli samas restoranis ettekandja. Kui ta 2009. aasta märtsis vallandamise tõttu endast väljas oli, pakkus Bajuk talle kurikat – mine tao sellega vastu puud ja ela ennast välja. Inimesena iseloomustas ta Bajukki kui lahket, tähelepanelikku ja hoolitsevat meest, kes ei olnud agressiivne.
•• Bajuki abikaasa kasutas õigust ütluste andmisest keelduda.
