Balti jaama juures töötab galaktika parim tätoveerija. Soomest Eestisse kolinud Wilma ei ole pagulane, keda peaks kartma

 (164)
Kliendi veenmine. Kari Hannula veenmist eriti ei vajagi, vaid usaldab end täielikult Wilma hoolde.
Kliendi veenmine. Kari Hannula veenmist eriti ei vajagi, vaid usaldab end täielikult Wilma hoolde.Foto: Priit Simson

Balti jaama ümbruses luurates kohtab alati põnevaid inimesi, ägedaid algatusi ja tublisti kultuurikihti. Kui ilmad soojemaks lähevad, on raudteejaama kõrval Kopli tänaval lahti üks uks, millest sisse kiigates nähtut on raske unustada. Seal on Wilma tätoveerimissalong ja imelike asjade pood Shit & Stuff.

Aastaid tagasi ühel hilissügisesel lörtsisel õhtul otsustas Soomest Eestisse käima tulnud Wilma minna oma tollase abikaasaga kesklinnast kaugemaid söögikohti otsima. Kopli tänavale jõudes avastasid nad Kamahouse’i (praegu asub seal Kopli restoran), mis mõjus oma värvide ja erksusega Wilmale äratavalt.
Wilma meenutab, et kuna Tallinn oli tol õhtul pime, kõle ja peaaegu postapokalüptiline, rabas restoranis avanenud kontrast jalust – nagu oleksid nad sukeldunud mingisse loovuse allikasse. Restorani sisustus ja inimesed olid hullumeelselt ägedad. Wilma sattus juttu ajama koha juhatajaga, kes rääkis oma ellusuhtumisest: kui millegi poest ostmiseks raha pole, siis tuleb lihtsalt midagi välja mõelda.
See koht ja lause said Wilma Eestisse kolimise ja äri tegemise päästikuks. Tollal õppis ta psühhoterapeudiks, ainult lõputöö oli veel kirjutada. Wilma ütleb, et kliendid muudkui helistasid, et tätoveerimiseks aega kokku leppida ja uurida, millal ta salongi tuleb. See ei lasknud tal Helsingis elades lõputööle keskenduda. Seetõttu üüriski ta esiti lõputöö kirjutamise ettekäändel kolmeks kuuks Tallinna vanalinnas korteri, kus oli ka aega mõelda edasisele elule. Nii tema Tallinna periood algaski. Ühel päeval teatas abikaasa, et tema läheb Soome tagasi, ja Wilma jäi Eestisse omapead.

Wilmat võib enamasti leida Balti jaama vastas asuvast tätoveerimissalongist. Foto: Priit Simson

Nüüd võib Wilmat enamasti leida Balti jaama vastas asuvast tätoveerimissalongist, mille ette väikesele kodukootud terrassile kogunevad päikeselise ilmaga kliendid ja sõbrad. Wilma ise on oma kaupluses müüja ja salongis tätoveerija.

Kliendid ja sõbrad kogunevad päikeselise ilmaga väikesele kodukootud terrassile. Foto: Priit Simson

Suveks taotleb Wilma alkoholimüügiloa. Laks veini maksab kaks eurot.

Nii valus tätoveerimine ei ole, et samal ajal raamatut lugeda ei saaks. Tundmatuks jääda sooviv klient hindab seda valu skaalal ühest kümneni üpris mugava kahega. Foto: Priit Simson

„Ma toon siia sellist ellusuhtumist, et iga päev võiks olla hirmus tore ja rõõmus,” ütleb Wilma ja nimetab end pagulaseks, keda ei peaks kartma. Ta ei saa Eestist sotsiaaltoetust, arsti juures käib tasulisel vastuvõtul ja üldiselt toonitab, et ei taha kuidagi Eesti ühiskonda kurnata, vaid rõõmustada. „Muutus, mida ma toon, ei ole midagi sellist, mis lõhuks väärtusi, mis on eestlaste hinges ja südames – seda miskit, mis aitas teil Nõukogude okupatsiooni üle elada.”

Shit & Stuffi kaubad Foto: Priit Simson

Tätoveerimissalongi Inky Queen astuja leiab eest pisikese kaupluse Shit & Stuff. Kui Wilma leidis Kopli tänaval maja, mida üürida, kaasnes sellega kindel nõue. Nimelt asus seal kunagi apteek ja sellest seintele jäänud riiuleid ei lubatud välja lõhkuda. Salongi sisseseadmise ajal oli Wilmal parajasti vaja müüa suvila Soomes ja oma seal asuv träni kuhugi mujale paigutada. Niimoodi leidsid need asjad tee Kopli tänavale. See pole nagu päris antikvariaat ega täika, see on Shit & Stuff.

Balti jaama trammipeatus läbi Inky Queeni ukse Foto: Priit Simson

Kui küsida klientidelt, miks nad lasevad end tätoveerida, ei oska keegi seda päris hästi põhjendada. Eks ta ole: kuidas sa põhjendad kunsti?

Wilma salong on väike soome vabaltmõtlejate koht Tallinnas. Kokku on saanud fotograaf Asko Salminen ja kokk Juha Rantanen. Foto: Priit Simson

Wilma ütleb, et tema teekond tätoveerimissalongi avama algas sellest, kui ta kunagi kandideeris Disney videolevi Soome haru juhiks. Wilma oli küll olnud tugev kandidaat, kuid USA-st pärit värbajad otsustasid temast loobuda. Kui otsus oli teada, küsis üks värbaja Wilmalt: kus sa näed end viie aasta pärast? Wilma vastas, et temast saab Soome parim tätoveerija. (Ta ei tea siiani, miks ta seda ütles ja kust see mõte tuli.)

Wilma tööstiil on selline, et kui talle kliendi suhtumine ei sobi, siis viskab ta tolle välja. Mul veab. Foto: Priit Simson

Tol ajal oli Wilma 36-aastane ja ta ihul oli kaks viletsat tätoveeringut. Öeldu peale haaras Wilma telefoniraamatu (sel ajal internetti nii laialt veel ei kasutatud) ja hakkas tätoveerimissalonge läbi helistama.

Wilma on palju elukohti vahetanud, Eestiski on ta elanud nii vanalinnas kui ka Kalarannas. Praegu tundub mõistlik ööbida Ilmarise hotellis. Foto: Priit Simson
Wilma imestab, et isegi Ilmarise hotellis tuleb jalgratas trossiga käsipuu külge aheldada. Rattaid ja nende juppe on Wilma naabritelt varastatud küll ja küll. Foto: Priit Simson

Loe veel

Kolmanda kõnega sai ta toru otsa ühe itaallase ja palus, kas saaks õpilasena tema salongi tööle tulla. Itaalia kutt nõudis 20 000 eurot ja lubas kolm aastat õpetada (leping oli selline, et kui asja ei saa, ega siis raha ka tagasi ei saa). Wilma võttis pangast laenu ja läks õpilaseks. Kui temalt nüüd küsida, kas ta on siis Soome parim tätoveerija, vastab ta, et galaktika parim.

Need lihtsad sisalikud ei anna edasi mingit sügavamat sõnumit kui see, et nad on lihtsalt ägedad. Ent kui vaja oleks, küll siis Wilma leiaks kunstiteoste selgitamiseks legende ja jutukesi. Foto: Priit Simson
Esimese tätoveeringu sai Wilma Londonis, aga see oli nii ebaõnnestunud, et on nüüdseks üle joonistatud. Teine tätoveering pidanuks olema hiina keeles kirjutatud „Carpe diem!” („Kasuta päeva!”), kuid seegi ebaõnnestus. Selle asemel kirjutati hoopis „Olen lehm”, on hiina keele oskajad Wilmale kinnitanud. Foto: Priit Simson


Wilma enda loodud tätoveeringutel pole läbivat ideed, need on aja jooksul tekkinud ja ühes või teises suunas arenenud. Foto: Priit Simson


„Mul on vaja end rattavormi saada!” Treening Telliskivi linnaku jõusaalis Foto: Priit Simson


Ettevalmistused valusateks elamusteks Foto: Priit Simson


Raseerimine käib tätoveerimise juurde. Foto: Priit Simson


Kavandi sobitamine Foto: Priit Simson


Eckerö Line’i meditsiinivend Kari Hannula hindab kavandit. Foto: Priit Simson


Ja kavandist saab püsiv kunstiteos. Foto: Priit Simson

Palju õnne Wilmale, kel oli eile, 6. mail juubel!

Hea lugeja! Kui tead mõnda sama fantastilist inimest, anna meile temast teada e-posti aadressile uudised@epl.ee.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare