Balti peaministrid lahendaksid euroala võlakriisi Ansipi mudeliga
Kenasti renoveeritud mõisahoone raamatu-kogus vesteldes oli tunda, et kohtumiseks linnast välja sõitnud peaministrid olid saanud teemasid väga vabalt arutada. Õhkkond oli klaar ja üksteise mõtteid haarati lennult. Kui suures plaanis on peaministrid Balti riike siduvates küsimustes väga üksmeelsed, siis tähelepanelik lugeja märkab siiski huvitavaid erinevusi. Kas Balti riikide „energiasaare” staatus 2015. aastaks lõpeb või on see pigem ambitsioonikas püüdlus? Või kuidas jääb Rail Balticaga? Ent alustasime juttu euroala võlakriisi lahendamisest. Kas kriisi lahendused võivad ka Balti riigid kahte lehte lüüa?
•• Kõik viimase aja Euroopa ülemkogud on ühel või teisel moel tegelnud küsimusega, kuidas lahendada Euroopa ehk euroala võlakriisi. Eesti on nüüd euroala liige, kuid eks Läti ja Leedugi taha liituda tugeva euroalaga. Lahendustest rääkides usuvad paljud, et euroala peab minema EL-is oma teed, muutes sedasi tegelikkuseks kahekiiruselise Euroopa Liidu. Kas kahekiiruseline Euroopa oleks teile vastuvõetav, eriti Lätile ja Leedule?
•• Andrus Ansip: Ma tahan öelda, et Eesti on kindlalt vastu igasuguste blokkide tekitamisele Euroopa Liidus. See pole küsimus ainult Lätile ja Leedule. Tugev Euroopa Liit on ka Eesti huvides.
•• Andrius Kubilius: Esiteks ma ei arva, et kahekiiruseline Euroopa võiks üldse mingil kujul sündida. Arutelud sellest, kuidas teha Euroopa majandusi konkurentsivõimelisemaks, on head. Mis vormis, seda alles otsustatakse. Aga ma võin korrata, et euroala probleemide lahendus on väga lihtne. Võtke Eestist eeskuju igal pool. (Ruumis tekib lõbus olek – toim.) Ma saan öelda, kui palju see meid on aidanud. Majandused taastuvad ja me väljume kriisist. Kuid küsimus on selles, miks Eesti sai euro ja meie eesmärk on see alles aastal 2014. Vastus on väga lihtne. Vahe seisnes poliitikas, mida viidi Eestis ellu enne kriisi. Kriisi ajal viisime ellu absoluutselt sama poliitikat. Kuid Andrus Ansipi valitsuse poliitika oli enne kriisi targem kui meie riigi oma. Ja see ongi vastus.
•• Peaminister Dombrovskis, kas te nõustute sellega?
•• Valdis Dombrovskis: Nõustun täielikult Eesti näite toomisega. Kasutame seda tihti ja see on võtmeerinevus Eesti ja Läti-Leedu vahel. Buumiaastatel oli meil kahekohaline majanduskasv, kuid eelarve polnud tasakaalus. Ja nagu avastasime, oli see suur viga. Eesti liikus ülejäägiga eelarve poole, ja see oli väga tõsiselt abiks. Kuid paraku on nii mõnigi euroala riik pigem meiesugune, mitte Eesti moodi. Ja seetõttu on neil võlakriis. Aga jälle, ma arvan, et EL teeb juba praegu päris sisulist tööd, et võlakriisi lahendada – meil on Euroopa semester, toome euroalasse tagasi sanktsioonid ja kontrollimehhanismid. Euroalaväliste riikide jaoks on asi suhteliselt selge: kas täidate Maastrichti kriteeriumid või teid ei lubata sisse. Kuid kõik, kes on juba euroalas, on saanud teha põhimõtteliselt seda, mida aga soovisid. Polnud mingeid sanktsioone ega kontrollimehhanismi. Ses mõttes on Maastrichti kriteeriumid piisavad – on vaja lihtsalt tagada, et euroala enda riigid järgiksid neid kriteeriume. See aitab ühtlasi vältida tulevasi kriise.
•• Ansip: Esiteks ma tahaksin nüüd tänada oma kolleege abi eest mu valimiskampaanias. (Kõik naeravad kõvasti – toim.) Meil pole tegemist euro kriisiga. Kriis on konkreetsetes liikmesriikides. Ja kriis on ka mõnedes liikmesriikides, kes ei kuulu euroalasse. Saan ainult nõustuda oma kolleegidega: kõigi liikmesriikide valitsused peavad kärpima avaliku sektori defitsiiti. Nad peavad kärpima avalikke kulutusi ja kui vaja, siis ka makse tõstma, nagu me tõstsime aktsiise ja käibemaksumäära oma riikides. Samuti peavad kõik tegema struktuurseid reforme – Eestis muutsime töölepinguseadust, mis on nüüd üks Euroopa kõige liberaalsemaid tööõigusseadusi. Tõstsime ka pensioniiga.
•• Seda on näiteks Euroopa Komisjon soovitanud kogu Euroopale?
•• Ansip: Komisjon ei ole teinud sellist ettepanekut. Isegi Angela Merkel või Nicolas Sarkozy ei ole teinud sellist ettepanekut. Nende ettepanek oli täiesti teine – nad ütlesid, et pensioniiga peab järgima keskmise eluea kasvu liikmesriikides. Ma nõustun sellega täielikult. Meie oma riikides teeme seda täpselt nii. Kuid mõnes teises liikmesriigis on pensioniiga madalam kui meie maades, aga oodatav keskmine eluiga samal ajal palju kõrgem. Lõpuks peab neis riikides midagi juhtuma.
•• Arutasite täna (reedel) väga konkreetseid asju, mida kolm Balti riiki saaksid üheskoos teha. Viimasel Euroopa ülemkogul nõustusid kõik liikmesriigid, et Balti riikide eriolukord „energiasaarena” Euroopa Liidus tuleb 2015. aastaks lahendada ja selleks võib kasutada ka Euroopa maksumaksja raha. Kas te aga arvate, et Eesti, Läti ja Leedu ühendamine 2015. aastaks Euroopa energiavõrguga Venemaast sõltumise asemel on tõesti realistlik? Näiteks Leedu puhul on ju teada, et teie ja Poola vaheliste elektriühenduste väljaehitamine on ülisuur väljakutse?
•• Kubilius: Ma arvan, et see eesmärk on ambitsioonikas – heas mõttes ambitsioonikas. Esiteks on väga hea, et see pole enam eesmärk ainult meie regioonile, vaid sellest on saanud kogu Euroopa püüdlus. Laiemas plaanis peame vaatama, mida peame saavutama ja mis täpselt seisis ülemkogu järeldustes. Muidugi tahame saada oma energiasüsteemid töötama n-ö Euroopa moel. See tähendab, et peame looma kõigi Balti riikide ühise elektrituru, mis toimiks näiteks Nord Pooli sarnaste reeglite alusel. Teiseks ühendused – 2015. aastaks peavad need ühendama Balti riikide elektrituru Euroopa turuga, muu hulgas ka Nord Pooliga. See on hea ja ambitsioonikas väljavaade ja baseerub nii regionaalsel kui ka Euroopa solidaarsusel. Peale selle on selge, et me peame ehitama ka täiendavaid elektritootmisvõimsusi: näiteks Visaginase tuumajaama. Eile oli meil väga hea arutelu ühise poliitika kohta, mis puudutab kolmandatest riikidest pärit elektrienergiat. Peab tegema täiesti selgeks, et meie turgu ei saa solkida, kuidas nüüd öelda, musta elektriga…
•• Kuid kas arvate, et 2015. aasta on ikkagi reaalne tähtaeg?
•• Ansip: See on väga ambitsioonikas tähtaeg ja eesmärk. Kui räägime Eestist, siis peame rääkima lisaühendusest Eesti ja Soome võrgu vahel. Selle projektiga asjad edenevad. Kui räägime Eesti puhul näiteks gaasisektorist, siis meil on mõningad plaanid, kuid me ei ole valmis praegu kohe ütlema, et jah, me saame valmis ühendused ja LNG-terminali oma regioonis 2015. aastaks. See on meile väljakutse. Me peame püüdma, kuid see on võimalik.
•• Dombrovskis: Ülemkogu järeldustest rääkides on oluline mainida arusaamist, et energiajulgeolekut silmas pidades ja turujõudude ebapiisavuse tingimustes, nagu näiteks Balti riikides, võib juhtuda eriti gaasiturul, et sellisel puhul võib projektideks saada EL-i rahastuse. Ma arvan, et see on kaunis tähtis. Eile me ka arutasime näiteks LNG-projekte – kuidas teha regionaalset LNG-projekti, mille puhul võiks küsida EL-i kaasrahastust. Ülemkogu ei seadnud ainult tähtaegu, vaid lubas ka rahastust vajalike energiaühenduste või gaasiprojektide jaoks.
•• Ansip: Mis puudutab gaasisektorit, siis ma pean lisama, et me valmistame 2012. aastaks ette tasuvusuuringu ja siis saab selgeks, milliseid gaasitorusid me peame ehitama ja kuhu tuleks rajada LNG-gaasiterminal. Rääkides elektriturust, peame Eesti puhul rääkima ka lisaühendusest Lätiga. See pole nii, et kui me saame teise ühenduskaabli Soomega, siis on küsimus meie jaoks lahendatud. Ka Lätiga on vaja veel ühte ühendust.
•• Kubilius: Me püüame öelda, et me ei saa võtta terminali eraldi ja arutada seda kui küsimust. Samuti nagu elektriga. Kõigepealt tuleb vastata, kuidas ehitada Balti riikide vahel ühtne turg ja kuidas see ühendada Euroopa turuga. Ja arutada, milliseid alternatiivseid allikaid meil peaks olema. Samuti ei saa rääkida ainult tuumajaamast kui sellisest, sest kõik on omavahel seotud.
•• Tõstsite esile LNG-terminali küsimuse. Teame, et igas riigis teevad ärimehed juba plaane ja kui need teostuks, siis ehitataks igasse riiki rohkem kui üks terminal. Aga nüüd olete valmis uuri-ma ühe regionaalse terminali ehitamist. Kellel teist tuleb siis öelda oma ärimeestele, et nende plaanid ei lähe läbi, toetame terminali ehitamist hoopis mujale?
•• Ansip: Ainult üks projekt saab EL-i toetust. Kui keegi sellest väga pettub, siis on olemas teatud võimalusi investeerimiseks…
•• Kubilius: Erainvesteeringud. (Peaministrid muigavad märgatavalt – toim.) Jälle, EL rahastab ainult ühte ja eks me näe, kus on parim asukoht. Kuid terminaliga oleks ilma tegeliku turuta, ilma võrkude lahutamiseta (olukord, kus energia tootjatele või tarnijatele ei kuuluks samal ajal põhilised ülekandevõrgud või torud – toim) väga keeruline opereerida. Sedasi näeme asju Leedus.
•• Ansip: Me peame võrgud Eestis lahutama igal juhul. Kuid nagu teate, pole valimiste tõttu praegu mõistlik parlamenti seaduseelnõusid saata. Kuid neid valmistatakse majandusministeeriumis juba ette.
•• Mis saab võrkude lahutamisest Lätis?
•• Dombrovskis: Põhimõtteliselt on meil sama suund. Mis puudutab elektrituru võrkude lahutamist, siis meil võeti vastav kontseptsioon vastu paari nädala eest. Ja meie majandusministeerium valmistab ette sellepõhiseid seadusi. Eeldame ka, et ühineme Nord Pool Spotiga sellel aastal. Praegu ei saa veel kuupäeva öelda, kuid eeldatavasti toimub see 1. oktoobril. Mis puudutab võrkude lahutamist gaasisektoris, siis see on Läti puhul ka väga tähtis, eriti LNG-terminali arvestades. Suur osa plaanist puudutab Incˇu-kalnsi gaasihoidlate kasutamist, kus me juba hoiame gaasi Eesti jaoks, aga kus me saaksime ka hoida gaasi Leedu jaoks. Vajalik taristu gaasi nii Eestisse kui ka Leedusse pumpamiseks on juba olemas. Selle jaoks on muidugi võrkude lahutamine kriitilise tähtsusega. Kuid võib eeldada teatud küsimuste tekkimist Gazpromiga. Oleme seadnud võrkude lahutamise tähtajaks 2014. aasta. Aga leping Latvijas Gaze kohta, mis osaliselt kuulub Gazpromile, kehtib 2017. aastani. Oleme küsimuse tõstatanud ka Euroopa Komisjoniga, küsides nende toetust. Kuna tegemist on kolmanda energiapaketi järgi Euroopa projektiga, siis on oluline, et ka komisjon haakuks teemaga vis-à-vis Gazpromiga.
•• Et jutt ainult energiateemale ei jääks, tahaksin küsida ka transpordi, eriti Rail Baltica kohta. Poliitilisel tasandil küll väljendatakse sellele projektile toetust. Kuid kui päris aus olla, siis praktilisel tasandil ehk näiteks kõigi kolme riigi raudteefirmade puhul soovitaks palju parema meelega pühenduda pigem ida-läänesuunalise transiidi arendamisele ja sellega seotud taristu parandamisele, aga mitte põhja-lõunasuunalisele Rail-Baltica projektile. Kas inimestel on üldse põhjust Rail Baltica teoks saamisse uskuda?
•• Kubilius: See saab teoks, selles pole kahtlustki! Küsimus on alati selles, mil moel. Leedu puhul tegeleme esimese etapiga, kus Euroopa rööpavahega (1435 mm – toim) raudtee ehitatakse Kaunaseni välja. See on tegelik töö kohapeal, asi liigub. Eesmärgiks on see valmis saada 2013. või 2014. aastal. Osalt sõltub see ka Poolast, kus on vaja ka teatud töid teha.
•• Kuid osa inimesi on täheldanud Euroopa laiusega raudtee Kaunaseni ehitamise kohta, et selle eesmärk on ümberlaadimis-äri Leetu toomine.
•• Kubilius: Ma ei tea, mida te mõtlete ümberlaadimisäri all. Me muidugi tahaksime, et transporditeid kasutataks nii efektiivselt kui suudetakse. Nii põhja-lõunateid kui ka ida-lõunateid. Muidugi ehitame selle raudtee ümber logistikakeskused… Kuid Rail Baltica peaks tooma hüvesid. Me ei vaja Rail Balticat lihtsalt selleks, et saada Rail Baltica.
•• Ansip: Eestis oleme viimase paari aastaga investeerinud päris palju raha, et raudteed renoveerida. Selle tulemus on, et selle aasta lõpuks on võimalik sõita Tallinnast Valka 120 km/h.
•• Aga mis kehtib Läti puhul?
•• Dombrovskis: Meil on samasugused eesmärgid. Töötame olemasoleva 1520 mm rööpalaiusega. Mis puutub põhja-lõunasuunalist taristut, siis ka meie soovime tõsta seal kiiruse 120 km/h-ni. Seega on see sarnane eesmärk.
•• Aga kumb tuleb Läti puhul enne? Kas põhja-lõunasuunaline kiirrong või Riia-Moskva kiirrong?
•• Dombrovskis: Selle projektiga on ka olnud arutelusid, eriti pärast meie presidendi Moskva-visiiti, kus idee tekkis. Aga jälle – niisamuti kui põhja-lõunasuunalise raudtee, nii ka sel puhul peame nägema selget majanduslikku põhjendatust. Meie transpordiministeerium teeb praegu tasuvusuuringuid ja eks näeme, mis nendest selgub. Hetkel töötame ida-lääneühendusel ka selles suunas, et tõsta kiirus 120 km/h-ni. See on meie praegune tegevus. Kuid tasub ka meeles pidada, et reisijatevoo puhul meeldib meile mõnikord rääkida 20–30 aasta tagusest olukorrast ja lugeda, kui palju ronge või reisijaid siis oli. Näiteks Riia ja Tallinna või Moskva ja Minski suunal. Kuid olukord on muutunud. Meil on näiteks viis või kuus igapäevast lendu nii Tallinna kui ka Vilniusse. Meil on rohkem bussiühendusi, oleme renoveerinud oma põhja-lõunasuunalisi teedeühendusi. See kõik konkureerib raudteega ja seda tuleb arvesse võtta, kui uuritakse selliste projektide majanduslikku tasuvust.
•• Eesti valimisi sai möödaminnes mainitud. Peaminister Kubilius, kas teate, et teie Eesti kolleeg Andrus Ansip lubab valimistel ehitada Eestisse ehk juba 2022. aastaks oma tuumajaama. Kui palju tuumajaamasid mahub teie meelest kolme Balti riiki?
•• Kubilius: Kes rääkis Euroopa ülemkogul Hiinast? President (Herman van Rompuy – toim)?
•• Ansip: Jah, et Hiinas tahetakse ehitada üks tuumajaam kuus. Ja Indias üks iga kahe kuu kohta.
•• Kubilius: See on Hiina plaan tuumaenergiasse investeerimiseks. Avatakse iga kuu uus tuumaelektrijaam. Tuumaenergial on väga head väljavaated. Meie plaan Visaginases on muide kõigi teiste Euroopa tuumajaamade plaanidega võrreldes kõige kaugemale arenenud. Elektrienergia nõudlus kasvab edaspidi veelgi. Pole seega ime, et Poola kavandab kaht uut jaama. Elektritootmise puhul on selge, et gaasil põhinev tootmine väheneb. Ma ei tea küll Eesti plaanist ehitada tuumajaam ja millal see realiseerub, kuid koos teadmiste ja oskustega, mis meil on Visaginases – miks mitte.
•• Ansip: Muidugi on meie esimene valik võtta osa Leedu tuumajaama projektist. Sellepärast, et Visaginase regioonis on tuumajaama jaoks infrastruktuur olemas, niisamuti oskustööjõud. Tööstuse ootused on seotud ka Leeduga, sest elekter, mida toodaks Visaginase tuumajaam, oleks odavam kui see, mida toodetaks Eestis. Eesti on liiga väike, et omada tuumajaama, kui meie miinimumtarbimine kuumadel suveöödel on vaid 400 MW. Reaktorid, mis suudaksid toota elektrit mõistliku hinnaga, on palju suuremad. Meil on vaja rohkem ühendusi Soome, Läti ja teiste EL-i riikidega. See on Eesti enda tuumajaama eeltingimus.
•• Kuidas Läti sellele vaatab – mida rohkem tuumajaamu naabritel, seda uhkem? Või on ka teil kavas tuumajaam ehitada?
•• Dombrovskis: Ma tunnen end jah suhteliselt üksikuna – et mõlemad naabermaad tahavad ehitada oma tuumajaama ja meie üksinda ei taha. (Vestlusringis on jälle väga lõbus – toim.) Eestiga sarnaselt on meie esimene eelistus osaleda Visaginase tuumajaama projektis. Me jääme selle kokkuleppe juurde. Muidugi on majanduslik tasuvus ja elektri hinnastamine olulised küsimused. Kuid me ei kavatse ehitada oma tuumajaama.
•• Lõpetuseks küsimus kaitsevaldkonna kohta. Kõigi kolme riigi õhuruumi valvavad praegu meie NATO-liitlased. See missioon on paigas 2018. aastani. Kas mingil hetkel tuleb Balti riikidel hakata mõtlema ka ise oma õhuruumi valvamisele?
•• Ansip: Ma pean kohe parandama. Saan ainult nõustuda sellega, mida ütles president George W. Bush oma Eesti-visiidi ajal. Eesti ja teised Balti riigid saavad oma vahendeid kasutada palju efektiivsemalt, kui et hakkaksid selle eest oma õhujõude soetama. NATO kaitseb siinset õhuruumi. Me ei pea selle pärast muretsema.
•• USA-le on vahepeal valitud uus president.
•• Ansip: Jah, aga ma ei arva, et olukord lähema paari aasta jooksul radikaalselt muutuks. Minu arusaamine on, et NATO jaoks on lihtsalt mõistlik õhuruumi valvamise missiooni siin regioonis jätkata. Ja me saame oma limiteeritud vahendeid teistes kohtades palju efektiivsemalt kasutada.
•• Dombrovskis: Me oleme NATO-s sama küsimust tõstatanud ja seni on reaktsioon olnud positiivne. Me teame, et meil on praegu missioon 2018. aastani, kuid eeldame, et seda pikendatakse. Igaveseks, kui soovite. Kui vaadata mõistliku majandusanalüüsi järgi, siis ei tasu ühelgi Balti riigil eraldi ega ka koos hakata oma õhujõudusid rajama. See oleks väga kulukas ja selles poleks palju sisu. Me näeme, et ka teised riigid on hakanud mõtlema ressursside koondamisele. Nagu näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes leppisid kokku, mida teeb üks ja mida teine. Kõik NATO riigid ei pea tegema kõiki asju iseseisvalt ja ostma selleks kogu võimalikku relvastust, mida vähegi saab ette kujutada. Me muidugi ei saa olla kollektiivse kaitse tarbijad, vaid peame sellesse ka panustama. Seega tuleb leida oma konkreetne nišš näiteks rahvusvahelistes operatsioonides.
•• Kubilius: Olen kolleegidega absoluutselt nõus, nii NATO kui ka praktilise mõtlemise poole pealt. Ma loodan, et pole mingit vajadust hakata mõtlema ebapraktilistele lahendustele. Aga me ei saa muidugi eirata oma innovatiivset mõtlemist, võib-olla hakkame enne 2018. aastat tootma omaenda hävituslennukeid? (Naeravad – toim.)
