Brüsseli tippajakirjanik: Barroso on Kallasele hea portfelli võlgu
Kuidas on Siim Kallas Euroopa komisjonis hakkama saanud viie aastaga ja milline on tema positsioon komisjonis Brüsselist vaadates?
Kallase positsiooni eripära on see, et talle antud teemad olid ausalt öeldes kõik mitteseksikad, mittekarismaatilised ning tänamatud. Põhimõtteliselt need on sellised, et kui midagi valesti läheb, siis kahjustavad nad tohutult Euroopa Liidu mainet. Kuid kui asjad lähevad hästi, siis selle eest kiitust eriti ei saa. Euroopa Liidu raamatupidamine, pettusevastane võitlus, hooned. Kui asjad lähevad õigesti neis valdkondades ei saa just oodata suurt kiitust.
Kui ma peaksin andma hinde, siis ma põhimõtteliselt arvan, et ta on hästi hakkama saanud. Talle ei antud infoühiskonna ja meedia valdkonda nagu populistist Viviane Redingule, kus saab lubada alandada mobiilikõnede hinda EL-i kodanikele. Ka ei antud talle valdkonda, kus blokeerida Microsofti millegi tegemise pärast. Kuid tema hoida usaldati küsimus, kas Euroopa Komisjoni ning mõningal määral ka teised EL-i institutsioonid ka tegelikult korralikult töötavad. Ja erinevalt paljudest teistest volinikest ning poliitikutest on Kallas talitanud väga targalt selles suhtes, et on hoidnud oma ego kontrolli all. Ta ei otsi kuulsust ja see tähendab, et ta ei alusta teiste inimestega tülisid.
Näiteks pole tal olnud suuri riide ametiühingutega. Kuigi ta pidi reformima töötajate edutamise ning hindamise protseduure. Tema eelkäija Niel Kinnocki reformid ei töötanud nagu oleksid pidanud ja seega pidi Kallas neid parandama.
Paar asja on pälvinud siiski laiemat tähelepanu. Näiteks läbipaistvuse suurendamine ning sellest tulenenud Brüsseli lobistide registri asutamine. On need algatused kuskile ka viinud?
Ta on kindlasti saavutanud rohkem kui paljud inimesed ennustasid. Lobistide registrist rääkides oli väike üllatus kasvõi see, et tal õnnestus algatus üldse töösse anda. Ja tundub, et nüüd õnnestub veel liita komisjoni ning parlamendi register. Muidugi oli mõlemal pool inimesi, kes kurtsid. Näiteks lobistid, kellele ei meeldinud üldse finantsinformatsiooni avaldamine. Ja teisalt läbipaistvuse eest võitlevad huvigrupid, kes pole enne rahul, kui registreerimine muutub seadusega kohustuslikuks. Jälle teema, kus kõiki osapooli pole võimalik rahuldada.
Kuid läbipaistvuse mõttes oli Kallase palju suurem saavutus kokkulepe, mille järgi sai teoks eurotoetuste lõppkasutajate avalikustamine. Selles suhtes on jah põllumajandustoetused olnud klassikaliseks näiteks – lood sellest kui palju eurotoetusi saavad kuninganna Elizabeth II või prints Charles. Kuid sama lugu on kordunud kõigis maades Prantsusmaal, Belgias. Igal pool, kus see info on tehtud avalikuks. Eestis muidugi polnud selles palju uut, sest teil leiti, et info avalikustamine on nii ehk naa täiesti normaalne olukord.
Ärge alahinnake seda, et selle saavutamiseks oli vaja saada kõikide liikmesriikide kokkulepe. Kui oled kaubandus või konkurentsivolinik, on sul lihtsalt võim portfellist lähtuvalt. Kuid Kallase puhul pidi ta esmalt kõiki liikmeriike veenma seda tegema.
Mis oleks uue kandidaadi lähetamisel Eestist tema võimalused saada Barroso teises komisjonis head portfelli ja asepresidendi kohta?
Portfelli ja asepresidendi kohta tuleb eraldi käsitleda. Üks võimalus Eesti jaoks on Kallase taasnimetamine. Mida Eesti sellest saaks? On raske ette kujutada, et Kallast saaks asepresidendi koha pealt degradeerida. Portfelli osas: kui Barroso ja Kallas omavahel otsustaksid, et Kallase portfelli võiks vahetada, siis ausalt öeldes Barroso on Kallasele võlgu. Kallas peaks küll olema võimeline saama parema portfelli, sest ta on viis aastat kühveldanud ikka palju s***a. Ja sellelt pinnalt peaks ta saama Barrosoga läbi rääkida.
Teine tee on võimalus nimetada alternatiiv. Kuid siin oleks mul ebakohane palju kommenteerida, sest ma pole olukorraga väga tuttav. Aga on tõsi, et uustulnuk oleks nõrgemas positsioonis. Kuid muidugi on olnud juhtumeid, kus uustulnukad on saanud head kohad. Kuid see sõltub kandidaadi oskustest ja suhtumistest.
