Charikari kooli tüdrukud – Afganistani tulevik?
Mul on Afganistaniga mingi asi ajada. See ei ole minu jaoks riik paljude reas. 1979. aasta kevadel oli Nõukogude armeel mind vaja, minul teda mitte. Olin 18-aastane pooleaastase tütre isa ja otsisin meeleheitlikult võimalust ajateenistusest eemale hoida. Paljud poisid, kes sel aastal aega teenima läksid, saadeti Afganistani.
Elasime kilomeetri kaugusel Tartu sõjakomissariaadist. Ühel ööl tagusid komissarid meie korteri uksele ja nõudsid sisselaskmist. Olime hiirvaiksed ja lootsime kogu hingest, et tütrekene üles ei ärka ja nutma ei hakka. Ei ärganud – tubli tüdruk. Järgmisel hommikul läksin oma vastloodud perega paariks nädalaks maapakku. Nõukogude armeega mul vahekorda ei tekkinudki.
2004. aastal käisin Eesti kaitseväele välja mõtte teha film Afganistanist naasvatest Eesti kaitseväelastest. Filmi aluseks pakkusin psühhodraamat: mehed oleksid rääkinud oma sõdurilugusid ja neid ka üksteisele tagasi mänginud. Film ja teraapia korraga. Olin seda meetodit psühho-draama juhendaja Aivar Simmermanni abiga kasutanud vaimupuudega noortest rääkivat filmi tehes. Kaitseväe suhtekorraldajad vastasid minu koostööettepanekule viisakalt ja konkreetselt: Eesti kaitseväelased mingit teraapiat ei vaja, nad on hea vaimse tervise juures ka pärast Afganistanist naasmist.
2006. aasta kevadel võtsin tee äärest auto peale veidi napsuse hääletaja, kes kümne minuti jooksul rääkis mulle oma Afganistani-loo. 1980. aastal ajateenistusse võetud Eesti poiss jõudis varsti Nõukogude soldatina Afganistani sõtta. Külades, mis tuli ära võtta, ei jäetud ellu ühtegi inimest – ei naisi ega lapsi. Poole aasta pärast sai ta haavata. Saadeti Leningradi ravile ja anti võimalus pärast ravi koju minna. Ta valis ikkagi Afganistani, sest mingi asi oli jäänud seal lõpuni ajamata. Hukkunud relvavendade eest tuli kätte maksta. Ta rääkis sellest ise, mina ei torkinud teda tagant. Küsisin, kas võiksin tema mälestustest filmi teha. Mõne aja pärast läksime Peeter Simmiga talle külla, et filmi mõtet edasi arutada. Mees keeldus filmimisest. Tema naine rääkis meile, et ärkab tihti öösiti mehe karjumise peale. Sõda ei olnud Afganistani maha jäänud.
Mõte Afganistanist või Afganistanis filmi tegemisest ootas oma aega, ja ootas selle ära. 21. oktoobri varahommikul maandume koos Jaan Tõnissoni instituudi projektijuhi Maari Rossiga Kabuli lennuväljal ja ma näen esimest korda maad, mis mulle rahu ei anna. Meie võõrustajaks on Rootsi Afganistani komitee – organisatsioon, mis on siin arenguprojekte ellu viinud 1980. aastate algusest alates ja mis tekkis Rootsis kodanikuprotestina Nõu-kogude Liidu Afganistani-invasiooni vastu. Maari on siin juba teist korda, ajab Eesti-Afganistani sõpruskoolide asja. Kümnel Eesti koolil on Afganistanis sõpruskool, viimasena lisandus Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekool, kust minagi loodan oma filmi jaoks põhja leida.
Komitee autodega tuuakse meid külalistemajja. Björn-Åke, siinne turvapealik, alustab kohe meie instrueerimist. Esimene turvarisk ei ole mitte kuulid ja pommid, vaid siinne liiklus, ütleb ta. Komitee autojuhid on mulle selle oma sõidustiiliga juba selgeks teinud. Olen 24 tundi magamata ja suudan vaevu telefonisse näppida kõik vajalikud nimed ja numbrid, kust häda korral abi saada.
Luksuslikud mikrorajoonid
Järgmine päev on reede ja see on islamimaades puhkepäev. Charikari kool on sel päeval suletud ning see jätab meile vaba päeva Kabuliga tutvumiseks. Tolm ja ving tänavatel löövad hinge kinni. Tänavalapsi arvatakse siin olevat üle 70 000 ja nad ripuvad vahetpidamata hõlma küljes, pakuvad midagi müüa või nuiavad üht dollarit. Igal sammul on automaatidega sõjaväelased ja politseinikud, burkades ja sülelastega naised autode vahel ummikutes kerjamas. Tänavaääred täis tolmus kükitavaid inimesi, kes kõik midagi müüa püüavad – alates leivast kuni pussnugadeni. Mis parata, need on esimesed pildid, mis silmade ette kerkivad. Kellele ja milleks peaksingi neid kaunimaks kirjeldama?
Ma ei tea, kui mitme sõnaga suur vene keel Nõukogude invasiooni jooksul kohalikke keeli rikastas, kuid ühega kindlasti – see on microrayan. Sinna me päeva teisel poolel suundumegi. Õigupoolest on microrayan’e Kabulis kokku neli ja nad on ehitatud parimate Nõukogude mikrorajoonide eeskujul – viiekorruselised karbid üksteise kõrval. Õnnega koos on pered, kes said endale õigel ajal sinna korteri muretseda. Praegu peetakse seda Kabuli üheks prestiižsemaks elurajooniks, kus kahetoalise korteri hind ulatuvat 2,2 miljoni kroonini (140 606 eurot).
Laupäeval läheme esimest korda Charikari, et sealse kooliga tutvuda. Sõidame koos kooli haldava Aschiana-nimelise MTÜ ülemuse Nazariga. Aschiana tähendab dari keeles „pesa” ja see organisatsioon hoiab elus suurt hulka koole. Sõidame pisibussiga, millel rool paremal pool. Hiljem saan teada, et parempoolse rooliga autod on sisse toodud Pakistanist. Afganistanis ei taha ükski juht teise auto sabas sõita ja seepärast tegelevad kõik üheaegselt möödasõitmisega. Kuivõrd maanteed on autosid tihedalt täis, tagab see nii juhile kui ka kaassõitjatele püsiva adrenaliinivoo. Istun juhi kõrval ja püüan teda aidata – kuivõrd näen vasakul istujana paremini, millal möödasõitu alustada, viibutan käega, kui võib gaasi põhja lükata. Jõuame elusana kohale.
Charikari tütarlastekool asub umbes 70 kilomeetrit Kabulist põhjas. Siin õpib kahes vahetuses umbes 120 eriti vaestest peredest pärit 12–18-aastast tüdrukut, kes pole saanud õigel ajal kooliteed alustada ja keda nüüd kiirendatud korras järele aidatakse. Kõik lapsed õpivad viiendas klassis, teisi astmeid koolis praegu ei ole. Kool asub paarisajal ruutmeetril müüride vahel ja meenutab esimesel hetkel veidi nunnakloostrit. Pean silmas arhitektuuri, mitte tüdrukuid. Esimene tutvus õpilastega. Meiega on 52-aastane tõlk Sima, kes räägib head inglise keelt. Maari tutvustab meid õpilastele ja räägib Eesti sõpruskoolist, Tallinna tehnikagümnaasiumist. Kas küsimusi on? On ikka – igas klassis tõuseb püsti kaks või kolm tütarlast, kes esitavad külalistele vurinal nimekirja asjadest, mida koolil vaja on. Esimeses järjekorras loodavad nad saada klassidesse toole ja laudu – praegu istuvad kõik lapsed põrandal. Ehk on kooli 27-aastane direktriss Nasima tüdrukute sõnavõtte veidi suunanud. No mis siis, kui ongi. Maari lubab toolide ja laudade asja uurida. Seekordse külaskäigu lõpus saab ta koolile üle anda Eestist saadetud arvutid ja õmblusmasinad. See juhtub meie viimasel Charikari päeval, mil kool tähistab suure peoga filmimise lõpetamist.
Räägin lastele filmi tegemisest ja palun kõigil mõelda kahele päevale oma elus – kõige ilusamale ja kõige raskemale. Järgneva kahe nädala jooksul tahan filmida nende tüdrukute lood, kes selleks valmis on, ning võimaluse korral külastada nende kodusid ja kohtuda pereliikmetega. Juba poole tunni pärast tuleb üks tüdruk minu ja Sima juurde ja tahab oma lugu rääkida. Lepime kokku, et teeme seda järgmisel hommikul.
Laste ja emade lood
Parwani provintsi kuberner kindralleitnant Abdul Basir on kooli direktrissile teada andnud, et soovib kaugeid külalisi näha. Siirdume kuberneri residentsi. Meid juhatatakse ruumi, kus laua taga istub soliidne vanem härra. Ta vaikib pikalt. Arvame, et tema ongi kuberner, ent mitte eriti külalislahke. Pärast pikemat vaikimist selgub, et ta on hoopis kuberneri sekretär. Peagi juhatab ta meid edasi õige kuberneri vastuvõtusaali ja saame asuda vastastikuseid viisakusi vahetama. Kuberneril on hea meel ja meil on hea meel. Filmin toimuvat ja palun siis kindralleitnant Abdul Basiril jutustada oma ilusaimast ja mõnest hullemast päevast. Sima tõlgib, jutt tundub olevat sama igav ja üldsõnaline kui enamiku meie poliitikute oma.
Järgmised päevad on juba tõsised tööpäevad tüdrukutekoolis. Filmin koolielu kõigi võimalike nurkade alt. Filmimehe võim on suur. Kui tahan dari keele tundi filmida, algab kohe dari keele tund. Ka matemaatika algab paar minutit pärast seda, kui olen uurinud võimaluse kohta seda üles võtta. Inimesed on vastutulelikud ja paindlikud. Koolis püütakse tüdrukutele ka veidi ametit õpetada – juuksuritööd ja õmblemist. Juuksuritöö õppimine tähendab peamiselt pulmasoengu ja -meigi tegemist. Ja see on juba tõsine meik, peab ütlema. Oma nägu sealt enam läbi ei paista. Tõlk Simast hakkab saama filmi kaasautor ja osaline – ta teeb ära eeltöö tüdrukutega, valib välja lugude rääkijad, küsitleb neid ja teeb inglise keeles kokkuvõtte. Iga päev jutustab kaks tüdrukut oma loo. Seejärel läheme kodudesse nende emade lugusid filmima. Esimestesse kodudesse läheme jala, et saaksin ka teekonda ja ümbrust filmida. Oleme elanike pingsa tähelepanu keskmes.
Järgmisel päeval palub Nasima mul kooli ümbruses mitte filmida – naabrid olevat talle selle pärast etteheiteid teinud. Edaspidi sõidame kodudesse autoga.
Mitte kõigil lastel ei ole ema, isadest kohtame vaid kahte. Isad on kas surnud või peredest eemal. Laste ja emade lood on valusamast valusad. Ilusate päevade kirjeldused on enamasti sellest, kui hea on, et sõda ei ole ja saab koolis käia. Hea on halva puudumine, eemalolek. Rasked lood on kõik seotud sõjaga, Talibaniga – otseselt või kaudselt. Üks ema ei suuda meenutada ühtegi helget päeva oma elus, mitmed elavad oma lastega sugulaste majas, kes ootavad nende lahkumist. Naine, kes elatab end ja lapsi kohaliku leiva naani küpsetamisega, ütleb end päevas teenivat 100 afgaani. See on 25 krooni (1,6 euro) ringis. Tervis ei lase tal enam kuuma ahju juures istuda, aga valikut ei ole. Ta on veidi üle kolmekümne, ta on vana naine. Filmime ema, kes ei ole väga kaua kodust väljas käinud. Ta lihtsalt kardab minna. Ema, kelle mehe taliibid 12 aastat tagasi poolsurnuks piinasid ja kes siiani sellest toibunud ei ole. Ema, kes sünnitas meile oma loo rääkinud tütre autos, Talibani eest põgenemise ajal. Aga pole põhjust tulevase filmi lugusid ümber jutustada, neid jutustagu film ise.
Ent lapsed on lapsed. Tüdrukud, kes esimesel päeval üpris kartlikult kaamera poole põrnitsevad, tulevad kolmandal päeval juba ise selle ette esinema. Hüppavad hüppenööriga ja siis algab mäng, mille nimi on eesti keeles „tibu, tibu, ära näita”. Tibu-tibu-mängule järgneb palvetund.
Pühapäev, 31. oktoober. Olin Ashiani mittetulundusühingu juhilt Nazarilt kuulnud, et nende juures tegutseb tänavalaste pank. Suundume seda vaatama. Laua taga istub 12-aastane pankur ja võtab järjekorras ootavatelt lastelt vastu paarikümne afgaani suuruseid sissemakseid. Kõik rahasummad märgib ta suurtesse arveraamatutesse ja iga lapse pangaraamatusse. Ka väike pankur ise on tänavalaps ja tema töö on autode pesemine. Hommikul ajab ta pangas asju, õhtul peseb kanalisatsiooni-kraavist ammutatud veega Toyotasid. Ka tema sõidab kunagi Toyotaga, usub poiss. Kabuli tänavalaste pangal on 1700 klienti.
Meie slovaki sõbrad tulid just restoranist Istanbul oma viimaselt õhtusöögilt siin Kabulis. Keset söömaaega oli restorani suur kristall-lühter laest alla kukkunud, õnneks ei olnud kedagi selle all. See ei oleks olnud Afganistanis ootuspärane surm.
Nägin äsja unes, et püüan spinninguga kala ja landi otsa jääb suur rasvane siga. Ei ole kena islamiriigis siga unes näha. On aeg asju kokku korjama hakata. Aga ma tulen siia veel tagasi.
Sõjakolonn ja pommihirm viivad levi
•• Rootsi Afganistani komitee turvareeglid näevad ette, et iga paari filmimispäeva järel tuleb üks päev vahele jätta.
•• See annab võimaluse veidi ringi liikuda ja teisi piirkondi näha. Panshir on 120 kilomeetrit Kabulist põhjas asuv mägiala, mida meiega kaasas olev 25-aastane tõlk Sabi võrdleb Šveitsi mäestikega. Teel Panshiri venib meile vastu ameeriklaste sõjamasinate kolonn, millest ükski nende taga sõitev auto ei möödu. Sabi väitel kardetakse, et pommihirmus ameeriklased võivad mööduvate autode pihta tule avada.
•• Ilmselgelt on mõlemal poolel põhjust ettevaatlik olla. Sõjamasinate läheduses kaob ka mobiililevi. Meie Panshiri reisi lõppsihiks on kõrgel mägedes asuv kuulsa mudžaheedide sõjapealiku Ahmad Shah Massoudi mausoleum.
•• Kunagi sovettide vastu sõdinud pealikust sai Talibani vastases võitluses ameeriklaste liitlane. Arvatavalt olid need Al Qaida mehed, kes tapsid ta 9. septembril 2001, kaks päeva enne New Yorgi kaksiktornide ründamist.
21. oktoober – 1. november 2010
Kabul, Afganistan
Vahur Laiapea dokumentaalfilm valmib 2011. aasta suveks.
