kirjanik, Loomingu peatoimetaja
Esmalt rahvusriiklik aspekt – Eesti kindral. Mulle tundub vahel, et me unustame, et ohvitserid kuuluvad haritlaskonda ja oma maa eliiti. Nii nagu on kunsti-, äri-, vaimulik, poliitiline, spordi- ja muu eliit, on ka militaareliit ja -intelligents. Ükskõik kas me vaatame minevikku kunstiteoste vahendusel või kuuleme-näeme meediast lääne kõrgemate ohvitseride esinemisi, tajume kohe, et sõjaväelane ei pruugi olla ropendav barbar, piiratud silmaringiga isik, kelle elu möödub pummelungide ja ülemuste ees pugemisega. Just selle pildi on paljud meist kas Vene kroonust või kõrgkoolide “sõjalise” kateedritest saanud. See pilt hajub praegu õnneks küllalt jõudsalt.
Lisaks riigi julgeoleku tagamisele panustab militaarharitlaskond kindlasti rahvuslikku sünergiasse kõrgemal tasandil. Mida mitmekülgsemad suundumused on viimases esindatud, seda sidusam ja jõulisem on ka rahvuskultuur.
Samas on kõrgem ohvitser mõneti vastakate tõmbetuulte pöörises. Olles ühelt poolt osa rahvuslikust eliidist, on tal teiselt poolt muude eliitidega võrreldes teatavad piirangud rahvusriigi “asjade ajamises”. Ole patrioot, aga neutraalne. Ole rahvuslik, aga kuula (mõnikord korrumpeerunud) tsivilistide sõna ja pea mokk maas. Või mine erru. Tal ei ole palju võimalusi sekkuda ja end näidata. Ja need piirangud ei puuduta üksnes poliitikat. Kui näiteks meie poliitikud ei häbene Kroonikas poseerida, siis Eesti kindralil ei sobi kohe kuidagi mullivannis solistada. Mina näeksin Eesti kindrali eraelulises käitumises ja isikuomadustes meeleldi natuke vanamoodsaid püsiväärtusi meie lolliks minevas maailmas. (Tunnistagem, et postmodernistlikku kindralit ongi natuke raske ette kujutada.)
Teisalt on selge, et kuvand homeeriliselt naervast, daamidel galantselt kätt suudlevast ja paraadil hiilgavast ohvitserist kuulub ajalukku. Mitmes suhtes muutub kindral üha sarnasemaks teiste nüüdisühiskonna tippjuhtidega. See puudutabki laiemat konteksti, mis on globaalne ja rahvusvaheline ning millest Eesti kindral mõistagi ei pääse. Kuigi patsifistide õilsa, ent naiivse lobistamise tagajärjel võib peagi iga mundrimees saurusena mõjuda, ei kao sõjad ja konfliktid kuhugi, ainult võtavad teise vormi.
Traditsiooniline sõda on asendumas pihustunud, kapillaarse ning totaalse sõjaga, mis toimub kõige erinevamates ühiskonnasfäärides. Seetõttu peavad muutuma ka need, kes neid konflikte käsitlevad. Vähemalt kõrgtasemel ei piisa kaugeltki väerindel sõdimise oskusest. Nii nagu üksteisele lähenevad riigi julgeolekuga tegelevad struktuurid, toimub konvergents ka isiksuslikul pinnal. Uute sõdade staabis on peamine sotsiaalsete protsesside kompleksse nägemise võime. See eeldab mitmekülgset haridust ja kõrget üldistusvõimet, tõelist “kotkapilku”.
Pole välistatud, et väikeriigis, kus iga vähegi võimekas inimene peab definitsiooni kohaselt esinema rohkemates rollides kui hiigelriigi ülispetsialiseerunud masinavärgis, on sääraste juhtide kujunemiseks hea pinnas ning Eesti kindralid võivad mõne aja pärast ka maailma asju ajada.
Maret Maripuu
riigikogu aseesimees (Reformierakond)
Eesti ohvitserkonnal olnuks teoreetiline võimalus saada kõrgeimate ja parimate ohvitseritraditsioonide vahetuks järeltulijaks, kui polnuks vahepealset 50 nõukogude aastat. Sõjaväe suhtes tähendas see nii ohvitserkonna tavade kaotamist, sõjaväelaste massilist matsistamist ja kriminaliseerimist kui ka sõdurikutse ideeliste ja eetiliste aluste hülgamist.
Mäletame, et demokraatliku suurriigi USA sõjaveteranist kolonel Aleksander Einseln pidi kaitseväes alustama mitte strateegiast ja lahingõppest, vaid elementaarse sõjaväelise viisakuse ja korrektsete teenistuslike suhete nõudmisest!
Oleme praegu sügavalt tänulikud neile Nõukogude armee kaadriohvitseridele, kes Eesti kodumaa esimesel kutsel andsid oma jõu, usu, energia ja teadmiste paremiku meie kaitseväe kiireks ülesehituseks ja kellest paljud alles jätkavad oma edukat teenistust. Mööngem siiski: uus aeg pole mitte ainult nõudnud, vaid ka sünnitanud uue ohvitserkonna. Eesti ohvitserile mõeldes ei mõtle me enam külmunud maasse kaevikut kaevama õhutavast, talusid ja metsi tundvast pioneerist, kes näeb oma ideaali vaid eraldiseisvalt Eesti Vabariigi kui niisuguse kaitsmises, vaid võitlejast NATO liitlaste ühises peres, kes annab oma panuse globaalsete probleemide lahendamisse, võideldes terrorismi, tsiviilkonfliktide või humanitaarsete õnnetuste tandritel maailma eri paigus.
Kui Vabadussõja aastatel pidid Laidoner, Reek ja Irv, nagu nende suur relvavend Mannerheimgi, maadlema oma emakeelega, tuletades eesti- ja soomekeelseid käsklusi venekeelsete määrustike järgi, siis praeguse ohvitseri professionaalsuse elementaarseim komponent on korralik inglise keel.
Ohvitserikutse on omast kohast vastuoluline: ühel poolt eeldab mis tahes sõjaväeline tegevus vastuvaidlematut ja ühemõttelist distsipliini, teisalt on praegune Eesti sõdur demokraatliku vabariigi vaba ja haritud kodanik, kellel on õigus oma arvamusele, veendumustele ja kes on võimeline saama ja talletama nüüdisaja meedia tuhandete kanalite informatsiooni. Käsuvoli sisuliseks aluseks meie kaitseväes on saanud ja saamas ohvitseri enese veelgi kõrgem kompetentsus. Eesti sõjaväe tugevus pole rajanenud kepidistsipliinil ja pimedal drillil, vaid kõigi võitlejate vendlusel ning ühisel Eesti aatel.
Idealiseerimata meie praegust kaitseväge, mööngem, et allohvitseride ning üldse väiksemate üksuste elukorralduse tasemel on meie kaitseväe elu korraldajail veel siiski üht-teist teha just rangelt määrustikupäraste suhete tagamisel. Selle tagamisel, et käskimisõigust ei kasutataks nooremate ja alluvate kaasteenijate solvamiseks ning mõttetuks üle-oleku demonstreerimiseks.
Argiteenistus oma valvekordade ja toimkondadega ei paku kuigi rohket ainet filosoofilisteks mõtisklusteks ja romantikaks, kuid seda väärtuslikum on meie noore ohvitserkonna võime ja soov välja kujundada oma uued traditsioonid, etikett, patriotismi kandvad ja kujundavad tavad ning rituaalid. Ohvitseride juhitud ja algatatud ühisüritused teenistuskoha lähedal elavate inimestega, osalus kohalike murede lahendamisel, väeosade avatud uste päevad, paraadid, tehnikademonstratsioonid, rahvalikud supisöömised ja ühine tantsukeerutus – see kõik kinnitab asjaolu, et kaitsevägi ja selle juhid on osa rahvast ning rahvas osaks relvajõududest.
Väike, kuid kõnekas detail: ega ma tõtt-öelda polegi kuulnud, et mujal maailmas oleks relvajõud nii agaralt mures oma tegevusega paratamatult tekitatava keskkonnakaitselise kahju heastamisega. Tundsin uhkust, kui kuulsin meie kaitseväe esindaja vastust küsimusele, kui pika aja jooksul võtavad relvajõud vastu pretensioone õppusega Kevadtorm põhjustatud loodus- ja põllumajanduslike kahjude asjus. Vastus oli: “Igavesti!”
Einar Laigna
erukolonelleitnant
Muistsetest aegadest on ohvitserkond olnud iga rahva seas tema eliidiks, kes maa ja rahva kaitse ülesandeid täites on omanud olulist rolli ka üldkultuurilises kontekstis. Eri kultuurides on ohvitserid hämmastavalt sarnased oma arusaamadelt, ideaalidelt ja ülesannetelt.
Ohvitseri roll sõja ajal ei vaja selgitamist, ta on sõjaline juht, kes kõige kriitilisemates olukordades peab langetama väga lühikesel aja jooksul väga tõsiste tagajärgedega otsuseid. Iga käsu taga on inimeste elud. Sellest eriline vastutus, mis seab eriti kõrged nõudmised nii isikuomaduste, väljaõppe kui ka lühidalt öeldes kogu kultuuritausta osas. Seega on ohvitseri väljaõppes ülioluline koht ohvitserieetikal ja auküsimustel.
Ohvitser on ainukene, kes annab tõotuse kõrgemate väärtuste kaitsel – näiteks põhiseaduslik kord, isamaa, vabadus – ohverdada elu. Niisugune ohvrivalmidus nõuab kogu inimolemusse puutuvat valmidust ja valmisolekut. Selliseks valmisolekuks küpseb ohvitser lõplikult oma teenistuse käigus, see tähendab täit pühendumist ehk kogu oma elu ohverdamist.
Eesti taasiseseisvumisel seisis kaitsejõudude taasloomise ees määratu ülesanne luua üheaegselt toimivad kaitsejõud ja samal ajal koolitada neidsamu mehi, kes neid kaitsejõudusid lõid, anda neile ohvitseri väljaõpet. Kaitsevägi on need ülesanded täitnud kõikidest inimlikest vigadest hoolimata hiilgavalt. Lühikese ajaga on kaitseväes kujunenud professionaalne ohvitserkond, kes jätkuvalt arendab endas neid omadusi, mida ühiskond ohvitseridelt ootab ja nõuab.
Kaitseväes on nende aastate jooksul kujunenud ka kõrgem ohvitserkond. Kõrgem ohvitserkond peab oskama lahendada sõjalise juhtimise küsimusi terviku kontekstis, neilt nõutakse strateegilist nägemust. Lisaks iseenesestmõistetavale sõjalisele koolitusele ja võimekusele on sama hädavajalikud sisepoliitiliste arengute ja protsesside mõistmise ning jälgimise oskus, kursisolek maailmapoliitiliste jõujoonte kujunemise ja arengutega ning diplomaatiline suhtlusoskus koostööks liitlastega, kahtlemata ka üldine kõrge kultuuriline tase nii etiketi kui ka diplomaatilise protokolli osas. Eesti kaitseväel on olemas niisugused kõrgemad ohvitserid. Nende ohvitseride ja tervikuna kaitseväe tegevuse tulemuslikkust näitab tema kõrge reiting ühiskonnas. 78% Eesti elanikest usaldab kaitseväge, aga näiteks erakondasid usaldada vaid 17%.
On selge, et mis tahes valdkonnas peab iga riiklik institutsioon, mis otseselt tegeleb riigi kaitsega, olema nii institutsioonina kui ka üksisikuti samasuguse professionaalse ettevalmistusega, nagu kaitseväe kõrgem ohvitserkond praegu on.
