Déjà vu Moskvas: kas ajalugu kordab ennast?
Mõnus maikuu õhtu. Istume sõbraga Moskvas tiigi ääres ja sööme kahepeale ära kolmeliitrise purgi hapukurke. Järgmisel päeval saab kauaoodatu tõeks: 14 aastat pärast Eesti iseseisvumist on kaks riiki jõudnud viimaks nii kaugele, et leppida ühiselt kokku, kust hakkab jooksma nendevaheline piir. On 2005. aasta ja vist ainuke kuu, mil Moskva tundub tõesti kauni ja elamisväärsena. Ka Eesti õilmitseb juba NATO-s ja Euroopa Liidus (Venemaa poolt vaadates just selles tähtsusejärjekorras) ja määratlemata piir ei teeni enam kellegi suuremat huvi.
Üheksa aastat hiljem sagivad samad inimesed samas majas sama laua ümber. Maikuise päikeselõõsa asemel võtab Eesti delegatsiooni vastu Moskva tänavate hall, määriv lörtsilöga. Välisminister Urmas Paet hülgab Estonian Airi venelaste Aerofloti vastu, sest hommikune tihe meediagraafik ei luba algul kavas olnud varasema väljumisega tulla. Aga liiklus on kahe pealinna vahel siiski hoopis uuel tasemel kui toona – ikkagi kolm konkureerivat lennufirmat!
