Detsember põrutab rekordi poole

Esmamulje Kui ei taha millestki tõsisest enam rääkida – aga ei taha, kuidagi taha, sest jõulud ja aastalõpp - , tuleb valida, kas rääkida naistest või ilmast.

Naistest rääkimine kisuks aga vist vägisi tõsiseks, sest Eesti poliitikataeva igisärav leedi Siiri Oviir otsustas meestega “rinda pista”. Eelkõige on see naiselik kindaheitmine ühele samasugusele “igile”, Keskerakonna igivalitsejale, et mitte öelda omajale.

Niisiis ilm, ja Ain Kallis on just see kõige õigem mees, sest teab ja oskab võrrelda looduskapriise peaaegu “aegade hämarusest” saati. Kallis teab rohkem, kui räägib. Ning kellele nii väga meeldikski lugeda, kuidas ajapikku üks aastaaeg olematuks hajub.

Ja mis siin rohkem ikka muljetada. Unustage ka tõsised jutud, kiruge ilma (aga põhjust selleks on alati), siis korrake salmid üle ja säristage vorsti. Kui kirikustki läbi käidud, saab end juba lohutada, et kevade ei ole enam kaugel.

Ma kindlasti ei mäleta talvi aastatest 1940 ja 1950. Kuid et ei ole päris esimeses nooruses, siis mõnegi talve tulekut ikkagi mäletan. Aga sellist tulekut, - õigemini mittetulekut, kui tali kipub endiselt taeva jääma - , küll ei mäleta. On tänavu midagi erakordset? Või lihtsalt ei oska ma mäletada.

Viiekümnendaist mäletan hästi, kui käisin Paide Vallimäel suusatamas. Et mind viidi lasteaeda soome kelguga, mida ka mäletan, siis pidid teed olema ikka korralikult lumised ja jäised.

Kuuekümnendail oli Tartus aga palju suusamatku - Elva ja Käärikule. Terve me kursus võttis neist tavaliselt osa.

Nüüd, jah, on mitu talve nii olnud, et ei saagi suuski keldrist välja tiritud. Ilmselt ikka talved on soojemaks läinud.

See talve algus on tõesti olnud eripärane, oleksime ilma poolest justkui Euroopa Liitu kolinud.

No üldiselt peaks, vähemalt mina oma lolli peaga mõtlen nii, tali endast miinuskraadide ja esimese lumega märku andma juba alates novembrist. Tänavu aga ei midagi. Alates novembrist käivad üle vaid soojalained.

Novembrit kutsusid me esivanemad koguni talvekuuks. Nii et oleme kõik sellise peaga.

Novembris tõesti peaks ilm hakkama külmenema ja algama lumesajud. Seda aega nimetavad klimatoloogid eeltalveks.

Kui võrrelda Eesti erinevaid kohti, siis tänavu sai maa Kirde-Eestis esimest korda valgeks 29. oktoobril, lõunapoolsemad paigad aga 10.-11.novembri paiku. See on päris normaalsel ajal.

Et lumi tuleb ja läheb kui tudengi stipp, on meie mail päris tavaline. Ebatavaline oleks, kui lumi kohe kevadeni maas püsiks.

Tallinnas tuli esimene lumi, kui lumeks nimetada poriga segunenud vähe valgemat pealispinnakihti, ööl vastu 19. detsembrit. See ei ole ju eriti tavapärane. Või on? Tartumaal näikse lumega paremad lood olevat.

Jah, ometi saab provints midagi rohkem kui pealinn. Tartumaal on maa üldiselt kena ja valge, vaid kulu paistab silma heinamaadel. Juba paar päeva on lumekiht 2-4 sentimeetri paksune.

Iseasi, mida lumikatteks nimetada. Londonis loetakse valgeks jõulusid, kui 25. detsembri päeval kas või üks lumekübe langeb ilmateenistuse katusele. Nimelt armastavad inglased kihla vedada, kas jõul on valge või must.

Kuivõrd annab nii öelda teaduslikult tuletada mingi loogilise kuupäeva, millal lumi Eestis peaks olema maas? Näiteks et paljude aastate näidud ütlevad, kui ikka 15. novembril pole esimest lund tulnud, siis on teatav nihe võrreldes keskmisega.

Keskmiselt peaks lumi püsima jääma Haanjas novembri lõpul, sise-Eestis detsembri teisel kümmepäevakul ja rannikul-saartel kuu lõpus. Tallinnas näiteks just nii jõulude paiku.

Vanasõna teatavasti ütleb, et kaheksas talv jääb paigale. See iidne mõte annab tegelikult küllaltki hästi aimu, kui muutlik oli ja on Eesti ilmastik.

On aastaid, mil lumi tuleb ja jääb kuudeks, nagu näiteks 1979. ja 1980. aasta. Muidugi nende aastate kõrvale võib küllaga panna neid aastaid, kui maa õieti valgeks ei saagi.

Lume tuleku aeg on kaunis kõikuv. Küll aga saab tõdeda, et lume kadumise aeg on kindlalt nihkunud varasemaks. Seda märki aga loetakse kliima muutumise üheks näitajaks. Poole sajandiga on talveaeg lühenenud pea kuu võrra.

Et lund korralikult pole, sellega hakkab suisa harjuma. Samas talvevarustuse müümisele oma äri edu rajanud kaupmehe nahas küll ei tahaks olla. Aga ilmselt nad oleks pidanud lugema üht varasemat intervjuud, kui lumeteadlane Heino Tooming teatas külma kõhuga - ei maksa end pidada lumes kümblevaks põhjamaa rahvaks. Pigem tuleks mõelda sellele, et lumi kaobki ja mitte kõige kaugemas tulevikus.

Jah, ärimehed peaksid tõesti rohkem arvestama kliima ja selle muutustega. Ilm määrab, mida hommikul selga panna; kliima aga määrab, mida poest osta kas siis talveks või suveks.

Muide, täpselt sada aastat tagasi ootasid Tallinna elanikud kärsitusega saaniteed, et “turukaup odavamaks läheks”. Ilmselt sel juhul oli transpordikulu rahakotile tuntavamalt väiksem.

Nüüd aga sooja müüvad ettevõtted muudkui räägivad ja kavandavad kütte hinna tõstmist. Ilmselt siis üha soojeneva talve ja ka talve algusega ei saa enam rahvalt raha kätte.

Lumi lumeks. Palju üllatavam on tõesti need parajad soojakraadid kuni detsembri keskpaigani välja. Kuidas teile?

Detsembri alguse soojuses ei ole midagi põrutavat. Viimase poolsajandi jooksul on alati neil päevil maad võtnud pehme aeg, vähemalt paar päevagi.

Vaid kolmel aastal ei ole maksimumtemperatuur kerkinud plusside poolele.

Aga et tänavu on nii soe… Jah, see on üllatav. Ööd olid jõulukuu esimesel poolel soojemad kui septembris. Ning - öökülmi ei esinenudki!

Tartus ületas esimese dekaadi õhutemperatuur normi tervelt seitsme ja poole kraadi võrra. Oli pime, soe ja niiske kui teki all. Põhjuseks olid ebatavaliselt püsivad edelasuunalised õhuvoolud, nagu seletasid ilmateenistuse sünoptikud.

Detsember ei ole küll veel läbi, - mine tea äkki viskab veel metsiku pakase, mis pöörab kogu kuu keskmise pea peale - , kuid on see õige, et detsembri senised päevad nii öelda sportlase keeles tavad, et 2000. aasta detsember põrutab rekord-graafikus. Kõige soojema detsembri graafikus.

Klimatoloogia sarnaneb tõesti spordiga - rekordid pakuvad suurt põnevust.

Ainult Eesti absoluutse külmarekordi, mis oli -43,5 kraadi 1940.aasta jaanuaris, ületamist ei tahaks oma nahal küll tunda.

Kõige soojem detsember Tartu 135-aastase vaatlusrea jooksul oli suhteliselt hiljuti, 1972. aastal. Siis oli detsembri keskmine temperatuur 1,4 soojakraadi.

Nii et jah seni liigume rekordgraafikus. Aga äkki ilmataat komistab viimastel meetritel? Külm varitseb ju Eestist mitte kaugel ja on alati valmis ka kaikaid - või ütleme purikaid? - kodaraisse loopima.

See ei olnud sugugi ammu, kui neli aastat tagasi jõulude ajal viskas Narvas külma üle 30 kraadi. Kaks aastat tagasi oli 25 külmakraadi.

Ilmataat on vahel kui valitsus, kes ühe käega annab ja teisega võtab kohe tagasi.

Heaks abimeheks on mul kõrval aastaraamat “Kes?Mis?Kus?”, milles Ain Kallis näitab, et tegelikult ka 1999. aasta detsember oli vägagi soe. Et Eesti keskmine õhutemperatuur oli 1999. aasta detsembris 0,9 külmakraadi, mis on 2,2 kraadi keskmisest kõrgem. Ehk: kas hakkabki minema nii, et detsembrid lähevad järjest soojemaks?

Hästi ei usu, et nii see jääbki. Ilmastik on meie kandis olnud muutlik ja seda küll usun, et ilmastik arvatavasti jääbki muutlikuks.

Väga soojast 1972. aasta lõpust polnud kaugel kole külm 1978. aasta jõulukuus. Kui meri on kaua lahti, siis on kontrastid Eesti eri osade vahel väga suured, mis sest et riik on väike.

Rannikul, Virtsus võib olla isegi 5 kraadi sooja, aga Mustvees näitab kraadiklaas samal ajal 15 külmakraadi. Nii suur pole see erinevus alati Võru ja Moskva vahelgi.

Detsember õilmitses kui muinasjutt - sinililled ja pungas sirelid. Milliseid muinasjutulisi selle detsembri looduskapriise te teate? Ja mida see muinasjutt looduse jaoks tähendab? Ärritusseisundit?

Lõuna-Eestis õitsesid kevad- ja suvelilled, õunu võis rahulikult veel noppida puust. Täielik subtroopika ju!

Loomulikult ajab selline soojalaine looduses biorütmid sassi. Osa loomi elab selle ilusasti üle; teised aga, nagu näiteks siilid, ei jää pärast talveune katkemist magama ja hukkuvad.

Nirgid ja jänesed ei taha oma uue valge kasukaga, erinevalt inimestest, mustal maal sugugi silma paista. Kui põllumehe pilguga vaadata, siis talioras kindlasti vajaks maa külmumist enne lume tulekut. Muidu läheb talioras kui liigsooja vaiba all lihtsalt hauduma.

Nojah, üks tahk on silmaga nähtavad “imed”. Aga mis toimub ühe või teise elusolendi sees. Maakodus panin tähele, kuidas mutid peast segi läinud ning kogu muru üles kündnud. Õnneks karud veel ei käinud näljaselt mööda õue ringi luusimas.

Aga veel on ju säherdanegi imeline elusolend nagu inimene. Eks vist nii võõristav ja vale ilm ajab inimesegi sassi? Et valdab juba kevadväsimus? Või võtab maad must sügismasendus, mis ei lõpe ega lõpe. Valge lumega karges talves on teatav psühholoogiline lohutus.

Eks inimene kui loomariigi üks liike elab looduskapriise üle samal moel kui teisedki liigid.

Selge et must maa ja valguse vähesus tekitab põhjamaade inimestes musta masendust. Tahaks ikka näha “suid sui ajal ja talve talve ajal”.

Üks tuttav tuli paar päeva tagasi vastu ja kuulutas: “No ütle, millal siis see korralik lumi tuleb? Muidu ma ei tee seda jõuluteatrit kaasa!”.

Hing tahab ja vajab, et jõulud ja valge lumi käiksid koos. Pealegi, eks ole, kinkide maaletoomine ja kohalik transport on saaniga palju odavam kui kopteriga.

Muide, uskuge mind, et ka küünlavalgus aitab pimedast ajast üle olla.

Aastaraamatus “Kes?Mis?Kus?” kirjutate, et 1999. aasta oli maailmas ja ka Eestis üks sajandi soojemaid. Kas 2000. aasta paneb soojaga eelmisele aastale ära?

Esialgseil andmeil peaks nii kogu maakera kui ka Eesti 2000. aasta keskmine temperatuur jääma sajandi edetabelis 5.-6. kohale.

Eestis peaks aasta keskmine õhusoojus olema peaaegu sama mis mullu. Kui vaid kuu lõpul lahke ilmataat ei muutu kurjaks külmataadiks.