Detsembri esimene nädal: rõõmsad rasvarullid
Tõsi ta on, et looduskalender.ee hülgekaamera ees esiplaanil lösutavad hallhülged on kurguni sügisest siiga täis ning möllav ja mässav Läänemeri, milles pole kaugel-kaugel keset ulgumerd kriimugi jääd, ei huvita neid põrmugi. Paks rasvakiht laseb hallhüljestel rahulikult lösutada. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et kadripäeva paiku lõpetas siig kudemise ja nüüd pole neid taga ajanud hüljestel muud teha kui rannal pikutada: „Kaamerast sai laupäeva hommikul vaadata eriti kummalist pilti, kui ühekorraga tuli maha paks-paks lumekiht ja hüljestel olid kui valged lumemütsid peas, aga õhtuks läks pilt taas detsembrikuiselt hülgehalliks.”
Magasiait saapaninas
Millest saab aimu, kas talus on veel eluvaim sees? Muidugi sellest, et korsten tossab külmaga, aga ka sellest, et kusagil õues jooksevad ilusad sirged lumekattes künnivaod. Kuid tõelist elu näitavad praegu pisikesed sinka-sonka suusajäljed. Aotäht on meie õue neid täis suusatanud, ka kesknädala pakasega klammerdas ta endale suusad alla ja tegi tiiru ümber elupuu. Ja siis kähku tuppa. Tuppa tuli sel nädalal ka üks teine seltskond – kaelushiirepere. Ühe ööga oli Aotähe soojale põrandale kuivama jäänud suusakinnas otsani tangu täis kantud. Kui ta hakkas uuele suusaretkele minema, jooksis tanguteri Ao üllatus-hüüete saatel kõrinal terve koridoripõrand täis. Järgmisel hommikul oli korralikult täis kantud Miku töösaapa nina.
Jäljeraamat trükist tulnud
Õueelukate käigud on nüüd kõik näha. Värskelt lumelt paistab, kuidas rebane on käinud järvel kalal ja hiireuru lahti kaevanud – pisikesed hiire paaristäpp-jäljed on üritanud kiiresti põgeneda, aga mauhti! on püüdja põgenejale otsa maandunud. Nugis on pahandanud suvel liiga lagedaks murdunud männiku peale ja vahepeal lumepinnal jooksujälgi teinud. Haraka sulised jäljed on midagi lume alt sikutanud... Hm, ja see lumeingel... selle kõrval pisikesed ärajooksmisjäljed. Metskitsejälgi aga polegi, ehkki Lõuna-Eestis on neid jäljejätjaid näha ikka kolme-nelja kaupa orasepõldusid lahti kaevamas. Tõsiseid kaevetöid on alustanud ka metssead, putkesed heinamaad ja taluõued on nüüd nagu buldooseriga kõrgemaks kergitatud. Maa pole veel külmunud, nii et kärsselajad tuhnivad nii mõnegi peenramaa kevadtöödeks valmis.
Suur ilvesekolp on minevik
Lumine jäljerida võib saatuslikuks saada ka võsavillemitele ja suurtele metskassidele, raudhambused taotlevad jällegi suuremaid küttimislimiite kui meie loodus välja kannatada suudab. Küllap mõne aasta pärast imestavad jahimehed ka ise, miks enam ei saada suurtelt jahindusnäitustelt ilvese- ja hundi-trofeede preemiaid, mille poolest Eesti kuulus on. Aga karud on nüüd kõik magama pugenud ja loodame, et nii jääb see kevadeni. Ainsad, kes pole veel talve hingusest lõpuni aru saanud, on ämblikud – ikka satub vaatevälja mõni lumel ukerdav või niidi otsas rippuv tegelane.
Pillirookollane
Taimerahval on praeguses külmas eriline roll – ahjutule soojusena rõõmustavad nad inimesi. Need taimed, kel eluvaim sees, on praegu kuidagi eriti jäigad – üle näo jooksev arukaseoks lõikab kui vahe nuga, aga ka murdub, nagu oleks kuivanud. Pakane siiski ei pauguta veel puutüvesid, külmakraade ei ole piisavalt. Ja lume alt välja tulev maa on veel rõõmsalt roheline, külm pole pääsenud lumeteki alla. Pilliroog on täiesti kuldkollane ja jõulukrasside valmistamiseks valmis. Kuuske on veel vara tuppa tuua, muidu ei pea ta kolmekuningapäevani vastu. Ent tõeliselt kaunid on metsakuused hommikupunas, kui tõusev päike pakasega kõikidelt lumehelvestelt vastu särab.
Talvine äike
Laupäeva hilisõhtul korraldas taevataat tulevärgi Eesti Päevalehe 105. aastapäeva peoks. Juba Mihkel Reinsalu avasõnade ajal kell pool kaheksa kärgatas tuisku ja lumme mattunud Eestimaa loodeservas esimene kõu. Maret Järv kirjutab: „19.35 ja 20.40 olid Paldiskis parajad äikesetormid, vaheldus lumetormiga. Peale 19.35 pikselöökide hoogu lõi taeva selgeks, aga hiljem kordus nii lume kui piksena uuesti.” Mina jäin äikese kätte Lasnamäe kanalis peolt lahkudes kella 23.03 ajal. Kahel korral lõi välk merepoolse taevakaare täiesti valgeks, umbes minuti pärast järgnes müristamine, seejärel hakkas autoklaasile krõbisema lumekruupe. Talvine äike on üsna haruldane ning eriti detsembris ja jaanuaris kiputakse seda ilutulestikuga segi ajama.
Tõukekelgutama!
Järvejääle on veel vara minna, kuid sügisene vihmasadu on jätnud heinamaale üleujutatud kraavivee, mis peitub nüüd pikkade jääkoridoridena õhukese lumekihi all. Otsi kuurinurgast ennemuistne Soome kelk, löö selle rauad särama ja mine sõbraga kihutama! Käsipuu küljes võiks rippuda ka termos kuuma piparmünditee ja soolapekileibadega.
LASTELE Ilmamäng: kristallikandjad
Valage umbes liitristesse liiva-ämbritesse vesi ja viige need õue külmuma. Hommikul saab võistelda kristallikilo kandmises: iga laps kannab ettesirutatud käel oma jäätükki. Kes väsib viimasena, saab kõikide laste jäätükkidest torni laduda.
