Detsembrikuu teine nädal: voolavad veed

Torm ei jäta meie maad külastamata enne, kui meri saab korraliku jääkaane.

Sel aastal on marutuult olnud nii palju, et talunikud ei tea enam, kas neil on olnud rohkem Eesti Energia pakutava elektrivooluga päevi või naftaga popsuvat generaatorimuusikat. Vend Enn Vilbaste vaatab oma telefonist, et augustist saadik on talle tulnud EE-lt 38 sõnumit, et liinid on maas, pisiväljalülitamisi arvestamata. Ikka jälle on mõni suur kuusehiid liinidel või lai lahe remmelgas traatides. Eesti Energia võiks Ameerikamaa põlevkiviväljadelt koju kolida ja panna kodumaised kaevurid liine maa sisse kaevama. Tormid aga keerlevad ja veerlevad ja käituvad üsna tavatult. Kui enamasti kukuvad kased tormis ikka suurte okstena, siis nägin nädalavahetusel, kuidas Ilmamäel oli tuul keerutanud suure 80-aastase kase täies pikkuses Kirigude tee serva pikali. Ja metsasügavusest nipsanud otse juure pealt suure vana kuuse. Igal juhul on igasügisene tormiaeg parim ehituskontroll: kehvasti kinnitatud katused lähevad lendu. Ja inimesed korjavad õuedelt kokku kogu kola, mis lendu võiks minna.

Allikavulin

Viimased vihmad on allikad pulbitsema pannud. Suvi otsa tühjana seisnud tiigid ja lohud voolavad sulinal täis ja külmapoisid korgivad need kohe korralikult jääga kinni. Veel veidi külmakraade ja uisurajad heinamaadel on avatud. Vesi ja niiskus pakkusid nädalavahetusel veel üht harukordset vaatepilti: kõik hiireaugud, mis lillepeenardes avanesid, olid servadest kena härmatisega kaetud. Just nagu suhkruglasuurist jõulupärg ümber hiirte talikorteri. Maarahvas kurdab aga, et rändrotte on senisest rohkem. Himuralt närivad nad end läbi talude laudaseinte ja maakodude põrandate. Kas kasse on vähemaks jäänud või on rottide võimuaasta?