Diplomaadid maalisid valitsusele Lihula sambast musta stsenaariumi
Tiit Madisson pani Lihulas ausamba püsti 20. augustil. Eestil õnnestus kuni eelmise nädalani lääneriikide kurje sõnu vältida tänu sellele, et viimased uskusid peaminister Juhan Partsi lubadust tegelda aktiivselt probleemi lahendamisega.
Eelmisel neljapäeval hakkas aeg täis saama, sest reedel pidi Maastrichtis toimuma Euroopa Liidu välisministrite mitteametlik kohtumine. Eesti välisministeerium kartis, et Euroopa Liidu eesistuja Holland võtab üles Lihula ausamba teema ning võib teha ka Euroopa Liidu nimel hukkamõistva avalduse.
Parts teatas reedel ametlikult, et ausamba eemaldamise tingis välisriikide surve. Ta mainis Ameerika Ühendriike ja Euroopa Liidu riike. Rohkem Parts diplomaatiliste mängureeglite järgi öelda ei saanud.
Kes siis mõjutasid Eesti valitsust? Faktid ise on järgmised.
Avalikult ründas ausamba pärast vaid Moskva. Venemaa informatsiooniministeerium tegi 23. augustil avalduse, milles loomulikult taunis samba püstitamist ning pidas seda häbistavaks kõigi natsismiohvrite suhtes üle maailma. See oli oodatud reaktsioon.
Varjatud diplomaatiasõjas jäi suurima tule alla Eesti saadik Washingtonis Jüri Luik. Ühe nädala jooksul sai Luik kolm tungivat nõuet mälestusmärk kiiresti maha võtta.
Väidetavalt hoiatasid Luike telefoni teel nii USA asevälisministri Marc Grossmani abi kui ka president Bushi eriabi Euroopa küsimustes Daniel Fried. Neid sundis selleks Ameerikas mõjukate juudiorganisatsioonide surve. Suur võit oli seegi, et nad möönsid, et Eesti ajalugu on tõesti keeruline, kuid see ei tähendavat vajadust avalikult austada Saksa mundris sõdinud eestlasi, kuna läänemaailm ei mõista seda.
Iisrael ähvardas
Lisaks saatis Lihula ausamba teemal Luigele kriitilise pöördumise Washingtoni mõjukas juudiorganisatsioon Anti-Defamation League. 1913. aastal asutatud Anti-Defamation League’i eesmärgiks on “peatada laimu levitamine juudi rahva vastu”.
Sama juudiorganisatsioon oli juba suve algul avaldanud protesti 1944. aasta sõjasuve tähistamise ürituste vastu, mis nende meelest olid Eestis kavandatud liiga natsimeelselt. Osaliselt läksid nad siis Vene propaganda õnge.
Ausamba negatiivset tähendust märkis Partsile eelmisel kolmapäeval ka USA värske suursaadik Eestis Aldona Wos, kelle isa elas üle Saksa koonduslaagri õuduse.
Kolmas võtmeriik, keda Parts sõnagagi ei maininud, oli Iisrael. Sealt kartis välisministeerium samuti suurt pauku. Oli oht, et Iisrael teeb ametliku avalduse rahvusvahelisele üldsusele ja noodi Eesti välisministeeriumile SS-sümbolite avaliku kasutamise pärast.
Mitteametlikult hoiatas Eestit selle eest juba augusti lõpul Iisraeli suursaadik Shemi Tzur. Jällegi õnnestus Eesti diplomaatidel ta maha rahustada väitega, et Eesti valitsus tegeleb Lihula probleemi lahendamisega.
Mingit konkreetset ähvardust kõigis nendes pöördumistes polnud, a la “Eesti satuks poliitilisse isolatsiooni”. Kuid need olid välisministeeriumi hinnangul indikaatorid, mis Eestit ees ootasid.
Euroopa Liidu eesistuja Hollandi kriitika oleks olnud avapauk. Seejärel oleks Venemaa tõstatanud teema 13. septembril Brüsselis OSCE konverentsil, mille üks teemasid on võitlus antisemitismi vastu.
Järgmine piinlik hetk oleks oodanud president Arnold Rüütlit septembri lõpul New Yorgis ÜRO peaassambleel. Venemaa on juba teatanud, et kavatseb sealsel riigijuhtide foorumil kindlasti üles võtta natsimeelsuse leviku ning poolkohustuslikus korras ka venekeelsete elanike olukorra Eestis ja Lätis.
Järjest tugevamat survet USA valitsusele ja parlamendile oleks hakanud avaldama juudiorganisatsioonid, kes on USA presidendikandidaatide ja kongresmenide olulised rahastajad. Maailmas oleks tsiteeritud USA kongresmenide (kes ei pea oma sõnades väga tseremoonitsema, erinevalt diplomaatidest) avaldusi, et Eestis pole demokraatiaga kõik korras jne. Välisministeeriumi hoiatus valitsusele kõlas seega nii, et sügisel oleks Eesti kaotanud nii USA (selle kaudu ka NATO) kui ka Euroopa Liidu toetuse. Ükskõik mida Eesti oleks läinud taotlema, me oleks leidnud vähe liitlasi oma probleemidele. Ohtu oleks sattunud näiteks Eestile eluliselt oluline (töökohad!) Euroopa Liidu toetus majandussuhetes Venemaaga, võib-olla poleks mõne Euroopa riigi juhid tahtnud enam Partsiga kohtuda jne.
KOMMENTAAR
Kõik ei pruukinud nii pessimistlik olla
Toomas Hendrik Ilves, europarlamendi väliskomisjoni aseesimees
Raske öelda, kas välisministeeriumi analüüs on adekvaatne, kuna mina pole neid andmeid näinud, mis neil on. Mis puutub Euroopa Liitu, siis esmaspäeval helistati mulle Euroopa Komisjonist. Et teil on seal jama mingi ausambaga. Ma seletasin kõik ära ja see oli neile täielik uudis. Helistamise põhjus oli see, et komisjoni justiitsvolinik Vittorini oli Eestis ja keegi ei teadnud sellest teemast midagi. Kui asi oleks olnud Euroopa Komisjoni jaoks tõsisem, siis oleks olnud rohkem signaale.
Eelmisel neljapäeval juhatasin ma europarlamendis väliskomisjoni, kus esines ka Euroopa Liidu eesistuja Hollandi välisminister Ben Bot. Me rääkisime pikalt Eestist, peamiselt piirilepingust, ja ta ei öelnud mälestusmärgi kohta midagi, kusjuures see oli sel ajal veel ju maha võtmata.
Nii et väidet, et Eesti sattunuks Euroopas isolatsiooni, ei saa ma kuidagi kinnitada. USA ja Iisraeli surve kohta ei oska ma öelda.
Mis puudutab välismaailma survet, siis see on varem olnud palju suurem, näiteks kohalike omavalitsuste valimise seaduse või keeleseaduse puhul, ja ka siis ei olnud nii, et pead üleöö tegutsema hakkama.
Ajada praegu kõik välismaa surve peale, jätab topeltkummalise mulje, sest kui palju sa ennast välismaailma ees rehabiliteerid, kui ütled: ma tegin seda ainult sellepärast, et välismaa mind sundis. Selle alltekst kõlab päris imelikult: tegelikult ma poleks natsisümboolikaga midagi teinud, aga välismaalt sunniti mind. Eetiliselt ja väärtuste jagamise koha pealt pole see eriti veenev.
Kindlasti pole olukord välispoliitiliselt kerge. Ausammas polnud tõepoolest kooskõlas heade tavadega. Sümbolid, mida seal kujutati, riivavad Euroopas paljusid inimesi ja on probleem, aga teine asi on, kuidas olukord lahendati.
