Diplomaat Ernst Jaaksoni mälestused „Eestile”
Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.
Seesama Eesti Vabariik oli Jaaksoni 1932. aastal New Yorgi peakonsulaati tööle suunanud ning keegi polnud teda ametist tagandanud. Jaakson pidi teenima nii kaua, kuni seaduslik Eesti Vabariik ta tagasi kustub. Niisiis tuli oodata seadusliku Eesti Vabariigi taastamist. Ameerika Ühendriikide valitsus, kes ei nõustunud Eesti liitmisega Nõukogude Liitu de jure, tunnustas seda loogikat. Kui poleks olnud Jaaksonit, siis poleks 1980. aastail olnud enam ühtegi isikut, kes oleks võinud tema ameti Eesti Vabariigi esindajana de jure üle võtta. Jaakson teadis seda ja otsustas vastu pidada niikaua, kuni teenistuskohustused saavad täidetud. Ta elas 93-aastaseks ja täitis need hiilgavalt. Eesti Vabariigi iseseisvus taastati ja Jaakson kutsuti oma ametikohalt tagasi. Nii kõlab isikumüüt, mis põhimõtteliselt pole ju vale.
Muidugi olid eestlaste asjad maailmas tegelikult palju keerukamad. Stockholmis tegutses 1945. aastast saadik Eesti Vabariigi pagulasvalitsus ehk Vabariigi Valitsus eksiilis, eesotsas peaministriga Vabariigi Presidendi ülesandeis. Seda juhtisid August Rei (1945–1963), Aleksander Warma (1963–1970), Tõnis Kint (1970–1990) ja Heinrich Mark (1990–1992). Eesti eksiilvalitsus oli loodud põhiseaduslikul alusel, kuid teda ei tunnustanud teised maailma riigid. Tunnustati seevastu Eesti Vabariigi poolt enne sõda sisseseatud välisesindusi ja välissaadikuid, esmajoones peakonsulit New Yorgis. Peakonsul saadiku ülesandeis (kelleks enne Jaaksonit 1940–1965 oli olnud Johannes Kaiv) oli ju formaalselt madalam ametnik, võrreldes pagulasvalitsuse juhi ehk peaministriga presidendi ülesandeis. Ent Eesti peakonsuli tunnustamine maailma võimsaima riigi USA poolt ja Eesti peaministri üleüldine rahvusvaheline mittetunnustamine näitasid kätte tegelikud võimusuhted. See võimaldaski rahvusvaheliselt mõjukaimaks Eesti esindajaks külma sõja aastail saada Eesti peakonsulil USA-s Ernst Jaaksonil. Küllap on ta ainsa eestlasena surunud kõigi USA presidentide kätt Johnsonist Clintonini.
Kohal, kui teda vajati
Eraisikuna olnud Jaakson sümpaatne: delikaatne, distsiplineeritud, truu ja südamlik. Perfektne inimene, kirjutas New Yorgi eesti kunstnik Ilse Leetaru. Mitte ainult Jaaksoni ametikoht, vaid ka ta isikuomadused võimaldasid tal mängida rolli, mis annab talle Eesti tulevastes ajalugudes presidentidega võrreldava tähtsuse. Mõne arust oligi Jaakson pikima staažiga EV president de facto. Maire Jaanus, kes töötas hiljem sellessamas Columbia ülikoolis, kus Jaakson oli saanud majandusteaduse bakalaureuseks, võttis Jaaksoni inimliku eluhoiaku kokku ühe lausega: „Niisugune ta oli – vaikne, kohal, kui teda vajati, täitmas naeratades tühja valulikku kohta.” Teatava emotsionaalse paisutusega võiks selle väite laiendada ka Jaaksoni diplomaatilisele tegevusele.
Kas oli selles inimlikus täiuses ka mingeid mõrasid? On teada Jaaksoni mängukirg, mis ei piirdunud üksnes malega. Veel kolm päeva enne surma külastas ta koos oma hooldajaga Atlantic Cityt, kus 1978 oli avatud USA esimene seaduslik mängupõrgu väljaspool Nevada osariiki. Jaakson mängis oma ettevaatlikul moel enamasti sentidega, kuid võis muutuda ka hulljulgeks. Igatahes püsis tema vahekord hasartmänguga elu lõpuni positiivne. Kas sellega võib seostada ka neid 9 miljonit Eesti krooni, mis Jaakson pärandas Tartu ülikoolile, on raske öelda. Ehkki Jaaksonil oli hindamatuid teeneid Eesti „virtuaalse” iseseisvuse hoidjana, võis ta mõjuda ka eestlaste ülemaailmseid kultuurikontakte pärssiva tegurina.
Eesti ja Välis-Eesti lähenemise teel olid verstapostiks esimesed New Yorgi eesti kultuuripäevad aastal 1970. Jaakson kui EV kõrgeim rahvusvaheliselt tunnustatud esindaja kutsuti kultuuripäevade aupatrooniks. Oma avakõnes tuletas ta meelde eesti rahva elu ja surma peale käivat võitlust imperialistliku Vene Nõukogude võimuga ja hoiatas nimesid nimetamata, et „eestikeelne kirjandus, mis ilmub okupeeritud Eestis, on allutatud Kremli poliitilistele sihtidele”. Selles sisaldus vihje Paul-Eerik Rummo luulele, mida Ivar Ivask kavatses kultuuripäevadel ameeriklastele tutvustada. Järgmistel kultuuripäevadel aasta hiljem (1971), kui Mardi Valge-mäe eestvõttel toodi Off-Off-Broadway lavale Rummo „Tuhkatriinumäng”, oli Jaakson eravestluses veelgi kategoorilisem: „kommunistliku kirjaniku” näidend ei saavat kuuluda eesti kultuuripäevade ametlikku kavva.
Kompromissina toodi „Tuhka-triinumäng” lavale päev enne ametliku programmi algust, aga edasiste sekelduste vältimiseks kaotati kultuuripäevade patrooni koht. Jaaksoni käitumise tingis ta leiva- ja südameameti loogika. Ta teenis USA administratsiooni heakskiidul Eesti Vabariiki, mida tol ajal polnud geograafilises Eestis juriidiliselt olemas. Ka Paul-Eerik Rummot kui eesti kirjanikku polnud selle loogika järgi juriidiliselt olemas, ta oli lihtsalt üks eesti keelt kasutavaid nõukogude kirjanikke. Vähe sellest: Eesti Vabariik oli juriidiliselt olemas just tänu sellele, et Rummot ei olnud eesti luuletajana juriidiliselt olemas. Need olid protokolliliselt puhta diplomaatia õõvastavad loogilised ahelad. Kultuuri see, tänu jumalale, ei tapnud. Küllap seda eeldas oma aju tagasopis ka inimlikult sümpaatne Jaakson ise.
Ernst Rudolf Jaakson (11. VIII 1905 Riia – 4. IX 1998 New York)
Isa, kaugesõidukapten Jaan Jaakson (1864–1932) ja ema Marie (neiuna samuti Jaakson, 1864–1925) olid pärit Hiiumaalt Käina vallast, abiellusid Riias.
Lõpetas 1925 Riia saksa gümnaasiumi, õppis 1925–1926 Läti ülikoolis, 1928–1929 Tartu ülikoolis, 1929–1930 San Francisco Lincolni ülikoolis, 1932–1934 Columbia ülikoolis New Yorgis.
Töötas 1919–1926 Riias Eesti konsulaadi käskjala ja ajakirjandusreferendina, 1926–1928 oli ajateenija Tallinnas, seejärel välisministeeriumis Georg Meri juhatatud informatsioonibüroo praktikant.
Alates 1929 oli Eesti aukonsuli Martin Cofferi sekretär San Franciscos, alates 1932 töötas New Yorgi peakonsulaadis.
1965–1991 oli Eesti peakonsul saadiku ülesandeis New Yorgis, 1991–1993 Eesti suursaadik USA-s, seejärel peakonsul.
Oli alates 1934 abielus hollandlanna Claire Langenbacheriga (1908 Baierimaa – 1983 New York), enneaegselt sündinud poeg suri kahepäevasena 1936.
Mälestused „Eestile” ilmusid 1995, Anne Velliste on koostanud rikkaliku andmestikuga pühendusteose „Ernst Jaaksonile” (2000).
